ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 12. osa.
Suur vene pagulane Vladimir Nabokov (1899–1977) ei olnud mitte üksnes ainulaadne kirjanik, vaid tal õnnestus ka kadudeta vene keelelt inglise keelele üle minna (pärastpoole püüdis tema ettevõtmist korrata Jossif Brodski, kuid tema ingliskeelsed luuletused kutsusid esile muige ja üliõpilaste ärrituse, proosa aga ei osanud varjata asjaolu, et autor mõtleb teises keeles) ning olla väljapaistev entomoloog ja asjatundja liblikate alal, kes sai hakkama ehtsa avastusega – ta oskas vaadata uudse pilguga isaste sinilibliklaste suguelunditele ja muutis nende klassifikatsiooni.
Kas kaks kõlbmatut kirjanikku?
Nabokov esines Ameerikas palju aastaid loengutega vene kirjandusest ja maailmakirjandusest. Ja siin ilmnes veel üks tema iseärasus: ta tõestas rafineeritult just nimelt nende kirjanike loomevõimetust, keda ta ise varjamatult jäljendas. Tema eriliseks märklauaks oli Franz Kafka, kelle romaani „Protsess“ mõjul kirjutas Nabokov oma kuulsa detektiivromaani „Kutse tapalavale“. Putukate ja liblikate alal oli Nabokov siiski suurem asjatundja kui Kafka ja seepärast ta sõitleski julgelt Kafka jutustust „Metamorfoos“, mille kangelane ärkab hommikul mingisuguse putukana. Nabokov analüüsib toda putukat üksikasjalikult ja jõuab järeldusele, et säärast põrnikat ei ole tegelikult olemas ja Kafka on seega halb kirjanik. Ehkki kõikidele on selge, et moondumise õudus seisneb just nimelt selles, et sellist putukat on võimatu endale ette kujutada.
Teine sootuks kõlbmatu kirjamees oli Nabokovi arvates Fjodor Dostojevski – seesama Dostojevski, kes kinkis Nabokovile söakuse ja arutu hulljulguse selle erootilise ahvatluse kirjeldamiseks, mida tekitab laps täiskasvanud mehes. Dostojevski erinevatest raamatutest vilksatavad pidevalt ja pealetükkivalt läbi võrgutatud, vägistatud ja enesetapule õhutatud tüdrukukesed. „Kuritöös ja karistuses“ ilmub lugeja ette viieaastane(!) tüdruk: „…tema huuled avanevad naeratuseks, huulte ääred löövad nagu tagasi hoides värisema. Kuid nüüd juba ei hoiagi ta enam; see on juba naer, avalik naer; selles üpris ebalapselikus näos helgib midagi ülbet ja väljakutsuvat; see on liiderlikkus, see on kameelia nägu, prantsuse müüdava kameelia ülbe nägu. Nüüd avanevad mõlemad silmad juba varjamatult; nad libisevad üle tema leegitseva, häbematu pilguga, nad kutsuvad teda, nad naeravad…“
Dostojevski arvukad tütarlapsed kolisid üle Nabokovi raamatute lehekülgedele, kuid seda ei olnud ju võimalik üles tunnistada – Nabokov kinnitas, et Dostojevski ei osanud kirjeldada isegi perekonna toitmiseks prostituudiks hakanud Sonjake Marmeladova esimest pattulangemist. Ta läks ööseks kuhugi ja tuli tagasi koos rahaga. Ja oligi kõik! Pahasti!
Salajased tagamõtted ja ilmne mõte
Ülemaailmse kuulsuse saavutas Vladimir Nabokov tänu romaanile „Lolita“. Neljakümneaastane õppejõud Humbert Humbert armub kaheteistaastasesse tütarlapsesse ja et teda endale saada, abiellub ta tüdruku emaga, kellest ta pärast vabaneb, nii et tüdruk jääb täielikult ainuüksi tema päralt. Nabokov laskis raamatu ideel kahtlemata palju aastaid endas küpseda, selle süžee on ümber jutustatud juba romaanis „Anne“ ning nooruke erootiline olevus uitab kutsudes ja kujutlusvõimet painates ringi tema luuletustes.
