VALIK, KUS POLE ENAM VALIKUID: Septembris toimus Tallinna kinos Artis Avatud Eesti Fondi eestvedamisel Boriss Nemtsovi sõbra ja võitluskaaslase Vladimir Kara-Murza mullu valminud dokumentaalfilmi „Nemtsov“ Eesti esilinastus. Ajakirjanik Teet Korsten vestles opositsionäärist autoriga filmi nimitegelasest ning sellest, kui ohtlik on Venemaal praeguse režiimiga rinda pista.
Vladimir Kara-Murza väidab kõhklematult, et tema dokumentaalfilm Boriss Nemtsovist oli kõige raskem asi, mida ta oma elus on teinud. Sest, nagu ta nüüd teab, on väga raske, peaaegu võimatu, teha filmi inimesest, lähedasest sõbrast, kes tapeti. Ta ütleb, et tema eesmärk oli portreefilm – näidata Boriss Nemtsovi sellisena, nagu teadsid teda lähedased.
„Töötasin temaga õlg õla kõrval viisteist aastat – 1990. aastate lõpust hetkeni, mil ta tapeti – ja mulle oli väga oluline inimestele näidata, milline ta oli; ilma propagandistliku häma, laimu ja valeta, mis teda viimastel aastatel, just Kremli propagandast lähtuvalt, ümbritses. Boriss polnud ainuüksi särav poliitik, vaid ka erakordne inimene.“
Öeldakse, et poliitika on räpane – et alati on seal kohal küünilisus ja kompromissid.
Võin täie vastutustundega öelda, et see ei pea paika. Poliitikas saab olla ka käsi määrimata. Boriss tegi poliitikat alati puhaste kätega. Mingis mõttes oli ta, muidugi, valge vares, sest meie riigis on see haruldane, kui inimene, kes on mitmeid aastaid kõrgetes riiklikes ametites, ei saa sellest mingit isiklikku kasu. Ta oli kuberner, parlamendisaadik, asepeaminister, minister ja ei ajanud kunagi taga isiklikku kasu. Film sai eelmise aasta sügisel valmis ja Venemaa esilinastus leidis aset Nižni Novgorodis 30. novembril, mil möödus 25 aastat sellest, mil Boriss sai Nižni Novgorodi oblasti kuberneriks. Mulle tundub, et Nižniga olid seotud Borissi parimad aastad. Oleme filmi näidanud juba enam kui kolmekümnes Vene linnas. Nüüd näitame seda Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Külastasin mullu augustis Moskvat ja käisin sillal, kus Nemtsov tapeti. See paik on omandanud vaat et religioosse tähenduse. Tundub, et Nemtsovi puhul on tegu fenomeniga, mida näeme kristluses, kus pühakud on pärast surma veel suurema mõjujõuga, kui olid eluajal.
Boriss saatis eluajal väga palju korda ja oleks veelgi enam saatnud. Ma ei kahtle, et varem või hiljem oleks temast saanud Venemaa liider. Pole teist sellise haarde, kvaliteedi, isikliku kogemuse, inimlike ja poliitiliste omadustega inimest. Borissi surmast on möödas juba enam kui kaks ja pool aastat, aga moskvalased ning inimesed mujalt jätkavad lillede toomist, küünalde süütamist ja tema portreede toomist paika sillal, kus ta tapeti. Samas peab märkima, et käesolev Venemaa võim võitleb Borissi mälestusega täpselt samuti, nagu võitles tema elu ajal temaga. Tahetakse hävitada isegi mälestust temast ja rohkearvulised algatused tema mälestuse jäädvustamiseks põrkuvad vastu võimude-poolset kivikõva müüri.
Moskvas on Hugo Chávezi ja vanema Kadõrovi, kes kuulutas omal ajal välja Venemaa-vastase džihaadi, nimelised tänavad, aga kunagise asepeaministri nimelisest tänavast nad keelduvad.
Veel enam: nad püüavad hävitada ka rahvalikku mälestust temast. Peaaegu igal ööl saadavad Moskva võimud memoriaali juurde, mida nägite, munitsipaalteenistujaid, kel on politsei toetus, ja nood rüüstavad selle: tassivad ära lilled, viskavad laiali küünlad, teevad platsi lagedaks. Youtube’is on video, kuidas ametivormis täiskasvanud inimesed jooksevad ja varastavad öö varjus lilli. Aga sõna tõsises mõttes juba järgmisel hommikul tuuakse uued lilled, küünlad ja portreed. Inimlikku mälestust ei suuda nad kunagi hävitada.
