JA NÜÜD MIDAGI TÄIESTI TEISTSUGUST: Viimased uuringud näitavad kodanike teatud hämminguks, et ühiskond on hakanud geidesse endisest oluliselt leebemalt suhtuma. Kooseluseadusest on saanud lihtsalt tükike sitta, mida poliitikud üksteise pihta loobivad. Tegelikult ei kujuta paljud absoluutselt ette, misasi see geiliikumine üldse on. Ja miks. Helen Talalaev teeb ülevaate geiliikumise loost.

Organiseeritud geiliikumine algas läänemaailmas 1960. aastate keskpaigas, Ida-Euroopas 1980. aastatel. Kuhu paigutub ida-lääne teljel Eesti?

Kuni 1960. aastate lõpuni vedasid läänemaailma geiliikumist üksikud aktivistid ning laiema tegevuseni jõuti alles 1970. aastate alguses. Oma mõju avaldasid 1960-ndate ühiskondlikud liikumised nagu võitlus mustanahaliste õiguste eest USA-s ning naisliikumine kogu läänemaailmas. Nii aitas üldine poliitiline ja sotsiaalne õhustik kaasa ka geiliikumise arengule.

Pride-rongkäigud

Geiliikumise pöördepunktiks sai USA-s 1969. aasta, kui New Yorgis ründas politsei Greenwich Village’is asuvat geibaari Stonewall Inn ja asus baari töötajaid ning drag-esinejaid arreteerima. Kolmepäevase mässu käigus hakkas politseile vastu mitu tuhat lesbit, geid ja transsoolist inimest, drag-esinejat ja nende toetajat. Aasta hiljem korraldati New Yorgis juba esimene rongkäik, mis tähistas 1969. aasta protestimässu. Nii saidki alguse Pride-rongkäigud, aga ka organiseeritud geiliikumine, mis võttis üha poliitilisema suuna. Leiti, et LGBT+ inimestel peavad olema oma elu korraldamisel samad õigused nagu heteroseksuaalsetel, üha enam kõneldi inimõigustest.

Naiste hulgas oli 1970. aastatest 1980-ndate keskpaigani mõjukas lesbifeminism. Nimelt tundsid nad geiorganisatsioonides, et jäävad tagaplaanile. Naisliikumise ja suurema eneseteadvuse mõjul eraldusid naised geiorganisatsioonidest. Kaheksakümnendatel tõi HIV geiliikumisse uusi tuuli – pilk pöörati taas sissepoole, rõhutama hakati turvaseksi tähtsust. Järgmisel kümnendil hakkasid organiseeruma transsoolised inimesed, kes seni olid tegutsenud koos geide ja lesbidega. Nad tundsid, et nende vajadused on erinevad ja asusid looma oma ühendusi.

Ida-Euroopa raskused

Ida-Euroopas pole üht sündmust, mida pidada geiliikumise alguseks, nagu Stonewall USA-s. Ida-Euroopa geid ja lesbid ei olnud moodustanud (poliitilist) kogukonda enne esimeste geiorganisatsioonide loomist 1980. aastate lõpus. Tollal polnud ka geibaare, mis Ida-Berliinis, Prahas ja Budapestis tekkisid alles 1980. aastate lõpus. Küll aga on kaheksakümnendatest teada pisikesi põrandaaluseid rühmitusi näiteks Ida-Saksamaalt, Tšehhist ja Venemaalt. Ent esimene organisatsioon, mis tegi oma programmi avalikult teatavaks ja esitas kommunistlikule valitsusele oma nõudmised, oli sloveenlaste Magnus.

1970.–1980. aastatel oli Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus homoseksuaalsus kriminaalkuritegu. Ka Eesti NSV kriminaalkoodeksi § 118 nägi meestevahelise anaalseksi eest karistusena ette kaheaastast vabadusekaotust. Naiste suhtes vastav seaduslik keeld huvitaval kombel puudus, sest ilmselt peeti naiste seksuaalsust lihtsalt marginaalseks.

Kui läänemaailmas tekkis enne sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste eest võitlemist tugev kogukond, siis Ida-Euroopas omandas iga organisatsiooni loomine või rühmituse moodustamine kähku poliitilise alatooni, millega saadeti vastuhakusõnum domineerivale kommunistlikule ideoloogiale.

 Mis toimus meil?

Võib tulla paraja üllatusena, et Eesti Vabariigis pole homoseksuaalsus olnud kunagi keelatud. Küll aga oli meestevaheline homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras karistatav Tsaari-Venemaa koosseisus. Ka Eesti NSV Kriminaalkoodeksi § 118 karistas meestevahelise anaalseksi eest kaheaastase vabadusekaotusega. 1992. aasta 1. juunil dekriminaliseeriti homoseksuaalsus Eestis.