Tänapäeval ei leidu vist ühtki literaati, kes ei nuputaks välja mingisugust sellesse loosse šifreeritud salajast tagamõtet. Mõned nendest kirjutavad, et Lolitas näitab Nabokov Ameerika koondkujundit – ta on kutsuv, kättesaamatu, puritaanlik ja ning ühtaegu ka paheline ja liiderlik, mistõttu ükskõik milline lähedus temaga hukutab inimese. Teised kinnitavad, et see romaan on sisuliselt haiglane erootiline unenägu, millest ärgates inimene mõistab kergendustundega, et ta ei rikkunud siiski kõlbelisuse seadust ega ahistanud last tegelikkuses. Kolmandad esitavad näitena tegelikke täiskasvanud meeste ja laste sugulise läheduse juhtumeid või lähenemiskatseid, mida õigustab see, et niisugused teod olid võimsaks loomestiimuliks – siia kuuluvad nii alasti tütarlapsi pildistanud ning neile õrnu kirju kirjutanud ja kingitusi teinud Lewis Carrolli kahtlased mängud fotoaparaadiga kui ka Edgar Allan Poe abiellumine kolmeteistaastase neiuga…
Mina ise oletasin kaua aega, et Nabokov tahtis selle romaaniga tõestada, et teoks saanud armastus ei olegi siinilmas võimalik ja et tõelise armastuse teel seisavad alati ületamatud takistused. Kui suvaline armastusromaan on ehitatud üles just nimelt nendesinaste takistuste ületamisele, siis vanakreeka tragöödia kõrgusteni tõusev poeediteadvus annab Saatuse voli alla ka iha enda ja karistuse tema eest. Võtkem näiteks Phaidra igivana lugu, kes armus oma võõraspoega Hippolytosesse ja pani sellele tundele vastu nii kaua kui suutis, kuid jumalad olid tugevamad – ta taotles Hippolytoselt lähedust, talle öeldi ära, ta laimas Hippolytost, mõistis ta sellega hukule ja hukkus ka ise. Seega, mulle näis, et vaimuhälbe ehk tabu rikkumise soovi taga on peidus jutustus inimelu lootusetusest, mõttetusest ja lühidusest. Jutustus sellest, kuidas inimene ei saa iial seda, mida ta ihaleb, aga kui saabki, siis ta hukkub. Ka „Lolitas“ hukkusid ju lõppude lõpuks kõik – Humberti esimene armastus Annabel, Lolita ema, seitsmeteistkümneselt pärast sünnitust hinge heitnud Lolita ise, vanglas pärgarteri tromboosi surnud Humbert Humbert ja Humberti rafineeritud rivaal Clare Quilty, kelle tappis Humbert. See laibamägi kujutab endast surnult sündinud unistusi ja sulnist pettust, mille sees on varjul koolnumürk. Mingis mõttes sarnaneme me kõik kuningas Oidipusega, kes korraldas juurdluse, et iga hinna eest välja selgitada, kes ikkagi tappis tema isa. Juurdlus jäi venima, takerdus ja jõudis ummikusse, kuid lõpuks oli Oidipusele siiski määratud teada saada, et isa tappis tema ise!
Jätame meditsiini rahule
Jah, ärgem hakakem tegelema seksuaalpatoloogia ja keemilise kastreerimise küsimustega, sest meie teema ei ole mitte kirg ja vastupandamatu erootiline kihk, vaid armastus. Armastust hakkab Humbert Humbert aga tundma Lolita vastu siis, kui too on juba seitsmeteistkümnene, kui ta ei ole enam ilus, kui ta on rase ja abielus Korea sõjast naasnud kurdi noormehega. „…ning siin ta nüüd oli, vintsutatud, enneaegselt vananenud, ahtail kätel tursunud veenid, valged käsivarred kananahas, kõrvad lidus; siin ta nüüd oli (minu Lolita!), seitsmeteistaastaselt lootusetult kurnatud, üsas laps … vaatasin teda üksisilmi ning teadsin online casino nii kindlalt, nagu ma praegu tean, et pean surema: armastan teda rohkem kui midagi muud, mida ma siinilmas olen iganes näinud või kujutlenud või mõnes teises ilmas näha loodan … Kõigest, mida ma olin oma südame räämas viinamäel hoolega kasvatanud, … polnud enam midagi järel peale viljatu, isetu õeluse, mida ma nüüd hukka mõistsin ja needsin.“ Paradoksaalsel kombel asub oma sisemuses patust puhastunud ja seda kahetsenud Humbert Humbert jalamaid teele, et otsida üles ja tappa Quilty, kes on tema võistleja, kuid samas ka kaaslane sellessamas patus, ainult et Quilty suhtub toimuvasse küüniliselt, Humbert Humbert aga kannatades.
Mehhikos arvati veel 18. sajandil, et seiskunud südame saab taas ellu äratada, kui valada rinnale keeva vett. „Lolita“ kõrvetab tõepoolest niivõrd piiritu avameelsuse ja pihtijalikkuse keeva veega, et sinus hakkavad juba õudust tekitama mitte mingisugused raamatust pärit, vaid sind igast küljest ümbritsevad tegelikud saladused. Mul on tulnud juua teed koos inimesega, kes pihtis mulle, kuidas ta nõustus oma lihase ema tapmisega ja viibis kõrvaltoas, kui tema seltsimees ema surnuks pussitas, seejärel aga lõi ta kirvega maha tollesama seltsimehe. Ja tal olid kõige jaoks varuks põhjused ja selgitused ning tema jutust paistis igati, et ta ei olegi üldse paha inimene, vaid langes lihtsalt halbade asjaolude ohvriks. Seltsimehe laiba laskis ta jões allavoolu, ema aga – „siiski omaenda veri“ – mattis oma maja akende alla maha. Ja ma olen näinud ka dokumentaalfilmi, milles bandiidijõugu liige jutustas, kuidas tal kästi röövimise ajal alaealisi lapsi surnuks kägistada. „Kas te arvate, et mul oli kerge? Ma surusin neid padjaga vastu maad, aga nad ei surnud, kohe mitte ei surnud – no mida sa teed. Lausa mingi müstika ja ma koguni ehmatasin. Nende ema aga küsis: „Kas te tapate nad ära?!“ Mida ma võisin vaesele naisele öelda? Ma võtsin kätte ja lõin talle jalaga näkku…“ Ehk seega tuleb välja, et jutustamise loogika on inimese oma, intonatsioon on inimese oma ja iga üksik sõna on inimese oma, see kõik annab aga kokku pildi põrgust ning säärane pilt hakkab sind piinama nii, nagu oleksid sa selle ise korraldanud.