Huvitav, kas saabub päev, mil Boriss Nemtsovi nimi on meie maal ametlikult jäädvustatud, nagu ta seda väärib.
Just äsja kinnitati tema viimase elukoha külge väike tahvel selle kohta, et ta elas seal. Majaelanikud tegid kõik seaduslikult: kogusid allkirju ja otsus võeti vastu enamuse toetusel. Samal päeval teatas linnavalitsus, et tahvel võetakse maha. Kuni Venemaal püsib praegune võim, ei anta riiklikul tasandil meile võimalust tema nime jäädvustada. Sestap pöördume demokraatlikes riikides oma sõprade ja kolleegide poole, et jäädvustada Borissi nime seal, kus see on võimalik. Praegu arutatakse USA kongressis seaduseelnõu, mille kohaselt nimetatakse Venemaa saatkonna esine väljak Washingtonis Boriss Nemtsovi nimeliseks. Sarnased initsiatiivid on Vilniuses, Kiievis, Prahas. See pole oluline vaid Borissi mälestuse jäädvustamiseks, vaid ka meenutamaks inimestele, et Venemaa pole vaid Putin, agressioon, diktatuur, repressioonid, vaid et seal on ka inimesi, kes on valmis seisma vabaduse, väärikuse, demokraatia eest – sealjuures oma elu hinnaga.
Nüüdseks pole ju enam pelgalt spekulatsioon rääkida nii-öelda Tšetšeenia jäljest Boriss Nemtsovi mõrvaloos?
Isegi kui räägime vaid sellest, mida teame ametlikest allikatest, olid need viis inimest, kes mõisteti Moskva ringkonna sõjaväekohtu poolt Boriss Nemtsovi tapmises süüdi kui alama astme täideviijad, otseselt seotud Kadõroviga. Inimene, kes on kohtu poolt tulistajaks tunnistatud, Zaur Dadajev, oli esiteks mõrvahetkel Venemaa Föderatsiooni siseministeeriumi sisevägede tegevohvitser. Dadajev allus seega kindral Zolotovile, kes oli tollal sisevägede ülem − praegu juhib ta Vene rahvuskaarti − ja on Putinile üks lähemalseisvaid inimesi. Samal ajal oli Dadajev Kadõrovi alluv, sest tegu on tema eriteenistusega, mis on küll formaalselt föderaalsete struktuuride osa, aga de facto allub Kadõrovile.
Vaatamata sellele, et mõrva jäljed viivad ilmselgelt Groznõisse − või vähemalt läbi Groznõi −, pole Vene ametlik juurdlus kas võimeline või ei soovi tegeleda juhtumiga reatäideviijaist kõrgemal tasandil.
Suvaline kriminalist ütleks teile, et kuritegu ei saa pidada lahendatuks, kui pole tuvastatud selle organiseerijaid ja tellijaid. Nad pole mitte vaid tuvastamata − keegi isegi ei otsi neid. Uurijad üritasid üle kuulata Geremejevit, veel üht Kadõrovi lähiringi inimest, läksid talle koju, koputasid uksele, neile ei avatud ja… nad lahkusid. Ma pole midagi nii jaburat varem kuulnud. Vaadake, kuidas nad rahumeelsete opositsionääridega võitlevad − saavad kust iganes kätte. Aga inimese puhul, keda kahtlustatakse ilmselt mõrvas, koputati uksele ja lahkuti. Ametlikule juurdlusele on seatud lagi, nad ei taha või ei suuda tõusta reatäideviijaist kõrgemale ning otsida roima organiseerijaid ja tellijaid.
Sügisel olen Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) Strasbourgis, kus toimub juriidilises komitees Boriss Nemtsovi mõrva uurimise ja kohtupidamise küsimuses kuulamine. Hiljuti määras ENPA ka eriraportööri ses küsimuses, kelleks on Leedu saadik Emanuelis Zingeris. On väga oluline mitte lubada Vene võimudel peita seda juhtumit kalevi alla, seda unustada. Seda on vaja neile pidevalt meenutada, analüüsida, uurida ning avalikustada, mis on puudujäägid, vead, valearvestused, mis on tegemata jäänud. Meenutan, et Venemaa on ENPA liige ja tal on selle organisatsiooni ees kindlad kohustused. Sestap on väga oluline, et ENPA võttis asja käsile.
Tuues ettekäändeks moslemite vaenamise kauges Myanmaris, korraldas Kadõrov äsja Groznõis miljoni- ja Moskvas tuhandepealise meeleavalduse − demonstreerides taas oma ülisuurt võimu Venemaal.
