MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Kunagi kirjeldas Hardo Aasmäe KesKus’is Hugo Chávezi valitsemist ja selle tagajärgi kui võimalikku filmistsenaariumi, kus peakangelane Zorro võitleb kõigi vastu vaid Ladina-Ameerika diktaatorirežiimile iseloomulikul moel. Vahepeal on selles täiesti mõttetus riigis nii mõndagi juhtunud ja on saabunud aeg kirjeldada Zorro filmi teist osa. Seda teeb Toomas Kümmel.
Lühidalt sisust: Zorro on surnud Venezuela rahva vaenlaste salasepitsuste tulemusel, areenile on astunud Zorro määratud järeltulija, kelle peale ta on laotanud oma taevaliku vaimu kaitse. Võitlus pahadega on jätkunud veelgi suurema hooga. See on aga röövinud uue juhi energia ja vaatamata Zorro 2 isalikule hoolitsusele oma rahva eest valitseb nälg ja riik on täielikult laostumas. Muidugi on mängus ka saatanlikud jõud, kelle taga on maailma kurjuse kehastus USA. Saatanlikud jõud on kokku leppinud ja ei tunnista enam Zorro jumalikku tahet, et maad valitseks Zorro 2. Filmi lõpuks saabub selle elu ja surma peale peetava võitluse kulminatsioon. Missugune see on, kas lõpuks võidavad head või pahad, seda ei saa ette ära öelda, sest muidu ei ole põnev.
Eellugu
Hugo Chávezi võit Venezuela presidendivalimistel 1998. aastal pani seal aluse nn bolivaristlikule sotsialismile. Selles ligi 30 miljoni elanikuga Ladina-Ameerika riigis on tüüpiliselt banaanipiirkonnale vaheldunud diktatuurid paremate aegadega.
Pärast sõjaväelise diktatuuri lõppemist 1958. aastal kujunes Venezuelas mitmepartei süsteem. Edukamateks kujunesid kaks parteid, Demokraatlik Aktsioon (AD) ja Sotsiaalkristlik Partei (COPEI), mis vaheldumisi võimul olles kujundasid poliitilist ilma riigis. 1980. aastate poliitiline kriis, mida võib iseloomustada märksõnadega korruptsioon ja väsimus senisest poliitilisest eliidist, kergitas lavale mitmeid uusi parteisid. Olulisemat rolli mängisid kommunistliku partei lagunemisel tekkinud uued vasakpoolsed jõud. Hugo Chávezi esiletõus toimuski selliste radikaalsete ja populistlike parteide alliansi eesotsas.
Kui Chávez oli saavutanud võidu ja kehtestanud uue põhiseaduse, olid tema revolutsiooni piirjooned veel üsna ähmased, kuid jäme ja sõjakas suhtumine kodanlastesse ja kapitalistidesse põhjustas kohe keskklassi ja elanikkonna jõukama osa vastasseisu. Chávezi võim, mis nõrgenes 48-tunnise riigipöörde ja naftatööstuse streigi järel 2002. aastal, kiirendas seejärel oma revolutsiooniideede elluviimist. Eraettevõtete natsionaliseerimine ja ebamajanduslikud sotsiaalprogrammid vaesematele naftadollarite arvelt kasvatasid tema populaarsust. Iga uus Chávezi plaan, mis sarnanes järjekordse lahinguga, tõi talle „21. sajandi sotsialismi“ pooldajate hääli. Rahvusvaheliselt sai see messianistliku suunaga revolutsionäär imperialismivastase ristikäigu liidri staatuse. Nafta kõrge hind maailmaturul oli paljuski tema rahvale tasuta asjade jagamise aluseks. Kuid sellest piisas ka samasuguste sõgedate režiimide toetamiseks Kuubal, Boliivias ja Nicaraguas.
