OKTOOBER ON VIINAKUU: 1989. aastal asutati Tallinnas viskiklubi, mis tegutseb aumeeste organisatsioonina tõhusalt tänagi. Sellesse kuuluvad tuntud kunstnikud, heliloojad, kirjanikud, arhitektid, majandusinimesed jpm silmapaistvad ühiskonnaliikmed. Allolevas loos peatume põgusalt Viskiklubis. Klubi presidendi Toomas Tiiveli ning mitme klubiliikme lahke abiga.
Paar tähtsamat asja Viskiklubi kohta
Toomas Tiivel, Viskiklubi president
Klubist. Viskiklubi ühendab sarnase huumorimeelega inimesi. Viskiklubisse ei astuta, sinna sattutakse. Kui keegi tuleb, avaldus näpus, et tahab klubisse astuda, siis ta sinna kindlasti ei saa. Viskiklubi peab uue liikmega olema ühehäälselt nõus, sest muidu võib hiljem mingi jama tulla.
Hümnist. Hümni kirjutas Alo Mattiisen. Talle sai tegelikult öeldud, et ta peab seda tegema. Ja ta tegi, kohusetundliku inimesena. Meil olid tõsised raskused sõnadega. Kompromisslahenduseks jäi, et sõnadeks on nende viskimarkide nimed, mida me oleme klubi üritustel maitsnud. Igaüks ümiseb neid nimesid, mis parasjagu meelde tulevad. Nii see sai ja praeguseks on hümnis ligi 1200 sõna. 1200 erinevat viskimarki, see on suur arv. Aga ma võin julgelt öelda, et pooled neist ei kõlba kuskile.
Tegevus. Et eemalduda kodusest rutiinist, perekonnast jne, on klubid, kus ollakse mingisuguses teises reaalsuses. Viskiklubi on selline, et ega me ei saa kokku tihti, aga selle eest sageli. Ja siis tehakse midagi sellist, mis pakub kõikidele, igaüks panustab ja natuke saab seda võrrelda sihukeste montypythonlike ettevõtmistega. Stsenaariumi ees ei ole, aga kuna kõik on üsnagi loomingulised inimesed, siis tihtipeale on tulemus täiesti nauditav.
Näiteks enne liikmetest kunstnike personaalnäituste avamisi saame kokku. Keegi pole näitust näinud, aga seda arutatakse aktiivselt ning ka kritiseeritakse, kui olukord nõuab! Ja siis minnakse näitust vaatama. Täpselt samuti näidenditega, kontsertidega.
Me oleme teinud üle kümne kunstinäituste, kontserte, Riias, siis oli Helsingis, Stockholmis, Sillamäel, Kärdlas ja Tartus ning need on vägagi meeldejäävad.
Interdistsiplinaarsus. Üks oluline asi: siinsed inimesed on väga erinevatelt aladelt, mis lisab klubi tegevusele värvi. On teadlasi, ajakirjanikke, majandustegelasi, kunstnikke, heliloojaid, teatavas mõttes on klubi interdistsiplinaarne.
Teoseid. Aasta tagasi ilmus 600-leheküljeline raamat Viskiklubi ajaloost. Seal on üks osake klubi auväärsest loost nii fotode, dokumentide kui ka kalendaariumina kirjas.
Pihkpulli bänd. Üks meeldejäävamaid üritusi oli meie spontaanselt moodustatud Pihkpulli bändi kontsertreis Soome huumorifestivalile. Soomlased ei osanud sellest ausalt öeldes mitte midagi arvata. No bändiliikmed puhuda oskavad, sealt mingi hääl tuleb, aga noh, selline… selle muusika saatel on ka tantsitud. Sõitsime kohale mikrobussiga ja mängisime kaks lugu: „Dark side of the Lobster“ ja „Jämejala valss“. Ja see oli kõik. Meie jäime rahule.
