Selle loo sissejuhatuseks pean kohe ütlema, et olen tootnud päris mitu filmi ja olnud mitme juures ka re?issööri assistent. Aga nii valusalt pole sündinud ükski mu varasem film. Praegu neid ridu kirjutades olen juba võtteperioodist enam-vähem taastunud ja valmis filmiga ka üle koera saba saama.
Taadid ja stsenaarium
On 2004|. aasta detsember. Möödunud on kaheksakümmend aastat kommunistide relvastatud riigipöördekatsest. Lauri Vahtrele on see hea sissetulekuallikas. Ajaloolasena kirjutab ta sellest ööst ja selle tähendusest hulgaliselt artikleid. Kusagilt on ta kuulnud, et Tiit Pruuli, vana isamaalane, on asunud oma muudele tegemistele lisaks ka filmistuudio osanikuks. Ka minust oli saanud Pruuli mahitusel produktsioonifirma Ruut osanik. Tol hetkel vabakutseline Lauri pöördub Tiidu poole ettepanekuga teha detsembrisündmustest film.
Tiit, kellel puudus igasugune filmikogemus, rääkis sellest ideest mulle ja me otsustasime härra Vahtre ära kuulata. Aserite kõrtsis ?a?lõkki näsides arutasime siis tulevast stsenaariumi. Lauri ütles, et heroilisi teemasid on Eesti ajaloos vähe ja see vaieldamatult kangelaslik lugu on veel filmiks tegemata. Mina leidsin, et see peab olema kellegi isiklik lugu. Tiit noogutas, puhastades targa näoga oma prille. Sain kiiresti aru, et kumbki taat ei tea stsenaariumist midagi.
Esimene stsenaarium
On mai 2005|. Arutasime läbi veel mõned minu arvates olulised sõlmpunktid ja Lauri hakkas kirjutama. Saabus sügis. Muude kiirete tegemiste kõrval meenus mulle äkki, et Lauri kirjutab ju parasjagu stsenaariumi… Tegelikult oli ta vahepeal ka paar korda helistanud ja me olime midagi arutanud. Või saatis ta hoopis mingi lõigu, mida ma ei lugenud – ei mäleta. Igal juhul sain sügisel stsenaariumi kätte ja panin lugemisootele. Kärsitu kirjanik helistas juba järgmisel päeval – ütlesin talle häbematult, et lugu on lugemise järjekorras.
See häiris kirjanikuonu väga. Aga sellised jõhkardid need produtsendid juba kord on. Lõpuks leidsin aega lugemiseks. “Õufakingtsiiiisöskraist,” karjatasin ma stsenaariumi lauale visates. Mu kaastundlik arstist naine arvas, et sain rabanduse. Nii hull asi ei olnud, aga heroilise action-draama asemel oli tegemist 120 aasta taguse rahvusromantilise kaera-jaaniga. Lugesin selle suure pingutusega veel korra üle.
Otsitakse re?issööri
Otsustasime kõrgelt lennata. Kui olime kõik maailma tähtre?issöörid mõttes läbi käinud, peatusime lõpuks meie ühisel tuttaval, inglise re?issööril Andrew Grieve’il. Andrew eksnaine Ene on Lauri kauge sugulane ja kunagi oli ta Eestis ka produtsendina filmi teinud.
Ta ütles, et see on nii eesti lugu, et me peaks selle ikka täiesti eesti seltskonnaga ära tegema või siis Hollywoodi superstaarid mängima võtma. Lisaks oli kirjas lause, et kogu austusest Lauri kui ajaloolase vastu soovitab ta jätkata kirjutamist kellegi päris stsenaristiga. Kustutasin viimase lause tema e-kirjast ära ja saatsin kirja edasi Laurile. Lauri teatas, et see Andrew ongi üks kuradi sots ja tegelikult talle lihtsalt ei meeldi see, et meie loos punased peksa saavad.