Oma elutee lõpul asendus haigusest kurnatud Hugo Chávezi poliitiline deviis „sotsialism või surm“ aina enam pöördumisega jumala poole. Chávezi ideoloogia bolivaristlikust sotsialismist oli sama segane hullumeelsus nagu teiste kõlavate nimedega kommunism mujalgi maailmas, olgu see siis Nõukogude Liit, Hiina, Vietnam või Kambodža. Muidugi oli selles viide Ladina-Ameerika vabadusvõitluse ühele silmapaistvamale juhile Simón Bolívarile. Baski rahvusest Bolívar alustas muu hulgas ülestõusu Hispaania ülemvõimu vastu ja 1811. aastal kuulutati välja Venezuela iseseisev vabariik, mille hispaanlased küll järgmisel aastal likvideerisid. Eduka lahingutegevuse järel suutsid Bolívari väed 1813–1814 lühikeseks ajaks taastada Venezuela vabariigi. Lõpliku võidu saavutas Bolívar Venezuelas 1821. aastal. Venezuela eraldus 1830. aastal Suur-Colombiast ja moodustas iseseisva vabariigi. Püüdes end soojendada Bolívari võitlusväljade lõkketulede valguses, unustavad tänapäeva bolivaristid ühe olulise seiga. 1805. aastal külastas Bolívar USA-d ja just seal kogetu ajel mõtles välja oma plaani Lõuna-Ameerika vabastamiseks Hispaania ülemvõimu alt.
Juhi surm ja järeltulija
Sureva juhi varjus toimus heitlus järeltulija kohale. 2012. aastal elas vähki põdenud Hugo Chávez üle kolm operatsiooni. Chávezi ajaloolise missiooni jätkajatena kerkis esile kaks figuuri, Venezuela välisminister (2006–2013) Nicolás Maduro ja parlamendi rahvusassamblee esimees Diosdado Cabello. Esimest toetas Kuuba, teist pooldasid Venezuela sõjaväe kindralid.
Maduro on endine bussijuht, kellest sai ametiühingu aktivist. Ta oli samuti olnud rahvusassamblee esimees (2005–2006), mis siis, et tal ei olnud seaduses nõutud kõrgemat haridust. Maduro oli võrreldes Cháveziga näidanud end veelgi vihasema USA vastasena, ehkki seda on raske ette kujutada. Venezuela režiimi võimuparteis, ühtses sotsialistlikus parteis, paistis ta silma haruldase võimega lepitada omavahel vaenujalal olnud huvigruppe.
Cabello on endine sõjaväelane, kes liitus 2002. aastal Cháveziga. USA ja Kanada on esitanud talle süüdistuse tihedates sidemetes Venezuela mõjuvõimsa narkokartelliga Cartel de los Soles ning kehtestasid tema suhtes 2018. aasta alguses sanktsioonid.
- detsembril 2012 andis surev juht oma õnnistuse Madurole ja see otsus ei kuulunud vastuvaidlemisele. Chávez suri 5. märtsil 2013. Kohe teatas Maduro, et Venezuela rahva vaenlased nakatasid Chávezi surmahaigusesse.
Nagu ikka taolistel režiimidel, võib nende oma põhiseadusega tagumikku pühkida, kui see ei vasta hetkevajadustele. Venezuela põhiseadus näeb ette, et presidendi puudumisel annab ajutise kohusetäitja vande rahvusassamblee esimees, kelleks oli 2013. aasta 5. jaanuaril sellele kohale tagasi valitud Cabello. Kuid ametivande presidendi ajutise kohusetäitjana andis hoopis Chávezi poolt asepresidendiks nimetatud Maduro. Muidugi oli see põhiseaduse rikkumine, kuid peale protesteeriva opositsiooni ei huvitanud see kedagi.
- aprillil 2013 toimunud presidendivalimistel kogus Maduro 50,61% ja tema vastaskandidaat Henrique Capriles 49,12% häältest. Maduro nii väike edu oli isegi Venezuela ühiskonnale enesele üllatuseks. Opositsioon teatas kohe ulatuslikest võltsimistest.