Viski. Kuskil kümmekond aastat tagasi hakkas maailmas tõeline viskibuum. Euroopas ei ole riiki, kes ei toodetaks viskit. Ja maailmas on praegu ikka üle saja riigi, mida meie teame, kus on fikseeritud mingisugune tootmine. Ja need on juba reeglina kvaliteetsed. 30 aastat tagasi, kui me alustasime, siis tekitas iga uus riik puhast maitsehämmingut. Aga lõbus oli kindlasti.
Nüüd võib sellest juba rääkida
Hardi Volmer
Inimene, teadagi, on kogukondlik loom. Talle on ikka vaja parteid, jõuku, looži, seltsingut, gängi, vennastekogudust jms, mis pakuks turvariskide ja vastutuse hajutamist.
Kui nüüd püüda positsioneerida UBC-d sel lõputul skaalal, siis pigem paigutub ta Rooma Klubi ja Bilderbergi Grupi kui Avinurme Vabatahtlike Pritsumeeste Pasunaorkestri või Märjamaa Pensionäride Kudumi-Seltsi „Hõbelõng“ ligi.
Üks mis kindel – UBC puhul pole miski nii, nagu näib! Juuripidi nõukogude Eesti soises pinnases, vajati kattevarjuks võimalikult snobistlikku kuvandit à la London upper-class dandy sigari ja viskiklaasiga antiiknahast tugitooli embuses.
Mingi maalähedasema pealkirjaga veljesto à la Metsakohinavennad või Viinavägised või EVP (Estonian Vodka People) ei tulnuks ju toona kõne allagi.
Mardi mentori (koodnimega Aunty Marge) kaudu MI6-lt katuse saanud UBC n-ö tegelikku tegevust katuse all on senini suudetud avalikkuse eest varjata, aga isegi viskist paakunud inimene on nõrk ja lõpuks mureneb ka kõige kiivamalt hoitud saladus. Loomulikult Guoanbu, CIA, FSB ja Mossad on alati teadnud, et kõnealune organisatsioon ei resideeri mitte Šoti klubis, nagu raiub sotsiaalmeedia, vaid hoopis Kuku klubis, kus ühendus kunagi ka loodi, ja et liikmete aliased ja tiitlid on häma. Et näiteks Colonel Pääsuke on tegelikult hoopis Maalijate Kuningas ning et akronüüm UBC on tegelikult krüptogramm, mis ainult vihjab eluvee vardjatele ega ole ka Union of Baltic Cities ega British Columbia University. Tõde, nagu alati, on lihtne ja ilus: Unio Bellus Cerebras ehk Ühendet Kaunisajud.
Alalises sensatsiooninäljas sopameedia omistab meile aeg-ajalt vasak-äärmuskonservatiivide või Häädemeeste Reptiilide või ka näiteks Siioni Tarkade hirmutegusid, aga fakt on, et Sorose fondist ei ole tulnud ainsamat viskit me lauale!
UBC ainus ja rangelt põhikirjast tõukuv globaalmõõduline tegevus on olnud Inimkonna kollektiivse alateadvuse ergastamine ja tasakaalu viimine ehk tajude peenhäälestus, milleks ühe vahendina kõlbab näiteks ka 10-aastane ühelinnaseviski.
Inimesed, olge valvsad – teid armastatakse!
KEDA KIITA VISKI EEST
Mõnuvald Kesvamaa (luuletuse on toimetusele saatnud Peeter Volkonski)
Rõõmus olukord on niske,
kui on laual värske viski.
Koolist tulles hea on isu,
kuis küll lõhnab pläskusisu!
Aga kes teist tunneb meest,
keda kiidaks viski eest?
Ükski laps ei lähe segi:
„Viskimeister viski tegi!
Ta on vaevanägija,
küpse joogi tegija.
Milleks aega viita,
lähme teda kiitma!“
Kuklasse mees lükkab mütsi.
„Kas teen mina viskit üksi?
Aga kas siis tööd mul oleks,
kui mul viskivilja poleks?
Rukkiterad, viljavoosid,
kasvasid ju maal, kolhoosis.
