2008|. aasta sügis on toonud muutuse Eesti või vähemalt Tallinna rokiellu. Sündinud on öö- ja päevaklubi Tapper alternatiivset muusikakultuuri nautivate inimeste meeleheaks. Klubi ellukutsujateks on end juba eelnevalt Eesti karmi muusika maastiku edendajatena tõestanud seltskond. Rääkisin klubi ideest ja tegemistest selle tegevjuhi Ahto-Lembit Lehtmetsaga. Rääkimise ajal toimus meie tagasihoidlikus seltskonnas asjassepuutuvate ja -mittepuutuvate tegelaste sisse- ja väljavool, seega võis nii üks kui teine meist kasutada kolmandate inimeste mõtteid. Ärgu siis pahandatagu.
Hubane vahevorm lahmaka ja ahtakese vahel
Mind pani imestama kellegi vajadus kollapsi veerel turumajandussituatsioonis käivitada veel ühte puhvetit, veel ühte pidutsemispaika või kontserdisaali. Liiatigi arvestades olukorda, kus eriilmelisi rokipidusid toimub pealinnas umbes kolm kuni seitse korda nädalas ning kõigil hevimeestel ja pungitibudel peaks olema küllalt võimalusi end spetsiifilistes rokikõrtsides välja elada. Aga ometi on klubi nüüd olemas.
Tegelikult on erinevates pisemates muusikaringkondades juba tükil ajal juttu olnud mingist tühimikust pealinna kontserdikohtade maastikul. Nagu eelpool öeldud, on olemas küll baarid, mille nurka on bändimeestel võimalik oma kola üles seada ja teha unustamatuid kontserte kõigile neile kümnele higilehasele fännile, kes poodiumi ette napilt rüselema mahuvad. Kuid bändid ihkavad midagi enamat – päris lava, päris pro?ektoreid ja feimi. Olemas on ka üsna lahmakaid kontserdisaale. Need (või see) aga käivad väiksematele bändidele ülejõu. Seda nii majanduslikus kui ka sisulises mõttes – rahvas hajub saali nii ära, et laval tundub, nagu mängiks endale. Tapper ongi loodud, olemaks hubane vahevorm lahmaka ja ahtakese vahel.
Erinevad alternatiivmuusikad
Kuna klubi eestvedajateks on metaliga seotud tegelased, viis see mu mõttele, et tegemist võib olla roki egiidi all tegutseva metal-klubiga. Kuid see mõte ei leia kinnitust. Ahto sõnutsi on klubi kandvaks ideeks ühendada erinevaid alternatiivmuusika kuulajad-tegijad. Pakkuda neile võimalust esineda, koos käia ja suhelda. Vabandatagu siinkohal mu jaburat sõnakasutust, olla multisubkultuurne. Mingis mõttes kõlab see väga praktiliselt: klubi suurust arvestades peaks edukaks majandamiseks ampluaad laiendama – mida kitsam ni??, seda vähem pappi.
Ahto sellega päriselt ei nõustu ja väidab, et idee ei muutuks ka juhul, kui üksnes metal’ist ära elaks. Subkultuuride kapseldumine iseendasse või enese kapseldamine rangelt ühte subkultuuri seab sellise hulga mentaalseid ja kultuurilisi piiranguid, et maailma tajutakse ainult ühest ja väga kitsast perspektiivist. Lõppeks võib see hukatuslik olla nii inimesele endale kui ka tema poolt armastatud skeenele. Isolatsioon ei ole edasiviiv jõud. Tapper peaks idee järgi olema koht, mis on ühisosaks paljudele väiksematele ringkondadele. Ühine suhtlusmaastik avardab pilti, võimaldab koostööd ja on kasulik ?anrikesksete ringkondade arengutele. Sümbioos, milles üheks osapooleks on erinevad subkultuurid ja teiseks kahtlemata Tapper. Ideeks midagi sellist nagu Plaadimägi vanadel headel aegadel.
Plaadimäe nime kannab muide ka üks klubis toimuv ürituste sari. See nimi on paljutähenduslik ja oluline võib-olla just sümbolina, kirjeldamaks soovi kokku tuua pisemaid eriilmelisi ringkondi.
Kiiksuga plaan: heviaeroobika
Rääkisime ka sellest, et mis see rokk on, millega Tapper tegeleb. Kokkuvõtteks kõlas see umbes nii, et rokk, selle kõige laiemas tähenduses ja siis natuke elektroonikat ja natuke seda, teist ja kolmandat… Ja mind ei pane sugugi imestama, et kogu see jutt tipnes pika ja mitte kuhugi välja jõudva aruteluga sellest, mis on mainstream ja mis mitte. Põhimõtteliselt varieeruvad sündmused industreal’ist hip-hopini ja pungist darkwave’ni. Ja mingi seitsmenda meele abil on täiesti arusaadav, mida rokiklubist rääkides mõeldakse. Tallinnas seni sellist olnud ei ole. Ahto toob Tartust võrdluseks, et Tapper on süntees Rock’n’rolli klubi ja Genialistide klubi headest omadustest. Milliste klubide halbu omadusi on kasutatud, ta ei ütle. Ja ma ei küsi ka.
Aga kontserdid ei ole ainus, millega Tapper tegeleb. Lisaks sellele on klubil kavas hallata kõikvõimalikke muid aktiviteete: film, teater, kunst, loengud ja muu säärane. Ahto rõhutab, et eriilmelised ideed on ainult teretulnud ning kõik see saab sündida koostöös klubilistega. Kõlab natuke teistsuguselt, kui me tänaste Eesti klubide puhul harjunud oleme. Kõige suurema kiiksuga plaan, millest ma viimasel ajal kuulnud olen, on heviaeroobika. Tundub kummastav kujutleda ükskõik millise teise klubi saalis seltskonda penomattidega inimesi hevimuusika saatel aeroobikatrenni tegemas.
Avalik ruum
Kõik see viib mind mõttele, et tegelikult on Tapper kultuurimaja. Roki kultuurimaja. Aga asjaosalistele see sõna sugugi ei meeldi. Miks, ma ei tea, ju siis kõlab väga aegunult.
Tänane kultuurimaja peakski selline olema. Avalik ruum, kus asjast huvitatud saavad kultuuriga tegeleda – olgu selleks siis muusika, film või heviaeroobika. Lihtsalt luuleringist on saanud hip-hop üritus ja reilenderist mosh.