Uue juhi jumalik side
Hardo Aasmäe kirjutas mõned aastad tagasi Hugo Chávezi kohta: „Oma tõusus kehastab ta peale õigluse eest võitlemise veel oma päritolulisuses kogu Venezuela rahvast, sest tema esivanemate hulgas on indiaanlasi, hispaanlasi ja neegreid. Juutidest ei ole midagi teada.“ Juhi järeltulija Maduro täitis ka selle lünga. 2013. aastal presidendiks valitud Maduro teatas ühes esimestest intervjuudest selles ametis, et tal on juudi juured ja rõhutas sealjuures „juudi rahva rikkalikke sotsialistlikke traditsioone“.
Chávezist erineb Maduro siiski eelkõige selle poolest, et kui esimest iseloomustas tõepoolest tohutu karismaatilisus ja ta oli kõrgemat sorti demagoog, siis Maduro on lihtsalt kõrgemat sorti demagoog. Seetõttu on Maduro püüdnud ennast välja mängida kui peaaegu jumaliku juhi asemik maa peal. Selle juurde kuuluvad diktaatori kohati täiesti hullumeelsed teod ja mõtteavaldused. Esmalt täitis Maduro juhi kirstu juures antud lubaduse, et Chávezi surnukeha palsameeritakse ja asetatakse mausoleumi igavikustamiseks, rõhutamaks tema kuulumist selliste ajalooliste suurmeeste nagu Lenin ja Mao Zedong kõrvale. Varsti pärast presidendiks saamist rääkis Maduro, et juhi hing on kandunud taevariiki, kus ta asub nüüd Jeesuse vastas. Samuti on Maduro kindel, et juhi vaim osaleb ka pärast surma maiste asjade korraldamisel. Ta seletas rahvale, et juhi hing ilmutas ennast talle pisikese linnukesena, kui ta kellatornis palvetas.
Kuid seegi ei ole veel kõik. Näitamaks ülimat osasaamist juhi taevalikust vaimust, teatas Maduro, et käib sageli mausoleumis juhi palsameeritud surnukeha kõrval magamas.
Raske algus, majanduslik pealetung
Maduro sai eelkäijalt raske päranduse. Täielikust majanduslikust kollapsist päästis riigi ainult nafta kõrge hind maailmaturul. Maduro võimule tulles oli Venezuela riigivõlg 70% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), riigieelarve defitsiit 13%. Ehkki 2013. aasta oli viimane, kui Venezuela SKT kasvas (1,6%), sõi selle ära ülikõrge inflatsioon (56,3%).
Kohe oma valitsemise alguses küsis Maduro tollal veel kuulekalt parlamendilt erivolitusi ja kuulutas välja „majandusliku pealetungi“. Ta kehtestas eraettevõtete kasumile 30% lae ja alustas leppimatut võitlust spekulatsiooniga, mille esimeseks ohvriks langes riigi suurim kaubanduskett Daka. See natsionaliseeriti karistuseks vastuseisule mitte alandada esmatarbekaupade hindu suvaliselt – vastavalt Maduro soovile. Pärast kogu kauba konfiskeerimist arreteeriti firma juhtkond. Seejärel arreteeriti president Maduro käsul kõik elektrilisi kodumasinaid müünud poodide ja poekettide omanikud ja kaastöötajad. Kaasates sellesse suuroperatsiooni sõjaväe ja politsei, müüdi kõik need kaubad elanikele 10 protsendiga tegelikust hinnast. Loomulikult tekkis riigis paljude esmatarbekaupade nagu suhkur, taimeõli, tualettpaber, jahu, piim jmt defitsiit. Maduro süüdistas defitsiidi tekkimises muidugi opositsiooni ja välisvaenlase vastutöötamist, murdmaks revolutsiooni selgroogu. Maduro teatas, et ta ei lase vaenlaste sabotaažil edu saavutada ja tellis välismaalt 50 miljonit rulli tualettpaberit. Venezuela tualettpaberi tarbimine kuus on u 125 miljonit rulli.
Kuid see oli alles algus – 2015. aastal langes maailmaturul drastiliselt nafta hind ja Venezuela parlamendivalimised võitis opositsioon.
