ME OLEME IGAL JUHUL JALUS: Eelmisel aastal lahvatas terav vastasseis Venemaa ja demokraatlike riikide vahel, kuid lumepall hakkas tegelikult veerema juba aastaid varem, kui Putin otsustas läänemaailmale hambaid näidata. Kalev Stoicescu analüüsib, kui suur on Vene sõjaline oht meile.
Kremli poolt kultiveeritud putinistlik ideoloogia, ambitsioonikad poliitilis-militaristlikud plaanid ning traditsiooniliselt agressiivne käitumine on paratamatult viinud Venemaa ning Euroopa Liidu ja USA vahelisele poliitilisele ja majanduslikule kokkupõrkele.
Venemaa serveerib alati oma ebaeuroopalikke tegusid „vastureaktsioonina“ teiste riikide „provokatsioonidele“. Kremli jaoks on tähtis vaid tulemus, mitte adekvaatne põhjendus ja reageerimine, sest putinistide arvates võib vajadusel valetada ning ilmselgeid fakte silma pilgutamata eitada. Teise maailmasõja „pühaduse rüvetamine“ 2007. aastal Tallinnas justkui õigustas Moskva silmis vandaalide ja küberpättide rünnakuid. Venemaa katsetas juba toona eitamispoliitikat, keeldudes ainsa riigina koostööst küberkurjategijate tuvastamiseks ja vastutusele võtmiseks.
Järgnes Gruusia 2008. aastal, kui Venemaa isegi ei püüdnud varjata sõjalist agressiooni, kuid süüdistas oma väikest naaberriiki konflikti algatamises. Lisaks, lääneriigid olevat olnud ise süüdi, tunnustades „mõtlematult“ Kosovo iseseisvust. Moskva võis ju – enda arvates – „sama moodi“ käituda. Kuivõrd maailm reageeris Gruusia-vastasele agressioonile väga leebelt ning paljud Lääne liidrid püüdsid võimalikult kiiresti Venemaaga suhteid siluda, oli ainult aja küsimus, millal ja kus toimub kordusetendus.
Balti riikide klaaskuul on Ukraina
Järgmiseks Venemaa agressiivsuse ohvriks kujunes Ukraina, kellelt Venemaa esmalt rebis jõhkralt tüki küljest ning seejärel asus mürki naha alla süstima. Paraku mitte nii peenelt, nagu manustati president Juštšenkole 2004. aastal. Korraks tekkis pettekujutelm, enne Euromaidani puhkemist, et Venemaa ükskord ometi austab natukenegi naaberriikide õigust käituda riikidena, teha ise oma valikuid. President Putin ei näinud 2013. aastal suurt probleemi Ukraina tasakaalustatud lähenemises Venemaa ja Euroopa Liidu suunal, mis ühtlasi kindlustas riigisisest ehk Ukraina lääne- ja idaosa vahelist poliitilist stabiilsust. Kahjuks ainult selle hetkeni, kui Putin asus president Janukovitšit alandama ning sundima Euroopa Liidu assotsiatsioonileppest loobuma (hiljem ka Maidani-küpsuseta Armeeniat). Mis järgnes, seda me teame väga hästi. Mis tuleb, seda me ei tea, kuid me võime endale ette kujutada.
Ukraina on Putini jaoks ilmselgelt lõpetamata afäär ning pikemas perspektiivis ei rahulda teda nähtavasti muu kui Kiievi tagasipööramine Moskva orbiidile. Ukrainast ei tohi saada mitte kunagi Euroopa Liidu või NATO liige, see on Kremli mantra. Võib arvata, et Moskva käitub Kiieviga jätkuvalt nagu vastik naaber, kes suskab ukse alt teise korterisse tarakane, ventilatsioonitorust laseb vänget praekala lõhna, pidutseb ja laamendab, saadab pätte naabri ust ja aknaid lõhkuma ja kui kõik see ei aita, siis laseb küberpättidel naabri pangaarvet pügada ning feissbuki kontole roppusi kirjutada. Pärast kehitab õlgu ja ütleb, et ei tea midagi… Peaasi, et naaberkorterite ja -majade elanikud väsivad lõpuks ära ja löövad käega, jaksamata enam vaest kannatanut toetada ja aidata.
