TÄIEGA PSAIKO? Poistebänd Pruuli ning Muuli avaldasid äsja raamatu teadagi mis Viljast. Vilja Savisaare ning kogu muu partei arulage ja kompromissitu andumus ühele pealtnäha suvale Edgarile pluss nende alaline tallaalune elu sunnivad filoloogiadoktorit ning assürioloogi Amar Annust küsima, kas edukas poliitik peabki olema psühhopaat. Ja kui kaugele võib ulatuda tahe täielikku pada ajada, musta valgeks rääkida ning inimeste reaalsustaju uppi keerata? Loe ja mõtle, milliseid sarnaseid poliitikuid sina peale Edolfi tänases Eestis veel näed.
Mõiste „psühhootiline savant“ on käibele tulnud kognitiivse neuroteaduse mõningates harudes üsna hiljuti. 2008. aastal esitasid Kanada bioloog Bernard Crespi ja Londoni Ülikoolis töötav sotsioloog Christopher Badcock teooria, millega saab evolutsiooniliselt seletada nii vaimuhaiguste pärilikkust kui ka inimese intelligentsuse eri vorme.
Autism ja psühhoos, intelligentsuse patoloogilised vormid
Inimese aju on juba sündides teataval määral „valmis“, kultuur ja kasvatus suudavad seda ainult mõningal määral mõjutada. Crespi ja Badcocki teooria järgi eelistavad isa ja ema geenid isekalt ajusid ehitades arendada erinevaid intelligentsuse vorme. Isa geenid eelistavad mehhanistlikku intellekti ehk arendada mõtlemist asjade üle. Ema geenid seevastu toetavad n-ö mentalistlikku intellekti, mis annab inimesele sotsiaalsed võimed suhelda ja kaasinimesi mõista ning üldse viisakalt käituda.
Geneetilise konflikti tulemusena enamasti kumbki pool suurt võitu ei saavuta, seetõttu on inimesel harilikult olemas mõlemad võimed – mõistlikult mõelda nii asjadest kui kaasinimestest. Aga kui suure võidu saavutavad isa geenid emapoolseid alleele välja lülitades, tekib risk autismile. Vastupidisel juhul, kui ema geenid on edukamad, võib tekkida psühhootiline haigus, näiteks skisofreenia. Autismi ja psühhoosi vaadeldakse siin kui kahte tüüpi intelligentsuse patoloogilisi vorme. Kuna iga inimene pärineb oma isast ja emast, on inimese ajus kaks kognitiivset süsteemi nii, et aju töötab kahefaasiliselt. Teisisõnu, kognitsioon ei ole unitaarne, vaid dualistliku loomuga.
Selline käsitlus inimese aju kahetisest loomusest ennustab ka seda, et inimene võib oma mõtlemises ja maailmatajus olla „tark“ kahel eri viisil, autistlikul ja psühhootilisel. Crespi ja Badcocki teooria ennustab, et peale mehhanistlike geeniuste on olemas ka mentalistlikud geeniused, keda võib ära tunda nende täiusliku suhtlemisoskuse järgi.
Psühhootiline „tark“
Sõna „teadja“ või „tark“ kohta kasutatakse sageli prantsuskeelset terminit savant. Kui autistlik savant võib mõjuda inimesena kummaliselt, siis psühhootiline savant paistab väljastpoolt täiesti normaalsena. Siiski on ta mentalistlik geenius ehk teiste sõnadega psühhootiline savant, kes tunneb ennast teiste inimeste hulgas nagu kala vees. Need inimesed on erakordsete mentaalsete võimetega isikud, eelkõige osavad suhtekorraldajad, kellel on suurepärane ettekujutus erinevate inimeste ja gruppide vaimsetest ootustest, sellest, mida ja kuidas rääkida teatavatele kuulajatele isesugustes olukordades. Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi on võime, mis mentalistlike geeniuste juures on eriti hästi arenenud. Sellepärast leidub selliseid inimesi iseäranis palju poliitilistes ringkondades.
Termin „psühhootiline savant“ on oma olemuselt kirjeldav ja neutraalne. See ei tähenda kohe manipulaatorit ja inimeste ärakasutajat Machiavelli mõttes. Viimase kohta kasutatakse rohkem mõistet „psühhopaat“. Niinimetatud „psühhootiline savant“ võib olla ka tavaline inimene tänavalt, näiteks hinnatud ja armastatud poemüüja või pedagoog. Sellised mentalistlikud geeniused võivad olla tegevad näiteks reklaaminduses, müügitöös, imagoloogias, psühholoogia ja hingehoiu erinevates valdkondades, avalike suhete osakondades, suhtekorralduses, sotsiaalteadustes, poliitiliste ja usuliste liidritena.