Edasi läks aina hullemaks: 2015. aastal oli inflatsioon 200%, 2016 – 550%, töötus 21%, riigieelarve defitsiit 17% SKT-st ja riigi välisvõlg ületas 130 miljardit dollarit; 2017 – inflatsioon 1000%, alatoitluse all kannatas 93% riigi elanikest; 2018. aastal ulatus inflatsioon juba 1 000 000 protsendini. Välismaale on põgenenud vähemalt 3 miljonit Venezuela elanikku.
Suured meeleavaldused Maduro režiimi vastu toimusid 2013. aasta kevadel ja 2014. aasta kevadel, neis hukkus üle 60 inimese. 2016. aastal organiseeris opositsioon vastavuses põhiseadusega referendumi Maduro presidendiametist tagasikutsumiseks. Valitsus oleks pidanud läbi viima üldriikliku referendumi selles küsimuses, kuid Maduro teatas, et „referendumi organiseerimiseks ei ole tal aega“.
Kisub täielikuks jamaks
Täielikuks jamaks hakkas kiskuma 2017. aasta suvel, kui Maduro käsul toimusid konstitutsioonilise assamblee valimised. Sellist organit Venezuela põhiseadus ette ei näe. Ebaseadusliku alternatiivparlamendi tekitamine oli Maduro režiimi vastukäik opositsioonilisele parlamendile rahvusassambleele, mille valimised toimusid 2015. aastal ja kus võitis opositsioon. Maduro valitsev sotsialistlik partei sai 5,6 miljoni valija hääled, ühinenud opositsioon 7,7 miljoni valija hääled. Algusest peale Maduro lihtsalt tuimalt ignoreeris seadusliku parlamendi vastuvõetud otsuseid, nimetades neid oligarhistlikeks ja fašistlikeks. Loomulikult kutsus ebaseadusliku alternatiivparlamendi tekitamine esile suure protestilaine. Opositsiooni korraldatud referendumil hääletas 7 miljonit valijat Maduro alternatiivparlamendi valimise vastu.
Hullu ei peata miski. Opositsioon boikoteeris alternatiivparlamendi valimisi. Meeleavaldustel Maduro alternatiivparlamendi vastu hukkus vähemalt 30 protestijat. Režiimi ametlikel andmetel osales alternatiivparlamendi valimistel 8 miljonit valijat, kuid uudisteagentuuri Reuters hangitud andmetel ainult 3,7 miljonit. Maduro suutis valimisurnide juurde sundida peaasjalikult riigiteenistujaid, kes kartsid kaotada töö või jääda ilma nälgivas riigis võimude poolt jagatavatest toidutalongidest. Manipulatsioonid toimusid kõikvõimalikel tasanditel. Näiteks kasutati valimiste võltsimiseks e-hääletuse sisseseadmist, enamikku alternatiivparlamendi liikmeid ei valitud mitte avatud nimekirjadest, vaid Maduro režiimi kontrollitud nn ühiskondlike organisatsioonide poolt. Seega, Maduro eesmärk oli selgemast selge: ajada laiali opositsiooniline parlament, kirjutada endale sobivalt ümber riigi põhiseadus ning võltsida kõiki tulevasi valimisi.
Juba Maduro alternatiivparlamendi tekitamise järel ei tunnistanud üle 40 riigi selle legitiimsust, nende seas Ladina-Ameerika riigid Brasiilia, Argentina, Tšiili, Colombia, Costa Rica, Mehhiko, Panama, Paraguay ja Peruu. Madurot toetasid aga sellised täiesti mõttetud Ladina-Ameerika sotsialistlikud diktatuurid nagu Boliivia, Kuuba, El Salvador, Ecuador ja Nicaragua. Mujalt maailmast olid Maduro toetajate seas Iraan, Süüria, Valgevene ja Venemaa.
Kulminatsiooni ootuses
Järjekordsed presidendivalimised pidid Venezuelas toimuma detsembris 2017, kuid lükati erinevatel ettekäänetel maisse 2018. Kõik peamised opositsioonikandidaadid kõrvaldati brutaalselt valimistelt. Näiteks Henrique Capriles, kes 2013. aasta presidendivalimistel kaotas napilt Madurole. Tema vastu algatati kriminaalasi. Leopoldo López mõisteti Maduro-vastaste protestide organiseerimise pärast 14-aastaks vangi. Antonio Ledezma arreteeriti 2015. aastal ja pandi hiljem koduaresti. Freddy Guevaralt võeti saadikupuutumatus ja ta varjus Tšiili suursaadiku residentsi. David Smolansky põgenes repressioonide eest riigist. Seda rida võiks jätkata.