Siit jõuamegi selle juurde, miks on Ukraina nii oluline Balti riikide, Poola ja kogu Läänemere piirkonna jaoks. Ukraina on Venemaa ettekujutuses võitlustander Läänega ning ühtlasi katsepolügoon tulevasteks aktsioonideks. Majanduslikud karistusmeetmed, langenud naftahind ja muud faktorid on kõvasti raputanud Venemaa majandust. Selle perspektiiv tundub praegu olevat üsna tume, kuid Putinit ei ole veel põlvili surutud. Kui tal õnnestub ka seekord poliitiliselt terve nahaga pääseda ning vältida ülitõsiseid majanduslikke tagajärgi, siis on tõepoolest ainult aja küsimus, kui ta läheb järgmisele ohvrile kallale.
Vene karu ei unusta
Rudyard Kiplingi „Džungliraamatus“ väidab uhke „kolonel“ Hathi, et elevant ei unusta kunagi midagi. Vene karul kipuvad olema – erinevalt elevandist – selektiivsed mälestused, kuid tal pole sugugi halvem mälu. Ta ei ole päriselt unustanud Alaska ega Soome ja Poola tsaaririigi koosseisu kuulumist, mis siis enam rääkida Balti riikidest, kelle vabanemisest pole veel veerand sajanditki möödunud. Pealegi, kunagi N. Liidu okupatsiooni all olnud riigikesed on Moskvale pinnuks silmas kui demokraatia ja vabaduse ning mittemafioosliku majandusliku edukuse võimalikkuse näited. Nad on lisaks vihatud NATO ja põlatud Euroopa Liidu liikmed, „diskrimineerivad kaasmaalasi“ ning geograafiliselt takistavad Venemaa sõjalise üleoleku taastamist Läänemerel. Me oleme Putinil jalus, mida iganes me ka ei teeks.
Venemaale ei piisanud Janukovitšiga kibekiiresti sõlmitud kokkuleppest Sevastopoli mereväebaasi rendilepingu pikendamisest vähemalt 2042. aastani, oli ikkagi tarvis terve Krimm okupeerida. Kremli vanameelsetele militaristidele, kes tõenäoliselt vaatavad liiga palju Teise maailmasõja patriootilisi filme, ei mahu pähe tänapäevane euroopalik reaalsus, et Saksamaa kasutab rahulikult kaubavahetuseks Rotterdami sadamat, ta ei pea selleks Madalmaad pommitama ja anastama. Meie pakume kaubavahetuseks Muuga sadamat.
Me võime ennast lohutada tõdemusega, et Balti riigid ja Läänemere suund ei ole, vähemalt praegusel ajal, Venemaa jaoks peamine prioriteet. Kuid see võib kiiresti muutuda ning eeltoodud Venemaad häirivad asjaolud ei kao iseenesest mitte kuhugi. Kremli poliittehnoloogid on väga leidlikud, nende jaoks pole Venemaa sekkumise ettekäände väljamõtlemine mingi probleem. Piisab omaenda lennuki allatulistamisest või laeva uputamisest ja kogu süü NATO-le veeretamisest.
Kas meid pannakse samuti proovile?
Ukraina puhul teatasid meie NATO ja Euroopa Liidu liitlased, et nad ei kavatse mingil juhul Venemaaga sõdida. Küll aga kaaluti ning jätkuvalt kaalutakse võimalust Ukrainat varustada moodsamate kaitserelvadega. Venemaa eituspoliitika, millega Kreml ei tunnista ennast kuidagi konflikti osapooleks, on mugav viigileht ka paljudele Läänes. Balti riikide ja Poola puhul, kes on NATO ja Euroopa Liidu liikmed, oleks olukord sootuks teine. Vastasseis Venemaa ja Lääne vahel kindlasti kasvaks geomeetriliselt, mitte lineaarselt, ning see omandaks lisaks poliitilisele ja majanduslikule mõõtmele ka sõjalise loomu.
