Hääd sõbrad!
Kõigepealt peamisest: parandagem need faktivead, mis Eesti meedias juunis-juulis seoses Hantõ-Mansiiskis toimunud sündmustega on ringlusse lastud.
Selles Uuralite taga asuvas linnas toimus juunikuus (1) soome-ugri rahvaste V maailmakongress (ajavahemikul 28.06.2008|-30.06.2008|). Vahetult enne seda üritust toimus Hantõ-Mansiiskis (2) EL-Venemaa tippkohtumine (26.06.2008|-27.06.2008|). Need olid kaks erinevat üritust, mis toimusid ühes linnas. Üks lõppes, teine algas. Meie osalesime maailmakongressil.
Veidi delegatsioonidest
Soome-ugri rahvaste V maailmakongressil osales Eestist mitu delegatsiooni. (1) Eesti delegatsiooni moodustas kakskümmend eestlaste delegaati, kaheksateist eestlastest vaatlejat, kolmeliikmeline Riigikogu vaatlejate delegatsioon eesotsas Ivi Eenmaaga, kaks EV ministeeriumide esindajatest vaatlejat, kaks Eestis elavate setude delegaati ja kaks setudest vaatlejat ning kaks Eestis elavate ingerisoomlaste delegaati. Selle delegatsiooni juhiks oli Tõnu Seilenthal. (2) Eesti president Toomas Hendrik Ilves võttis soome-ugri rahvaste V maailmakongressist osa koos oma delegatsiooniga (saatjaskonnaga). Eesti president tuli seda kongressi avama (koos Vene Föderatsiooni, Soome ja Ungari presidentidega), ta tuli seda üritust oma kõnega tervitama. Eesti delegatsioon soome-ugri rahvaste V maailmakongressil ja presidendi delegatsioon (saatjaskond) olid kaks erinevat delegatsiooni.
President T.H. Ilves esines 28. juuni õhtul soome-ugri rahvaste V maailmakongressi avamisel oma kõnega (nagu ka Vene Föderatsiooni president Dmitri Medvedev, Soome president Tarja Halonen ja Ungari president L?szló Sóyom. 29. juunil lahkus EV president soome-ugri rahvaste V maailmakongressi toimumiskohast – kontserdimajast Jugra-Klassik – koos oma delegatsiooniga. Eesti presidendile järgnesid peagi ka Soome ja Ungari presidendid oma delegatsioonidega.
Eesti delegatsioon (eesotsas Tõnu Seilenthaliga) aga ei lahkunud, vaid osales soome-ugri rahvaste V maailmakongressil 28. juunist 30. juunini, s.o algusest lõpuni. Ei lahkunud ka Soome ega Ungari delegatsioon. See, et Eesti delegatsioon osales ja tegutses kongressi lõpuni, on näha ka kongressi resolutsiooni tekstist: kõik eestlaste ettepanekud on seal fikseeritud (vt http://www.fennougria.ee/?id=14321).
Kingitused ja komitee
Eesti delegatsiooni jaoks olulisim õnnestumine oli kongressi poolt väljendatud otsus konsultatiivkomitee peakorteri (büroo) jätmise kohta oma senisesse asukohta, s.o Helsingisse. Konsultatiivkomitee on nimelt soome-ugri rahvaste maailmakongresside koordineeriv organ, mis tegutseb kooskõlas rahvusvahelise seaduse normide ning ÜRO põhimõtetega. Mart Meri kirjeldab 10.07.2008| Eesti Ekspressis ilmeka lühidusega sündmuste jada, kuidas Vene Föderatsioon algatas kongressil protseduurireegleid eirata üritavat mängu selleks, et konsultatiivkomitee peakorterit Venemaale ümber istutada. “See oleks tähendanud rahvusvahelise soome-ugri liikumise vaibumist Venemaa siseasjaks,” ütleb M. Meri kongressisaali õhus jõuliselt võbelenud alternatiivse lahenduse kohta.