Viimastel aastatel on Kadõrovi režiimist saanud omalaadne ketikoer, mida Kreml kasutab meie, Venemaa opositsiooni vastu. Oleme korduvalt kuulnud ähvardusi Kadõrovilt endalt. Mullu postitas ta Instagrami video, milles mina ja endine Venemaa peaminister Kasjanov oleme snaipri sihikul. Juures oli suhteliselt ühemõtteline tekst: „Kes ei saanud aru, mõistab!“ Sellised ähvardused ei lähtu ainult temalt, vaid ka tema lähikondsetelt. Lisaks see, et kõik praeguseks Nemtsovi mõrvas süüdi mõistetud on pärit Tšetšeeniast ja seotud Kadõroviga. Kui hirmus ja irooniline on, et inimene, kes kogus omal ajal miljon allkirja Tšetšeenia sõja lõpetamiseks, kes päästis sellega tohutu hulga sealseid elusid, tapeti tšetšeenide käe läbi. Samuti on aastaid inimõiguste küsimusega Tšetšeenias tegelnud Anna Politkovskaja mõrvas süüdimõistetud Tšetšeenia päritolu.
Kust teie ammutate vaprust Venemaal opositsiooni ridades edasi tegutsemiseks? Me kõik ju adume, kui ohtlik see on.
Teame ammu, et on üpris ohtlik olla praeguse režiimiga opositsioonis, kaitsta vabadust ja inimõigusi Venemaal. Teame, et paljud meie sõbrad ja kolleegid on vangis, paljud on olnud sunnitud Venemaalt lahkuma. Ka teil Eestis on mitu inimest, kes pidid poliitilistel põhjustel lahkuma. Teame, et kahjuks juba väga paljud meie kolleegid on ses võitluses hukkunud − nagu Boriss Nemtsov. See pole isegi valikuküsimus − et istud ja mõtled, kas tegeleda sellega või mitte. Kuidas siis veel, kui me näeme, mis meie maal toimub?!
Näeme, et käesolev võim viib Venemaa ummikusse. Euroopa riik elab XXI sajandil tšekistide diktatuuri all − see lihtsalt ei mahu pähe! Teistes riikides mõtlevad inimesed, kuidas saata inimest Marsile või leiutada autot, mis sõidab ilma juhita, aga meie mõtleme, mida teha, et inimesed ei istuks oma poliitiliste vaadete pärast vangis ja et toimuksid ausad valimised. Kõikjal mujal peetakse seda endastmõistetavaks, aga meie oleme sunnitud selle nimel võitlema. Mina pole valmis toimuvas kaasosaline olema.
Sinu esimene dokumentaalfilm „Nemad valisid vabaduse“ (2005) kõneleb dissidentlikust liikumisest N. Liidus.
Jõudsin veel intervjueerida mitmeid dissidentlikus liikumises osalenud inimesi − paljud neist on praeguseks surnud −, sealhulgas Natalja Gorbanevskajat (1936−2013). Tema oli üks seitsmest, kes 1968. aasta augustis läks Punasele väljakule, et protestida Tšehhoslovakkiasse sissetungi vastu. Kõik nad arreteeriti ja saadeti vanglasse või laagrisse, aga mõned, sealhulgas Gorbanevskaja, pandi hullumajja ja see oli kõige hullem, mis võis tollal juhtuda. Ma küsisin temalt: „Natalja Jevgenjevna, seletage, mis pani teid tegutsema − te ju teadsite, mis järgneb, adusite riske? Miks te läksite? Kas tõesti need mõned minutid väljakul väärisid kõike seda?“ Ja tema vastas fraasiga, mida ei unusta eal: „Minule oli see väljaastumine egoistlik tegu: tahtsin, et mu südametunnistus oleks puhas.“
Meie oleme seega samuti egoistid − tahame, et südametunnistus oleks puhas. Jah, muidugi, vahel tuleb ette… Näiteks mu naine ja lapsed pole enam praegu Venemaal ning see oli pealesunnitud abinõu. Ma võin ise riske võtta, aga mitte oma pereliikmete eluga riskida. Minu elule on viimase kahe ja poole aasta jooksul kaks korda kallale kiputud ning olen tänulik, et üldse saan praegu siin viibida. Esimene mürgitamiskatse oli 2015. aastal ja teine tänavu ning mõlemal korral ütlesid arstid mu naisele, et ellujäämislootus on viis protsenti. Ainult Issand Jumal ja suurepärased Moskva arstid − mõlemal korral samad − suutsid mind teisest ilmast tagasi tuua. Aga ikkagi: meil pole teist valikut, peame tegema, mida suudame.