Suurepärane valetaja
Siiski tuleks psühhootiliste savantidega suheldes säilitada valvsus ning ei tohiks sattuda nende veenmisoskuse ja sarmi tõttu neist pimedasse vaimustusse. Suurepärase kontekstitaju tõttu on neil loomupärane oskus vastavalt olukorrale musta valgeks ja valget mustaks rääkida.
Erinevalt autistlikust isikust ei valmista psühhootilisele savantile valetamine ja tõe varjamine mingit raskust. Kui sellele lisanduvad veel ahnus, võimuiha või tahe domineerida, võib psühhootilise savandi näol olla tegemist tõelise monstrumiga. Evolutsioon on igale inimesele, isegi kuitahes geniaalsele, seadnud omad piirid. Psühhootilisele savantile on loodus andnud erakordselt hea intuitiivse inimesetundmise, kuid asjade maailma, füüsikat ja loodust mõistab ta parimal juhul keskpäraselt. Siin leidub analoogia autistliku savantiga, kellel võivad olla erakordsed oskused näiteks muusikas, matemaatikas, keelte tundmises vms, kuid sotsiaalses mõttes võib inimene olla äärmiselt keskpärane ja seltskondlikus mõttes igav.
Kuna psühhootiline savant tunneb väga suurt tõmmet teiste inimeste poole, siis on ta ka varmas andma hinnanguid teiste inimeste käitumisele. Kui see on näiteks tema karjääri jaoks oluline, suudab ta oma suhtekorraldusliku osavusega oma konkurente kõrvaldada. Psühhootiliste savantide loomupäraste oskuste hulka kuuluvad ka kampaaniate ja infosõdade korraldamine ja juhtimine. Halvemal juhul ei huvita psühhootilist savanti üldse see, kuidas asjad päriselt võiksid olla, vaid inimeste mõjutamine kasvõi lihtsalt selleks, et neid omavahel tülli ajada. Psühhootiliste meediakampaaniate musternäide võiks olla praeguse Venemaa infosõjad. Pealiskaudse meediakampaania jaoks on tarvis leida mõni vaenlase kuju ning süüdistada seda meelevaldselt kõiges, mis pähe tuleb – naming, blaming and shaming.
Poliitikas leidub psühhosid alati rohkem kui mujal
Kui palju võib leiduda üldises rahvastikus selliste võimetega inimesi, nn psühhootilisi savante? Kuigi selliseid uurimusi tehtud veel ei ole, on neid kindlasti vähemalt 1% kogu elanikkonnast. Proportsionaalselt mitu korda rohkem leidub psühhootilisi savante poliitikas ja parteide tagatubades. Kuigi sellistel inimestel on ühiskonnas kindel koht ja nad on vajalikud, ei tohiks neid valida ametikohtadele, mis nõuavad head tehnilist taipu, asjade korraldamist ja teaduslikku kompetentsi.
Psühhootilise savanti suurim andekus seisneb inimestega ümberkäimises ja nende veenmises, seejuures enesest hea mulje jätmises. See seletab ka, miks poliitikas on nii palju „sümpaatseid“, kuid vaimsetelt võimetelt keskpäraseid inimesi. Ametitesse, mis nõuavad asjatundmist ja tegelikku kompetentsi, ei peaks valima neid, kes jätavad oma jutuga hea mulje, kuid oskavad ainult ilusaid ümmargusi mulle puhuda. Samuti ei tohiks vastutust nõudvatesse ametitesse valida klannilise või erakondliku kuuluvuse põhjal. Kui ebakompetentsed inimesed juhivad riiki, on kahju kõigi jaoks pikapeale korvamatu. Asjatundlik poliitik, kes vahel eksib heade kommete vastu, on palju parem valik.
Katastroofilist laadi tegur
Siia võib lisada ühe konkreetse näite. C. Badcock kirjutab oma blogis ajakirja juures Psychology Today nõukogude bioloog Trofim Lõssenkost (1898–1976) kui psühhootilisest savantist. Trofim Lõssenko oli teadlasena keskpärane, tema kõige suurem saavutus oli Mendeli geneetika nimetamine „kapitalistlikuks“ ja geeni olemasolu eitamine. Samuti oli tal veidraid ideid, kuidas „õpetada“ taimi elama neile ebasobivas kliimas. Seevastu ühel alal oli Lõssenko suurepärane – ta oskas lugeda ning ära arvata Stalini tujusid ja suhtumisi ning oivaliselt laveerida võimuringkondades. Tema karjäär nõukogude teadlasena oli hiilgav, oma vaadete vastastest teadlaskonnas ta vabanes.
Lõssenko sai suurel hulgal aumedaleid, kuigi tema tööde teaduslik sisu on ammu unustatud. See on hoiatav näide mentaalset laadi osavusest, mis võib omas ajas inimestele meeldida, kuid pikemas perspektiivis saada kogu ühiskonnale katastroofilist laadi teguriks.
