Nimelt: presidendi administratsiooni juht Aleksandr Volo?in astus nii-öelda tagasi, tema asemel pani Putin Kremlit juhtima oma endise töökaaslase Peterburi linnavalitsusest Dmitri Medvedjevi. (Muuseas, just kingasaanud Volo?in oli see Jeltsini tagatoamees, kel õnnestus ehitada tundmatust julgeolekusõdurist Putinist Venemaa populaarseim poliitikakoloss ning putitada üles praeguse vantide võimupartei Jedinstvo). Kaardid on ümber mängitud, süsteemilooja langes omaenda lapsukese ohvriks. Üks ajastu sai läbi. Põmm. Putinlaste epohh idas võtab järjest kindlamaid vorme. Mida Venemaa seisukohast öelda? Võib-olla lihtsalt: “Nägemist, Euroopa”.
Putin koondab ilmselgelt enda ümber oma kunagisi “Jänese sõpru ja sugulasi”, viimased jäänukid veel kuidagigi demokraatliku Venemaa ja Jeltsini ajast varisevad üksteise järel nagu liiv. Putini sõpruskonna on Vene ajakirjandus suhteliselt tabavalt ristinud “Piiteri jõumeesteks”.
Putini klann on selle võistluse puhtalt kinni pannud.
Presidendi administratsiooni juht on Venemaal ilmselt veel olulisem nähtus kui peaminister, seda nähtust on analüütik Vladimir Pribõlovski nimetanud “varipeaministriks ja varipresidendiks ühes isikus”. Just Putini administratsiooni pilli järgi tantsitakse suur osa Kremlis toimuvatest tantsudest.
Mida see kõik meile näitab? Ainult üht: tiblademaa kindlat liikumist diktaatorluse suunas. Veel viitsitakse teha demokraatlikku nägu, ent sisuliselt on see laul lauldud. Mis omakorda teeb ettevaatlikuks kõiki neid, kes asja Eesti poole pealt vaadata viitsivad.
Ja siis tuleb Ojuland ning teatab, et on algamas uus ajastu Eesti välispoliitikas. Mis see kõik tähendab, ei saa ta ise ka aru. Just aasta tagasi oli Ojulandil “uus idapoliitika”, mis pole toonud mingeid muudatusi. Tollid kehtivad. Piir on ehitamata. Jne jne. Mis suhtes uus idapoliitika uus oli, ei saa küll keegi aru.
Üldiselt võiks Ojuland endale nõuniku palgata. Sellise, kes oskab ka reaalselt hinnata Venemaal toimuvate mullistuste ja Eesti-Vene suhete tegelikku olemust ning seoseid. Välisministeeriumi arusaamad Venemaast kannatavad absoluutse loogikavaeguse käes.
Äkki oskab keegi öelda, miks see nii on? Ja ehk pole palju nõutud, kui paluks seltsimehi välisministeeriumist ettevaatusele. Venemaaga on küll lahe mängida nagu tikkudega, ainult varem või hiljem läheb maja põlema.