Sellises õhustikus otsustas ühinenud opositsioon (Demokraatliku Ühtsuse Ümarlaud – MUD) valimisi boikoteerida. Madurole kirjutati 67,84% osalenud valijate häältest. Enamik Lääneriike ja Ladina-Ameerika riike valimistulemusi ei tunnistanud. 14 riiki kutsusid Venezuelast ära oma saadiku. Maduro presidendivõimu tunnistas otseselt 11 riiki: Abhaasia, Valgevene, Boliivia, Iraan, Hiina, Kuuba, Nicaragua, Venemaa, El Salvador, Türgi ja Lõuna-Osseetia. Kena seltkond. Hiina välisministeerium on aga juba jõudnud oma suhtumist muuta, teatades ametlikult, et jälgib sündmusi ja on valmis toetama kõiki konflikti osapooli. Hiinast võib aru saada, sest ta on panustanud investeeringute ja laenudena Venezuelasse vähemalt 20 miljardit dollarit. Venemaal on vastav summa, mida ähvardab korstnasse kirjutamine, 17 miljardit dollarit. Kuid erinevalt Hiinast on Venemaa pannud kõik Maduro kaardile.
Lõpuks on opositsioon suutnud ühineda ja sellele ei saa Maduro enam näpuga näidata kui kapitalistide klassi grupeeringule. Kui traditsiooniliselt oli bolivaristliku sotsialistliku režiimi vastaste seas esiplaanil keskklass, siis nüüd on opositsiooniga liitunud ka vasakpoolsed ja isegi endised režiimi toetajad.
Selge viite Maduro režiimi lähenevale lõpule tõi 5. jaanuar 2019. Venezuela seaduslik parlament, rahvusassamblee, valis esimeheks 35-aastase inseneri Juan Guaidó. Vastavalt põhiseadusele oleks pidanud presidendiks tagasi valitud Maduro andma parlamendi ees ametivande, aga ta tegi seda hoopis talle kuuleka ülemkohtu ees. Parlament tõlgendab seda jällegi põhiseaduse kohaselt, et kui presidendi ametikoht on mingil põhjusel täitmata, täidab ajutiselt tema kohuseid parlamendi esimees ja kuulutab välja uued presidendivalimised. Seega ei ole Guaidó mitte mingi isehakanu, nagu Venemaa ja Kuuba ametlikud kanalid pasundavad. Enamik lääneriike ja Ladina-Ameerika riike on tunnustanud Venezuela ajutise riigipeana Guaidód. Kui vastasseis peaks minema väga hulluks, ei ole USA välistanud isegi sõjalist sekkumist, ehkki reaalselt on see vähetõenäoline. Samas on USA külmutanud tema kontrollitud Venezuela rahalised vahendid ja andnud need Guaidó käsutusse.
Missugune tuleb Venezuela konflikti lahendus ja kuidas lõpeb järjekordne inimsööjalik kommunistlik eksperiment, mis on viinud kunagi ühe jõukama Ladina-Ameerika maa absoluutse laostumiseni, oleneb väga palju sõjaväe käitumisest. Madurol on poolsegaseid jüngreid arvukates jõustruktuurides, kuid sõjaväel on otsustav sõna. Korruptsiooni ja narkokaubanduse mülkasse sukeldunud kindralid jäävad Maduroga ilmselt lõpuni, sest neil pole kaotada enam midagi. Seetõttu otsustavad asja seersandid ja leitnandid: kas tulistada rahvast, kui Maduro sellise käsu annab, või mitte. Lõppkokkuvõttes ei otsusta ka see loomulikult midagi. Küsimus on vaid selles, kui veriseks Maduro režiimi lõpp kujuneb.