Tänud Kossat?ovile
Eesti delegatsiooni poolt kongressi delegaatidele tehtud kingituste, soome-ugri rahvaste raamatunäituse Eesti osa ja eraisikuile käsipostiga toimetatavate raamatutega oli meil õige mitugi õndsal Nõukogude a’al kogetut meenutavat sekeldust. Mida me kongressi 300 delegaadile kinkisime? Kingikotis oli igale delegaadile soome-ugri rahvaste hõimukalender 2008|-2009| (formaadiga 40 x 60 cm), Tallinnas 2004|. aastal toimunud soome-ugri rahvaste IV kongressi kogumik (ilmus 2008|. a juunis), Toomas Tiiveli koostatud väljaanne “Gorizontõ Estonii” (2008|), Katrin Saksa raport (Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raport soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukorra kohta, 11087, 26.10.2006|), välisministeeriumi aastaraamat 2007| (selles käsitletakse ka möödunud aasta aprillis Tõnismäel ja selle ümbruses toimunut) ning viis soome-ugri rahvaste ja Eesti kohta nii statistilisi andmeid kui ka ajalugu käsitlevat (nt Eesti lipu ajalugu) sisaldavat voldikut-bro?üüri. Kõik 240 venekeelset ja 60 ingliskeelset kingitust jõudsid kongressi delegaatideni 29. juuni lõunaks. Selle eest, et me suutsime neid publikatsioone Venemaal nii ulatuslikult levitada, tuleb tänada kultuuriata?eed Andra Veidemanni, kes oli korralduskomitee esindajatega suhtlemisel 29. juuni hommikul söakas, ja ilmtingimata ka härra Kossat?ovi?
Eesti, Soome ja Ungari presidentide lahkumise järel muutusid korralduskomitee esindajad-kuraatorid ühtäkki lahkemaks ning võimaldasid Eesti delegatsioonil tuua kingitused kongressi toimumiskohta. Vahetult enne kingituste jagamist kontserdimaja Jugra-Klassik fuajees (muide, see hoone on ehitatud kohale, kus omal ajal toimus Kazõmi sõjas osalenud hantide hukkamine) toimus kingikottide sisu tsenseerimine: ühe koti sisu puistati Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna investeeringute, teaduse ja tehnoloogiate osakonna töötajate poolt (Eesti delegatsiooni tegemisi jälgisid kongressi kestel viis meest ja kaks neiut) riietehoiu letile ning uuriti-puuriti üllitisi vähemasti 5-10 minutit.
Paanika mis paanika
Esimene läbivaatus nimetet kingitustele tehti Hantõ-Mansiiskis ilmselt aga 28. juuni hommikutundidel. 27. juuni õhtul, mil me saabusime lennukil Hantõ-Mansiiskisse, oligi me peakuraatoril, kes oli Handi-Mansi Autonoomse Ringkonna investeeringute, teaduse ja tehnoloogiate osakonna direktor Anton S. Ladnov, esimeseks küsimuseks small talk’i järel me pagasis olevaid kingikotte puudutav. “Korralduskomitee soovib üht näidist näha ja seejärel otsustab, kas selles sisalduv ühildub ürituse vaimuga,” põhjendas ta. 28. juuni pärastlõunal läksime koos Aleksander B. Ivanoviga, kes esitles end härra Ladnovi asetäitjana, vaatama me kingikottide asupaika. Olid teised transporditud kongressi toimumiskohast ligi 2 kilomeetri kaugusel asuvasse messikeskusse.
Kadri Viiresele, Eha Viluojale ja mulle selgitati, et selles Student?eskaja tänava näitusepaviljonis, mis on kubatuurilt sama mõõtu Saku Suurhalliga, toimub kongressi delegatsioonide vastuvõtt, mille ajal on meil võimalik Eesti boksist oma materjale kinkida-levitada. Kingikotid olid alles, v.a üks, mille lubasin loovutada korralduskomiteele läbivaatamiseks. Sel ajal, kui me omi asju meile eraldet boksis “Estonija” välja panime, toimus paviljonis küllaltki aktiivne presidentide vastuvõtu ettevalmistamine: laudadele laotati laudlinu, turvamehed saalisid, juhtmed kõrvas jne.