Kui kaugele on uurijad mürgitamisjuhtumite uurimisega jõudnud?
Ei kuhugi. Olen koos oma advokaadi Vadim Prohhoroviga mitmel korral teinud avalduse, et alustataks kriminaalasja 105. paragrahvi alusel, mis käsitleb tapmiskatset, ja me pole neilt isegi mingit vastust saanud. Ametlik diagnoos, mis mulle haiglas pandi, kõlas: „Tuvastamata aine toksiline toime“. See tähendab, et tegu oli mingi mürgiga, aga millisega täpsemalt, nad ei tea. Kõige järgi otsustades oli tegu väga keerulise ja tõhusa mürgiga, mis laastab mõne tunniga kogu organismi nõnda, et kõik siseorganid lakkavad töötamast. Olin mõlemal korral siseorganite puudulikkuse tõttu koomas ja ühendatud kunstlikult elus hoidmise aparaadiga.
Nii mürgi keerukus kui ka see, et seda manustati märkamatult, viib möödapääsmatu järelduseni, et mind rünnanu(d) on mingil moel seotud Vene eriteenistustega, see on nende käekiri. Teame, et nad on sellega aastakümneid tegelnud, ja kui nad suudavad juba Londonis inimesi mürgitada, pole see neile Moskvas mingi probleem.
Alustasime koos Boriss Nemtsoviga mõned aastad tagasi tööd selle nimel, et lääne demokraatlikud riigid hakkaks teostama täppissanktsioone viisade ja finantside vallas Putini režiimi ametnike suhtes, kes rikuvad inimõigusi ning viljelevad korruptsiooni.
Need inimesed, te ju teate, tahavad varastada ja rikkuda inimõigusi Venemaal, aga ise kulutada röövitud vara läänes: osta villasid, luksusjahte, panna oma lapsed seal eliitkoolidesse. Me leiame, et see on silmakirjalikkus ja et on aeg teha sellele lõpp. Viis aastat tagasi võeti USA-s vastu esimene selline seadus − nn Magnitski akt.
Istusime Borissiga esindajatekoja saali rõdul, kui see vastu võeti. Boriss ütles siis, et tegu on kõige venesõbralikuma seadusega, mis üldse kunagi on vastu võetud, sest see on suunatud inimeste vastu, kes rikuvad meie, Vene kodanike õigusi ja varastavad korruptsiooni läbi meie raha. On väga oluline ja vahva, et mullu detsembris sai Eestist esimene maa Euroopa Liidus − ja Eesti on seni jäänud ainsaks riigiks EL-is −, kus võeti vastu analoogne seadus. See kehtestas samuti põhimõtte, et need, kes rikuvad inimõigusi või osalevad korruptsioonis, ei saa viisat ega tohi kasutada Eesti finantssüsteemi. Loodame, et teised EL maad talitavad samuti ja võtavad ka vastu samad abinõud − saatmaks nendele varastele, sulidele, korruptantidele, mõrtsukatele ja inimõiguste rikkujatele selge, ühemõttelise sõnumi, et neil pole enam pääsu nendesse riikidesse.
Teame, milliseid gigantseid pingutusi on Kreml teinud, et neid personaalseid sanktsioone ei kehtestataks. Just seetõttu arvangi, et sel põhjusel tungiti minugi elu kallale.
Hiljuti näiteks rääkis Levada keskuse teadur Aleksei Levinson Tallinnas, et putinlikku kurssi toetab reaalselt 86 protsenti venemaalasi.
Inimesed kaaluvad riske, mis kaasnevad, kui nad vastavad mingile tundmatule inimesele, kes astub ligi ja küsib: „Aga kuidas te suhtute Putinisse?“ Te teate, mis riigis toimub, te teate, et võimu oponente nimetatakse vaenlasteks ja spioonideks − kuidas te vastaksite?
Sestap on täiesti mõttetu rääkida mingitest protsentidest ja reitingutest. Palju õigem oleks hinnata käesoleva režiimi tegelikku seisu, tema positsiooni, tema enda käitumise põhjal. Võim, kelle toetus on 86 protsenti, ei hakkaks võltsima valimisi − ta lihtsalt võidaks need. Ta ei topiks alternatiivsel arvamusel suud kinni ega kehtestaks meedias tsensuuri, kui ta oleks niigi populaarne − ta skooriks niigi oma argumentidega. Populaarne ja tugev võim ei saadaks oma oponente vanglasse ega peksaks miitinguil rahumeelseid demonstrante nuiadega − nõnda talitab argpükslik ja enesekindluseta võim.