Sisuliselt niisamuti on kõik ka „Lolitaga“ – ta on kirjutatud niivõrd virtuoosselt, poeetiliselt ja pingeliselt, et juba ainuüksi tema rütm ei lase peatuma jääda, sa muudkui loed edasi ja edasi ning saad tahtmatult kuriteo kaasosaliseks, sest ei suuda selle sooritamist takistada kas või raamatut lihtsalt kinni lüüeski!
Igasugune suur kirjandus õpetab headust. Kirjandus ei püüdle selle poole ega sea endale niisugust eesmärki, kuid õpetab sellegipoolest headust. „Lolitas“ kirjeldatakse kahtlemata teed kirest armastuseni, aga armastus ei ole ju ilmtingimata tee headusele. Seega on „Lolitas“ veel mingisugune sisim saladus, mida me ei märka või ei oska selgitada, sest me ei hakka ju vaidlema, et raamat on suurepärane. Kuid teed headuse juurde ei leia me sealt kohe kuidagi!
Puhtad kavatsused
Mul ei ole olemas ühest vastust küsimusele „Lolita“ kõlbelisuse kohta. Aga mul on oletused. Üks nendest on selline: Nabokovi kangelane või Nabokov ise tunnistas üles midagi niisugust, mida ükski inimene mitte kunagi mitte kellelegi üles ei tunnista. Ja tunnistas kunstilises mõttes niivõrd tõepäraselt, et see lugu puudutab miskipärast meid kõiki. Öelgem nii, et see puudutab meie südametunnistust.
Edasi – käsule „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut!“ ei ole minu meelest suutnud kuuletuda ükski inimene maamunal peale vahest kõige ükskõiksemate… Ma ei pea silmas mitte valmidust kuritegudele läbi sõrmede vaadata, vaid pidevat valmidust juhtida pilku „hinge põhja ning näha seal musti sissesööbinud plekke“, mida laskis Gertrudil teha Hamlet.
Ja veel – me kipume oma armastusega alati kallale teise inimese vabadusele, püüame isekalt võtta temalt isikupära ja tema olemust koomale suruda, püüdleme kuritegelikult selle poole, et teha temast iseenda osa.
Peale selle – armastus tõstab meid alati ühiskonnast ja kõikidest normidest väljapoole, sest ta on teatavat liiki haigus, ohjeldamatus ja palavik. Isegi kui kõne all on kõikehõlmav armastus Jumala vastu, loobub inimene ilmalikust elust ja maistest hüvedest, läheb kloostrisse või kõrbe, muutub vaikimistõotuse andnud erakuks…
Üks maailma suurimaid dramaturge ameeriklane Edward Albee kirjutas Vladimir Nabokovi romaani alusel näidendi ning mitu režissööri ja sealhulgas ka Stanley Kubrick on lavastanud selle romaani põhjal filmi.
Aga hämmastav on see, et mitte ühtki katset teha „Lolita“ teoks silmaga nähtavas maailmas ei ole saatnud edu. Ühelgi režissööril ei ole õnnestunud võtta kaheteistaastast tütarlast ja ühendada teda erootilistes stseenides täiskasvanud mehega. Võimatuks osutus ka last ihaleva täiskasvanud mehe näitamine. See oli võimatu esteetilises mõttes (seega sisaldab esteetika endas ilmtingimata ka eetikat). Järelikult tuleb seda romaani siiski võrrelda Kafka „Metamorfoosiga“, milles inimene muutub putukaks, aga seda putukat ei suuda me endale tegelikult ette kujutada. „Lolita“ on miski, mida ei ole vaja täita elava liha ja verega, teda ei tohi pildistada, ekraanile tuua ega laval näidata, vaid teda on võimalik üksnes lugeda või kuulata kui poeesia partituuri seaduste alusel joondatud teksti muusikat.
On asju, mis ületavad lubatu piiri, ja neid on vaja kohelda väga täpselt, sest neisse on peidetud pomm ja lugedes tuleb see pomm ettevaatlikult kahjutuks teha, et mitte hukkuda, vaid pärast tahhükardiahoo möödumist edasi elada. Nabokovi puhul on muuseas parem võrrelda „Lolitat“ liblikatega, kellega tuleb äärmiselt hoolikalt ringi käia, kuna neid on väga kerge sandistada ja hukutada – sa kõigest proovid liblikat mõtte nööpnõela otsa ajada, aga tema on juba surnud!