Vaat, kolhoosiesimeest
minge kiitke viski eest.“
„Esimees! Esimees,
kus sa oled, mida teed?
Seisadki, näe, aida ees!“
Esimees vaid käega lööb.
„Mis nüüd kiita minu tööd!
Kiita traktoristi tasuks,
tema tööst on rohkem kasu.
Ta ju kündis põllud üles,
pehmeks tegi mullasüle.
Siis vast jõukus tuli majja,
viskit sai ja sai ka saia.“
„Traktorist! Traktorist,
sina väärid tänu vist?“
„Võtke heaks või pange pahaks –
teri ma ei külva maha.
Külvajata poleks miskit,
meister ei saaks teha viskit.“
„Külvaja! Külvaja,
kevadisel põllul sa!
Põllul polegi kui äärt –
külvaja on tänu väärt!“
Külvimees vaid habet silub.
„Ehkki teie jutt on ilus,
kiidate mind mehemoodi –
ei mu töö too viskit poodi.
Poleks agronoomi tarka,
napsipuudust tuleks karta.“
„Agronoom! Agronoom,
läbi sul on ülikool!
Oled kaua õppind Tartus
ja nüüd peas on palju tarkust!“
Kuid ka tema heidab käega.
„Viskita te võite jääda,
siis kui põllul igal pool
töötaks ainult agronoom –
harilik on minu töö.
Aga vaat, kui põlluvööl
õõtsub küpse viljalaine –
kui meil poleks nüüd kombaine!
Kes küll korjaks, niidaks kõrred?
Tühjaks jääksid viskitõrred.“
„Kombainer, hei! Kombainer, uuu! –
sul on kiire lõikuskuul.
Tuules rukis vaikselt kiigub,
aga sinu masin liigub!“
Kombainerilgi vastus varuks:
„Kiidate mind ülearu.
Autojuhti, oleks kenam,
kui te tänaksite enam.
Kui ta vilja siit ei vea –
mis siis teha, ma ei tea?
Nokiks vares, näsiks hiir –
küll nad pidu peaksid siin!“
„Autojuht! Autojuht,
sõidad, kõrvus tuulteuhk!
Meistrile sa vilja vead –
sellest viskit saame head.“
Vaatab juht kabiinist välja.
„Teete, jõmpsikad, vist nalja!
Mina hoian rooli peos –
oskust pole viskiteoks.
Selles töös on üle teiste
meie tubli viskimeister.“
„Viskimeister, tule vaata –
kulunud on nüüd me saapad!
Käisime küll siin ja seal,
aga ikka veel ei tea,
kust võiks leida sellist meest,
keda kiita viski eest?“
Viskimeister sorte segab,
tünni ääres mõnust ägab.
Naerdes lükkab kukla mütsi:
„Eks ma öelnud, et ma üksi
pole mingi viskimeister,
kuulsite nüüd seda teistelt!
Kullakesed, eh-eh-eee –
kas teil nüüd on selge see?“
Tegemist on millegi enamaga!
Emil Urbel
Esmapilgul võib paista, et viskiklubi on lihtsalt üks suuremat sorti pikalt Kukus istunud seltskond, kes oma tegevust tasapisi ka väljapoole keldriruume on laiendanud.
Aga „UBC 30“ raamatut sirvides saab kohe selgeks, et tegemist on millegi enamaga. Võib-olla oleksin ma elus niisamagi paljude erinevate inimestega kohtunud, aga niipalju häid sõpru poleks mul ilma viskiklubita kindlasti. Ja väga erinevate ametitega sõpru. No kus kohtab arhitekt suursaadikut, raamatupidajat, viiuldajat või bioloogi?
Ju on mingi sarnane tempo, närv ja huumorisoon seda bandet pikalt koos hoidnud. Tihedamalt on kokku jäänud need, kes on tahtnud panustada, aga oma ego kohati ka maas pidanud.
