KUIDAS NATSIOONI EHITADA: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kirjeldab Venemaa huvitavat katset ehitada valmis uus riiki hõlmav „üks natsioon“. Putini jutust loeti välja käsk hakata tegema tööd Venemaa rahvuse iseloomu defineeriva seaduse väljatöötamiseks.
Kunagi pidi see juhtuma! Möödunud aasta lõpus peeti Astrahanis Venemaa presidendi rahvustevaheliste suhete nõukogu (совет по межнациональным отношениям) väljasõiduistung. Sel istungil räägiti Venemaa paljurahvuselisusest ja sellest, mida olukorraga peale hakata. Istungi protokolli lugedes tekib pehmelt öeldes veider tunne (vt http://kremlin.ru/events/president/news/53173).
Rahvuse iseloom
Kohal olid etnoloogid, rahvusvähemuste katusorganisatsioonide esindused, politoloogid ja igat masti tähtsad riigiametnikud. Väljendusviis oli neil aga selline, mida nähtavasti kasutasid bojaarid tsaariga kohtudes: iga sõnavõtja tsiteeris presidendi möödunud sõnavõtte ja tänas alandlikult rahvale osaks saanud tarkade nõuannete eest.
Nagu välja tuleb, on president juba 2013. aastal Valda klubis rääkinud vajadusest konsolideerida Venemaal elavad inimesed üheks rahvuseks – natsiooniks. Raskuspunkt on aga sellel, kuidas seda teha ja mida Venemaa natsiooni all mõelda. Erinevad esinejad valgustasid oma seisukohti ja tegid varjatult maha konkurentide ohte. Lisaks küsiti presidendilt raha kõikvõimalike komiteede asutamiseks, et Venemaa rahvuse ideed praktikas efektiivsemalt ellu viia ning paremini selgitada.
President ei ütelnud kas suurt midagi või siis soovitas olemasolevatele organisatsioonidele loota, nende tööd tõhusamaks muuta ja asjade üle mõtelda. Lõppkokkuvõtteks väljendas president lootust, et nüüd saab Venemaa natsiooni loomisega konstruktiivsemalt tegelema hakata. Sellest loeti välja käsk hakata tööd tegema Venemaa rahvuse iseloomu defineeriva seaduse väljatöötamiseks.
Kodanikuidentiteet riikluse kaudu
Iseenesest on seaduse teel sätestatava rahvuse – natsiooni – idee pretsedenditu. Eesti keel on selles mõttes õnnetu keel, et siin on Euroopa keeltes kasutatav poliitiline terminoloogia mõnevõrra nihkes.
Põhimõtteliselt eksisteerib erinevates Euroopa keeltes sõna, mis tähendab kodanikuidentiteedil põhinevat kogukonda. Saksa keeles on see nation, inglise keeles samuti nation jne. Venekeelne vaste on nüüd ametlikult гражданская нация.
Need terminid tähistavad kogukonda, keda ühendavad kodakondsus, lojaalsus vastava riigi suhtes ning kollektiivne identiteet riigikeele valdamise kaudu. Eesti keeles öeldakse selle kohta „rahvus”, ehkki mõnes kontekstis tähendab sama sõna hoopis etnilisust (võrdluseks: „Mis rahvusest sa oled?”).
Asi on aga selles, et kodanikuidentiteet ehk siis ühtekuuluvustunne riikluse kaudu kujuneb välja aja jooksul ning ühe paberi allakirjutamisega seda ei muuda ega tekita.
Rahvuse kujunemine võib olla pikk protsess: näiteks USA-s maeti sõjakirves maha alles 150 aastat päras kodusõda ning põhi ja lõuna sulasid alles siis (peaaegu) ühtseks rahvuseks. Ühtse rahvuse kujunemiseks peab eksisteerima ühtne keele- ja kultuuriruum, aga mitte selles mõttes, et on vaid üks keel ja üks kultuur. Tavaliselt on kõik maailma riigid multietnilised ehk siis mitmerahvuselised, nende elanikud defineerivad oma kokkukuuluvust aga ühe või mitme dominantkeele ja riikliku sümboolikaga.
Miski on mäda Vene eliidi arust
Venemaa eliit on juba pikemat aega arvamusel, et ühtekuuluvustundega on kusagil midagi mäda ja asutama peab järjest enam komiteesid ning assotsiatsioone, et viga parandada.
Juba sellel kogunemisel oli näha, et eksisteerib kolm konkureerivat arusaama Venemaa rahvusest. Allpool ongi need lühidalt lahti seletatud.