Mängu ilmub Ilmar Raag
Tegime taotluse arendustoetuseks EFS-ile. Jällegi oli vaja meie projektile re?issööri. No käisin oma peas kõikvõimalikud variandid läbi ja leidsime Lauriga ühiselt, et ehk Elmo Nüganen. Helistasin Elmole ja saatsin käsikirja. Elmo ei öelnudki kohe “ei”. Huvitav. Paari nädala pärast helistasin uuesti. Nüganen teatas, et ta luges, aga tal kehv tulla minuga tegema, sest ta on ennast Kris Taskaga sidunud, ja et see lugu on ikkagi ka ühekülgne. Mul tekkis kohe peas kujutluspilt, kuidas Nüganen ja Taska on kokku laulatatud. See kõik tundus nii koomiline. Nuiasin Elmolt siiski lubaduse kasutada pitsingul ehk filmiprojekti avalikul kaitsmisel tema nime.
Nüüd oli vaja leida ka toimetaja. Suurte vaidlustega jäime pidama Ilmar Raagi juurde. Raag viisaka inimesena oligi nõus.
Koos Raagiga suutsime Laurile selgeks teha, et nüüd peame võtma veel ühe kirjutaja. Lauri nõustus, ise tõsiselt hambaid krigistades.
Mihkel Ulman andis ka mulle uut energiat looga tegelemiseks. Ulmani esimene versioon ei olnud hüppeliselt kõrgema kvaliteediga, aga ta vähemalt tajus filmikeelt. Võtsime plaani film 2007|. aastal ära teha. Ausalt öeldes hakkas ka mul kumm tühjaks saama.
Vabariigi juubel
Jõudis kätte 2007|. aasta. Ma polnud hetkegi mõelnud selle peale, et see film võiks olla vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud ürituste osa. Veebruaris helistasid mulle kaks vana sõpra ja kutsusid juttu ajama. Kohtusime riigiasutuse suitsust ja pohmellist lehkavas kabinetis. Sain siseinfot, et valitsus kavatseb vabariigi 90. aasta juubelit tähistada tõelise suurejoonelisusega. Muuhulgas kavatsetakse teha film ka August Gailiti “Isade maa” ainetel. Et tuleb konkurss ja puha. Mind ajas selline jura lihtsalt närvi. “Mida te kurat filmitegemisest teate,” ütlesin.
Pakkusin, et mul on üks lugu olemas, tehtagu see juubelifilmiks. Ei, sooviti ikka Vabadussõja lehma lüpsta. Mind ärritab, kui kabinetiametnikud kipuvad produtsentideks. Otsustasin neile vastu tegutseda.
Aprillimäss
Aprillis 2007| istusin oma linnakorteris teleka ees ja vaatasin kõigest paarsada meetrit eemal rulluvat mässu. Iga järgmine minut kinnitas mu mõtet – kurat, see on justkui meie stsenaariumist. Kui ülejäänud Eesti oli ?okis, siis mina oma mätta otsas rõõmustasin ja tänasin Moskvat abi eest “Detsembrikuumuse” tootmise vajaduse selgitamisel kohalikele ametnikele. Juba paari päeva pärast saatsin stsenaariumi kõikidele juubelikomisjoni liikmetele ja palusin ka Ansipile saata. Ei möödunud nädalatki, kui hakkas tulema arvamusi stiilis “oi kui huvitav stsenaarium teil on, see sobiks hästi juubeliprogrammi”. “Tubli, Putin,” pobisesin omaette.
“Palju maksab,” küsiti. Ütlesin, et kui 20 miljonit annate, siis teen ära.
Kaks kuud ei tulnud valitsuselt otsust. Vahepeal sai arendatud juba kunstnik Silver Vahtrega mõtteid filmist, et ta saaks tööle asuda. Siis lõpuks saabus ka lugu. “Õu ?itt,” röögatasin, kui olin selle läbi lugenud. Ajaloolise action-draama asemel oli Raag kirjutanud hoopis luurepõneviku. No kurat, ja veel igava konstrui. Nii need asjad ikka ei lähe. Samal ajal saabus teade, et meile eraldati raha. Nüüd pole midagi teha. Kirjutasin Raagile, et raha saabus ja et tema kirjutatud looga ei saa nõus olla. Vaikus. Pärast korduvaid vastamata kõnesid tuli Raagilt e-kiri. Ta on saanud “Klassiga” rahvusvaheliselt tuntud re?issööriks ja ei näe praegu võimalust isamaalist kodumaist filmi teha. Mul oli pilt selge – ta hakkas kartma projekti mastaapsust. Pealegi oli suur võimalus sellega ämbrisse astuda.
Tagusin oma palkmaja seina. Raha on, kuid stsenaarium on lahja ja re?issööri pole.