Ürituste sagedus ja intensiivsus oli klubi kõrgaegadel ikka väga tihe, varieerudes sisult kõrgkultuurist Püha Pullini. Kui sa sinna täie auruga sekka ei löö, on ju mage. Igaüks püüdis kõigest väest. Hämmastav on see, kuidas klubi president Toomas Tiivel on diplomaadina klubi nii kaua triivinud ja kogu selle hoomamatu tramburai ka teadlase süsteemsusega arhiveerinud.
Kaebus enda peale
Rein Minka
UBC ehk Viskiklubi on, nagu nimi ütleb, klubi. Meeste klubi. Klubi, mille asutamisaasta on 1989. Klubi, mille olemasolust sain teada mingi hilisõhtuse raadiosaate kaudu enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist ega aimanud kuidagigi, et kunagi olen selle liige. Klubiliikmed andsid tolles raadiosaates teada, et klubis on üheks kehtivaks reegliks kaebus enese peale. Pidasin seda siis üsna arusaamatuks reegliks. Nüüdseks olen liige mitmes ühingus ja seltsingus, kus kaebus enese peale on iseenesestmõistetav ja tean, et taoline reegel on aumehelikkuse väljenduseks ja nurgakiviks. Seega on UBC aumeeste klubi. Üks paljudest aumeeste klubidest täna, aga üks vähestest EV iseseisvumise taastamise eelsetest aumeeste klubidest, mis on kestnud siiani.
Paljudest UBC tahkudest on eraldi märkimist väärt nii klubi kui ka selle liikmete tegevuses loovuse ja loomingulisuse keskne koht. See ei ole imekspandav, sest kauneid kunste valdavaid liikmeid on kui mitte enamus, siis vähemalt suurim vähemus. Julgelt võib UBC-d pidada ka huumoriklubiks, sest nalja peab saama – vähemalt nii, et keel põses või vats vapub või pisar silmas. Ja kes teab, mis on rõõm, teab ka, mis on mure, aga selleks on vaja mäletada. Vaat see ja palju muud ongi UBC…
Viskiklubi liikmed (klubisse astumise järjekorras):
Kaarel Kurismaa – 1989, asutajaliige, kriitikasektsioon*Jaak Lippmaa – 1989, asutajaliige*Lemming Nagel – 1989–2016, asutajaliige, kabesektsioon*Helmu Radik – 1989, asutajaliige, vaikiv liige*Indrek Rohtmets – 1989, asutajaliige, värbamiskomisjon*Toomas Tiivel – 1989, asutajaliige, president, generalissimus, viskiring*Tiit Pääsuke – 1989, kolonel, kindral*Sulev Teppart – 1989, mälusektor*David H. Lewis – 1989, auliige*Peeter Volkonski – 1990, korrespondentliige*Jaak Arro – 1990, vaikiv liige*Andres Langemets – 1990, vaikiv liige*Alo Mattiisen – 1990–1996*Arvo Haasma – 1992*Riho Sibul – 1992, muresektor*Erkki-Sven Tüür – 1992, rõõmusektor, kodanik*Aavo Ermel – 1993, vaikiv liige*Taso Mähar – 1993*Sven Grünberg – 1994*Tapio Mäkeläinen – 1994*Mart Laar – 1995*Peter Roose – 1995, juhatuse liige*Ivars Heinrihsons – 1996*Peeter Ernits – 1996, vaikiv liige*Roald Jürlau – 1996*Emil Urbel – 1996, admiral, muusikaring, juhatuse liige*Margus Rava – 1997*Ants Ilus – 1997–2008, auliige*Rein Pokla – 1997, vaikiv liige*Hardi Volmer – 1997, paanikasektor*Meelis Asi – 2002*Mati Sirkel – 2002*Hardo Pajula – 2002, vaikiv liige*Ülo Ignats – 2004–2011*Pentti Hänninen – 2004*Jaak Tuksam – 2006*Rein Kelpman – 2007*Raul Vaiksoo – 2009, akadeemik*Rein Minka – 2009, juhatuse liige*Peeter Brambat – 2011–2014*Jüri Parik – 2015