Siinse geiliikumise eelduseks sai ideoloogiliste piirangute hajumine nõukogude režiimi nõrgenedes. Sõltumatu ajakirjanduse teke võimaldas seksuaalvähemustel oma hääl kuuldavale tuua. Ja nii hakkasidki ilmuma esimesed gei- ja lesbitutvumiskuulutused, mille tulemusel kogunesid tulevaste organisatsioonide algtuumikud. 1990. aastate alul loodi esimesed organisatsioonid, korraldati üritusi ja alustati teavitustööga. Peagi jõuti poliitiliste eesmärkideni ning 2000. aastatel Pride-rongkäikudeni.

Eesti omapäraks on elava lesbiliikumise olemasolu. Nii oligi esimene seksuaalvähemuste organisatsioon Eestis ja kogu Baltikumis 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit. 1998. aastast tegutses esimene lesbiline noorteorganisatsioon MTÜ MeaCulpa. Ent LGBT+ organisatsioone on meil olnud teisigi, näiteks 1990.–2000. aastate vahetusel Eesti Gayliit, transsooliste inimeste Gendy jpt.

 Täna ja homme

Viimaste aastate aktiivseim organisatsioon on ligi kümne aasta eest asutatud Eesti Gei Noored, tänase nimega Eesti LGBT Ühing. EGN-i muutis eriliseks see, et nad ühendasid kõiki – nii lesbisid, geisid, biseksuaalseid kui ka transsoolisi inimesi. Alul taheti kaasata esmajoones noori ja korraldada üritusi, ent praegu keskendutakse huvikaitsele, haridusele ja teavitustööle. 2011. aastal korraldas EGN Tallinnas ka esimese Balti Pride’i, koduse nimega OMA festivali. Samal aastal avati ka kogukonnakeskus OMA Keskus, mis tegutseb tänaseni.

Eesti LGBT Ühing on korraldanud teisigi avalikke väljaastumisi. Näiteks heiskavad mitmed saatkonnad juba viimased viis aastat IDAHOT-i päeval vikerkaarelipud. Kui Venemaal toimusid Sotšis taliolümpiamängud, süüdati Venemaa saatkonna ees küünlad, et näidata solidaarsust nendega, kelle õigusi on Putini režiim piiranud. 2017. aastal korraldati Venemaa saatkonna juures solidaarsusaktsioon Tšetšeenia geikogukonnale, et väljendada muret seoses sealsete vihakuritegudega.

LGBT+ teemast pole jäänud puutumata ka kunstimaailm, näiteks oli 2011. aasta kunstinäituse „Sõnastamata lood“ keskmes seksuaalvähemuste problemaatika. Jaanus Samma on aga põhjalikult kajastanud geimeeste elu Nõukogude Eestis näitusega „NSFW. Esimehe lugu“. Lesbilist pilku kunstimaastikul on pakkunud Anna-Stina Treumund.

 Kooselu ja isikukood

Mõne aasta eest juubeldas LGBT+ kogukond kooseluseaduse üle, mis võimaldab inimestel oma kooselu registreerida ja peresiseselt lapsendada. Kooseluseadus tõi suurema kindlustunde isegi hoolimata sellest, et seaduse rakendusaktid on tänaseni vastu võtmata. Oluline teetähis on 2015. aastal muudetud haridust tõendavate dokumentide väljaandmist reguleeriv määrus. Tänu sellele on võimalik taotleda uusi hariduslikke dokumente, kui isikukood on pärast õpinguid muutunud. See teeb oluliselt lihtsamaks transsooliste inimeste olukorra.

Tänavu tuli mitu olulist kohtuotsust seoses kooseluseaduse rakendusaktide puudumisega. Tallinna halduskohus otsustas, et kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega on riik tekitanud huvipoolele kahju ja peab maksma kahjutasu. Tallinna ringkonnakohus otsustas, et Eesti rahvastikuregistrisse tuleb kanda esimene välisriigis sõlmitud samasooliste abielu. Tallinna halduskohus rahuldas Eestisse samasoolise partneri juurde elama asuda sooviva ning selleks elamisluba taotlenud, kuid politsei- ja piirivalveametilt keelduva otsuse saanud naise kaebuse ning otsustas, et amet peab elamisloataotluse uuesti üle vaatama.

Kokkuvõtlikult, kuigi ida ja lääne vahel on olulisi erinevusi, leidub ka sarnasusi. Liikumised algasid eri ajal ning Ida-Euroopas oli algus veelgi vaevalisem kui läänes. Kui mõnes Ida-Euroopa riigis õnnestus organiseeruda juba 1980. aastatel, omandas liikumine kähku poliitilise värvingu. Kui see jäi aga 1990. aastatesse nagu Eestis, oli algus sarnasem läänemaailmaga – järkjärgulise kogukonna loomise ja esimeste aktivistide toel loodi esimesed organisatsioonid. Hiljem keskenduti enam kogukonnast väljapoole – hakati tegema teavitustööd ja võeti ette LGBT+ inimeste õigused. Eestis on aktivistid ja organisatsioonid katsetanud erinevaid võimalusi, millest mõned on töötanud, mõned mitte. Õigete meetodite otsingud pole kaugeltki lõppenud.