Kitsas lähenemine esindab seisukohta, et Venemaa rahvas on ainult venelased. Põhimõtteliselt tuleneb see arusaamast, et Venemaa on rahvusriik samas tähenduses, mida see sõna tähendab ka eesti keeles – ühe rahvuse ja etnilise grupi riik ning teised hoidku mokk maas, kui tahavad seal elada. Ja kui juba elavad, siis saagu aru, et neil on heal juhul teisejärguline positsioon võrreldes venelastega, kelle riigis nad elavad. Tahame või mitte, ent see on enamiku venelaste arusaam Venemaast. On olemas terve plejaad Vene poliitikuid, kes väidavad, et venelastel pole oma riiki, kuna Vene Föderatsioonis pole ühelgi paberil fikseeritud venelaste õigusi, küll aga kõigi teiste kaasrahvaste õigused kultuuriautonoomiale ja omavalitsusele.
Lai tähendus osutab sellele, et kõik maailma venekeelsed inimesed, hoolimata sellest, kas nad on etnilised venelased või mitte, on Venemaa natsiooni osa. Põhimõtteliselt on siin tegemist püüdega anda Russkii Mirikontseptsioonile seaduslik alus. Kitsamas mõttes piirduvad selle koolkonna esindajad Nõukogude Liiduga, laiemas mõttes näevad nad Venemaa natsiooni territooriumi katvat tervet endise Tsaari-Venemaa ala.
Julgen lugejale meelde tuletada, et vene keelt räägivad siin maailmas kümned miljonid inimesed, kes ise ennast venelaseks ei pea. Üldiselt oli enamik Nõukogude Liidu rahvaste linnaelanikkonnast, eriti intelligentsist, venekeelne – olid nad siis grusiinid, kasahhid või ukrainlased. Kui nüüd panna juurde need inimesed, kelle emakeel – taas hoolimata etnilisest taustast – on vene keel, siis saame kokku aukartustäratava arvu inimesi. Veel suuremaks annab seda arvu paisutada, kui lisada vene keelt valdavad inimesed.
Paberil loodud tulevik
Kodanikuidentiteet on hobune, mille seljas sõidab juba aastaid ka Eestis tuntust kogunud akadeemik, etnoloog ja ajaloolane Valeri Tiškov. Tegemist on euroopaliku kodanikuidentiteedi ülekandmisega Venemaa oludesse. Tiškovi kontseptsioonis on Venemaa natsioon riigi elanike identiteet, mis põhineb kolmel vaalal: usul sellesse, et Venemaa võitis Suure Isamaasõja ning selle tähiseks on 9. mai pidupäev; lojaalsusele riigi ja tema valitsejate suhtes ning vene keele kui riigisisese rahvustevahelise suhtlemise keele staatuse tunnustamine. See kontseptsioon on esimese ja teise lähenemise pooldajatelt alati pihta saanud kui russofoobne, sest ei tunnusta etniliste venelaste, küll aga nende keele privilegeeritud staatust.
Huvitaval kombel tõstsid juba põhimõtte vastu luua seadustatud Venemaa natsioon kisa enam-vähem kõik Venemaal elavad mittevene rahvad. Esimesena ajasid ennast tagajalgadele oma eelisstaatuse eest kiivalt seisvad jakuudid ja tatarlased. Lugedes kõiki neid kriitilisi seisukohti, märgin kokkuvõtvalt, et ma ei saa kriitika mõttest aru. Üldiselt süüdistasid vähemusrahvused Venemaa natsiooni ideed katses mittevenelasi assimileerida. Seda enam, et seaduse kavas oli sees lõpetada mittevene rahvaste keele, ajaloo ja kultuuri õpetamine koolides eraldi õppeainetena ja integreerida see erinevatesse õppeprogrammidesse kirjandusest loodusteaduseni. Seaduse väljatöötamisel tehti see viga, et projekt saadeti regioonidesse arutelule, kus see Taga-Kaukaasias, Volga ääres ning Siberis sai tõrjuva suhtumise osaliseks.
Paremaks ei teinud olukorda ka projekti ühe väljatöötaja, endise rahvusteministri ja avaliku vene šovinisti Vladimir Zorini väited, et uue natsiooni eesmärk on kasvatada patriotismi ja liita Venemaa elanikkonda. Zorini ütlus, et Venemaa natsioon on peaaegu valmis ja jääb teha veel viimane samm, leiti olevat kinnitus mittevenelased organiseeritud korras venestada. Ühesõnaga, praeguseks on seaduse nimi „Venemaa natsioonist” („О российской нации“) ümber nimetatud „Seaduseks rahvuspoliitikast” ning saadetud riigiduumast tagasi ümbertegemisele.
Paberil loodud Venemaa rahvuse tulevik on praegu segane. Jääb aga arusaamatuks, milleks seda kõike vaja on. Kes natukenegi on Venemaa elanikega kokku puutunud, eriti välismaal, see teab, et nad peavad end ühe poliitilise rahvuse liikmeiks, nimetades ennast „venemaalaseks“ ehk „россияне“. Ja seda ilma presidendi ukaasita.