Ühtäkki tormas näitusekompleksi direktriss koos härra Ivanoviga meie juurde ja palus tühjad pappkastid turvakaalutlustele viidates viivitamatult ära anda. Härra Ivanoviga, kes osutus võitluskunstide huviliseks, me neid tühje kaste-karpe siis kibekiirelt võitlusvõimetuteks lammutasimegi. Suure näitusepaviljoni kõrval oli veel teinegi, mis mahult märksa tagasihoidlikum: sinna oli meil võimalik üles seada oma raamatunäitus. Selles hallis olid meid ees ootamas soome-ugri rahvaste asualadel olevate raamatukogude ja muude kultuuriasutuste maketid ning trükitoodang – materjalid, mida on võimalik külastajaile tasuta jagada. Oli näha, et peatselt avatakse siin soome-ugri kultuure tutvustav näitus. Ka Hantõ-Mansiiski raamatukogu oli seal esindatud oma väljapanekuga. Etnograafiast huvituvana käitunud härra Ivanov pakkus meile, et pangem see raamatunäituse Eesti-osa üles linna keskel asuvas raamatukogus. Ent meie püüdsime umbusklikena olukorda lahendada nii, et Eesti materjalid oleks esindatud igal meile eraldet ekspositsioonipinnal.
Kui olime oma raamatud vitriinidesse-stendidesse asetanud, soovitas härra Ivanov meil kõrvaldada oma ekspositsioonist kolm raamatut. Kõigepealt kaks Eesti poolt rahaliselt toetatud publikatsiooni, mis üllitati Vene Föderatsioonis: (1) Репрессии в Мордовии 1930-х гг. и их последствия: Материалы респ. науч.-практ. конф. 27 мая 1998 г. Саранск, 2004|; (2) Финно-угорский мартиролог жертв политических репрессий в СССР. Вып. 2. Мордвины. Саранск, 2006|. Neist esimene on Mordvas 1930. a-il toimunud repressioone käsitleva konverentsi kogumik, teine publikatsioon sisaldab represseeritud ersade ja mok?ade nimekirju. Ebasoovitavaks klassifitseeriti ka Art Leete Kazõmi sõda: (3) Леэте, А. Казымская война: восстание хантов и лесных ненцев против советской власти. Кафедра этнологии Тартуского Университета. Тарту, 2004|. “Minevikku on tarvis uurida, repressioonid 1930. a-il on kahetsusväärsed. Aga te ju saate isegi aru, et need raamatud ei sobi käsitletavate teemade poolest kirjanduse ja kultuuri ekspositsiooni. Raamatukogule võite neid teoseid kinkida aga küll,” rääkis ta leebelt ja kannatlikult. Ja nüüd siis puänt: selles näitusekompleksis ei toimunudki kongressist osavõtjaile mingit vastuvõttu ega raamatunäituse avamist! Raamatunäitus avati Hantõ-Mansiiski raamatukogus 29. juuni pärastlõunal: eelmainitud kolmest ebasoovitavast üllitisest oli võimalik välja panna vaid represseeritud ersade ja mok?ade nimekirju sisaldav väljaanne Финно-угорский мартиролог жертв политических репрессий в СССР.
Eraldi rõhutamist väärib tõik, et enamik soome-ugri rahvuslippudest ei väärinud sellel soome-ugri rahvaste maailmakongressil korraldajate arvates kasutamist. Lehvisid vaid Ungari, Soome ja Eesti lipud, ei enamat.
Täielik déj? vu
Et déj? vu oleks täielik, siis paari reaga ka raamatute toimetamisest eraisikuile käsipostiga. 28. juuni hommikul hakkasin meie delegatsiooni bussi sisenema, kui üks me hooldajaist küsis, kellele on adresseeritud minu käes olev mahukas ümbrik. 29. juuni hommikul olin tunnistajaks seigale, kus takistati Eesti vapra esindaja liikumist kongressi toimumiskohta, sest tal olid kaasas eraisikuile üleandmiseks mõeldud ebasoovitavad trükised. Terav seis lahenes, raamatud leidsid tee adressaatideni.