Lootust andev Asko Kase
Siis saatsin stsenaariumi koolipinki nühkivale Asko Kasele, kellega koos olin teinud juba mitu filmikest. 28-aastane mees on filmitegijate mõistes väga noor re?issöör.
Paari päeva pärast helistas erutunud Asko: “Teeme ära!” – “Super. Aga kas sa saad aru ka, millega sa riskid?” küsisin mina. “Muidugi saan, stsenaarium on pask, aga lihvime korda,” vastas Asko.
Soomes oli kuningas-operaator Kjell Lagerroos. Tundsin Kjelli juba pikka aega ja teadsin, et tema lend on juba ammu kõrgem kui Soome. Mind hoiatati, et kallis tüüp. Vaatasin ta viimased asjad üle ja ei mingisugust kahtlust – Kjell peab selle filmi tegema. Kahetunnine kõne Kjellile päädis nõnda, et ta oli nõus vana tutvuse poolest asja seitsme aasta taguse hinnaga ära tegema.
Vaikselt hakkasid asjad liikuma.
Õhtune töö stsenaariumiga oli lõbusam. Töötasime stseenid Askoga läbi ja saatsime Ulmanile, et ta meie märkuste järgi kirjutaks. Ulman muidugi rääkis nendest ka Vahtrele, kellele ükski muutus ei meeldinud. Veel hullem: peagi hakkas tulema ähvardavaid kõnesid ka Vahtre sõpradelt.
Ilmselt andsid juristid talle siiski teada, et leping lubab mul stsenaariumi muuta, ja ta otsustas kasutada relvana oma sõpru. Sajanda kõne peale saatsin Lauri pikalt.
Võtete algus
Aga nime meil filmile ikkagi polnud. Mind ja Ulmanit kummitas pikemat aega Ulmani pakutud “Detsembrikuumus”. Lauri oli sellega peaaegu nõus. Asko arvas, et veidi pornoka moodi pealkiri. Asko arvamuse murdis Kjell – inglise keeles kõlas nimi väga hästi: “December Heat”. Kolm minutit enne pressikonverentsi otsustasime “Detsembrikuumuse” kasuks.
Võtted läksid mürinal lahti, aga eelarves haigutas ikka veel mitme miljoni suurune auk. Armin Karu tuli paati. See oli hea tunne. Miljon krooni oli nagu jumala kingitus, ehkki puudujääk oli ikka veel suur.
Halb aura
Kui meeskond saigi hästi tööle, siis otsustas näiteks elektrik Pekkaniska tõstukiga ühel päeval väikese haltuura teha. Tulemuseks sõitis ta tõstukiga Vabaduse väljaku elektriposti ümber. Õhtuleht sai kaaneloo… Üks hull külamees aga otsustas paar päeva enne filmimeeskonna tulekut oma maastikuautoga üles künda Eesti-Vene piiri, mis oli sõjaväe abiga 400 meetri pikkuselt okastraadiga palistatud. Lisaks ülikeerulised võtted tulistamiste ja plahvatustega Tallinna vanalinna tänavatel. Kohalike elanike kurjustamine ja kohtuga ähvardamine oli igapäevane rutiin.
Olin platsil nagu nutumüür: iga päev käis mõni kurtmas, kuidas keegi oli tema suhtes ülekohtuselt käitunud. Mu jope rinnaesine oli pisaratest märg.
Tuleb Vormsi Enn
Ühel öisel tunnil ilmus Vene tänaval filmimise ajal võtteplatsile kuulus nõid Vormsi Enn. Olgugi et võtted olid juba lõpukorral, olin ma veendunud, et seda projekti oli tabanud punane needus. Rääkisime Ennuga elust-olust ja siis tuli mulle pähe mõte, mida ma olen alati naljana võtnud. Rääkisin Ennule meie erakordsetest juhtumistest ja avaldasin arvamust, et äkki on meie projektile needus peale pandud ja et äkki ta saab selle maha võtta.
Enn vaatas mulle sügavalt silma ja ütles, et teeme ära ja et küll ma siis hakkan ka nõidadesse uskuma, ja kadunud ta oligi. Sama salapäraselt, nagu ta sinna ilmus. Aga äkki see polnudki needus?! Äkki nii peavadki head filmid sündima?