Venemaa võib püüda viimast taas vältida eituspoliitika abil, provotseerides näiteks Lätis või Eestis segase olukorra, mida ei saa – vähemalt alguses – täiesti kindlalt pidada Venemaa otseseks sõjaliseks agressiooniks Washingtoni lepingu artikkel 5 mõttes. Ida-Virumaa ei ole kaugeltki Donbass, kuid küllap leiab ka seal „aktiviste“. Venemaa tegutseb kiiresti ning läheb nii kaugele, kui tal lastakse minna, säilitades mingi hetkeni võimaluse tagasi tõmbuda, kui vastureaktsioon osutub liiga tugevaks.
Ei ole välistatud ka Venemaa otsene ja eitamatu sõjaline agressioon. Seda harjutati alles eelmise aasta detsembri esimeses pooles suuremastaabilise välkõppuse raames, mida Moskva oleks võinud iga hetk pöörata sõjaliseks operatsiooniks Balti riikide ja Poola vastu. Venemaa arvab, et tal on teatud eelised NATO-ga võrreldes nii üldisemas plaanis (kiire otsustamine ja tegutsemine) kui ka Läänemere piirkonna kontekstis (geograafia, vägede paiknemine).
Need eelised võimaldavad teoreetiliselt saavutada esialgse edu vastase ehk NATO vastu, kuid mis saab edasi? See küsimus ongi meie peamine heidutus Venemaa suhtes. Moskva jaoks oleks suure sõjalise sigaduse korraldamine Balti riikides hoopis riskantsem kui see, mida me oleme näinud Ukrainas. Sellegipoolest tundub, et me ei saa välistada Moskva ehk Putini soovi ja valmidust meid ning meie liitlasi mingil hetkel proovile panna, ühel või teisel viisil. Meie ülesanne on olla selleks valmis, iga päev, ning mitte eeldada, et proovilepaneku stsenaarium on juba nähtud.
Moskva jaoks oleks suure sõjalise sigaduse korraldamine Balti riikides hoopis riskantsem kui Ukrainas, ent seda ei saa välistada.
Ukraina puhul teatasid meie NATO ja Euroopa Liidu liitlased, et nad ei kavatse mingil juhul Venemaaga sõdida.
Armee ja laevastik
Vene keiser Aleksander III (1845–1894) on öelnud, et Venemaa ainsad liitlased on tema armee ja laevastik. Samas võtmes, president Putini viimaste aastate poliitika tulemusena, on tema ainsad tõelised liitlased Venemaa relvajõud ja FSB.
Relvakasutajad teavad terminit trigger happy – see on laskur, kellel on vastupandamatu soov vajutada päästikule enne sihtmärgi kindlaks tegemist. Putin ei ole selles mõttes trigger happy, sest tal on sihtmärk alati silme ees, kuid tal on selgelt kalduvus kasutada välkkiirelt sõjalist jõudu ning alles seejärel pidada vajadusel läbirääkimisi. Kind of blitzkrieg happy.
Tundub, et Kremli juht teeb oma plaane jooksvalt, arvestades rünnaku ohvri ning maailma üldsuse reageerimist. Venemaa relvajõudude arendamine on tõusnud taas – nagu N. Liidu ajal – riigi peamiseks prioriteediks ning välispoliitika teostamise instrumendiks. Tavaline vene inimene peab olema valmis vähem viinereid sööma selle nimel, et Uralvagonzavod saaks rohkem moodsaid Armata tanke toota. Lisaks, ta peab hommikust õhtuni kuulama ja tagatipuks uskuma, et Lääs on tema ja tema riigi suhtes vaenulik ja ohtlik ning ühtlasi kannab vastutust kõigi tema enda ja Venemaa hädade eest. See kontekst loob kõik vajalikud eeldused Venemaa agressiivseks väljapurseks Läänemere piirkonnas.
