Dostojevski kirjandus-memoriaalmuuseumi töötajatele, nukuteatri ja teiste Peterburi teatrite näitlejatele tuli pähe idee – lavas tada näidend Dostojevski romaani «Märkmed surnud majast» põhjal koloonias, kus eriti ohtlike kuritegude – põhiliselt tapmiste eest – istuvad alaealised. Nagu teada, mõisteti Dostojevskile surmanuhtlus, mis asendati sunnitööga; süüdi mõisteti ta poliitilise asja eest, kuid istus üldistel alustel koos varaste ja mõrvaritega. Hiljem kirjutas oma kuulsa romaani, kus püüdis igas kadunud inimeses avastada elavat hinge. Ning nüüd valisid professionaalsed näitlejad ja lavastajad koloonias välja kuusteist röövlit ning lõid nende jaoks mugavad harjutamistingimused. Teatraalse castingu läbi teinud tapjad õppisid rahuldustundega klassiku teksti, kus ta ülevalt ja kirglikult lahkab sunnitööliste imelisi karaktereid. Mõned eriti andekad näitlejad-uustulnukad olid näidendist nii sisse võetud, et otsustasid pärast laagrit astuda näitlemist õppima, kui aga said teada, millist palka vene teatrinäitlejad saavad, pettusid elukutses momentaalselt ja otsustasid jääda oma endise kuritegeliku elukutse juurde. Näidendi esietendus toimus mõni päev tagasi, saali lasti kolonistide vanemad, näidendit saatis suur edu.
LOLLIDE ROTIJAHT
Vene näitlejad võivad leida endale koha mitte ainult alaealiste kurjategijate koloonias: täna on moes kutsuda elukutselisi lavastajaid ja näitlejaid läbi viima vene poliitilise eliidi piduõhtuid. Riigiduuma liikmed näiteks armastavad ümberriietumist – nad dekoreerivad ruumid haiglaks, palkavad reanimobiili sireeniga, joovad veini rohuanumatest, tantsivad, istudes ratastoolides ning vehivad kraadiklaaside ja klistiiri kruusidega.
Meeste hulgas on populaarsed ekstreemsed lõbustusmeetodid: nad grimeerivad end tavalisteks inimesteks, laskuvad meroosse ilma ihukaitseta ja sõidavad mitu peatusevahet; pärast mida räägivad oma tugevatest elamustest. Oligarhidele korraldatakse rotijaht keldrites või aidatakse end sättida mõneks tunniks sobivas paigas kerjuseks või pugeda ehtsate pättide sekka. Tuntud Moskva re?issöör Vladimir Jepifantsev korraldab õhtuid, kus vip-persoon valatakse üle solgiga, muinasjututegelasi tulistatakse kala?nikovitest ning iga külaline võib demonstreerida isetegevuslikku striptiisi.
Kuni vipid pätte mängivad, käib ehtsate pättide vahel valikturniir osavõtuks kodutute teistest jalgpallimaailmameistrivõistlustest. Ürituse organisaatoriks on rahvusvaheline tänavalehtede liit, mis ühendab üle viiekümne väljaande Euroopas, Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Austraalias. Sel aastal on korraldajaks rootsi tänavaajakiri, mida toetavad kohalikud võimud. Võistlused toimuvad juunis, kuid treeningud on juba alanud. Möödunud aastal saavutas Piiteri meeskond kaheksateistkümne meeskonna hulgas kolme teistkümnenda koha, sel aastal unistatakse auhinnalisest kohast. T?empionaadil osalemiseks on vähe sellest, et oskad hästi jalgpalli mängida, vaja on tõestada, et oled kodutu ega tööta kusagil.
LENINGRAD PETERBURIS
Piiteris algasid mitmeseerialise filmi “Leningrad” võtted. Film on pühendatud Leningradi blokaadile. Peaossa kutsusid vene filmitegijad Nicole Kidmani, re?issööritöö usaldati itaallasele Giuseppe Tornatorele. Nevskil ripuvad juba plakatid, mis hirmutavad elatanud linlasi: “Au Stalinile!” ja “Fashism – naise vihaseim vaenlane!” Filmi eelarve lubab mitmeks võttepäevaks Nevski sulgeda. Filmi sü?ee on muide lihtne ja melodramaatiline: see jutustab nelja inimese elust, kelle saatused põimuvad nälja, külma, sõja ja laose keskel.
Peterburis anti välja haruldane suveniir. Esmapilgul kujutab see endast tavalisi mängukaarte, kuid kuninga, soldatite ja üheksate asemel on seal lavatähtede portreed Kirkorovist ?evt?ukini, Tattoost Makarevit?ini. Huvitav, et keegi muusikutest polnud vastu enda kujutamisele mängukaartidel, kuid kõiki pani muretsema nende koht kaardipakis. Ässad ja kuningad olid kõigega rahul, soldatid vaikisid, skandaal sai alguse madalamalt – kuued on lausa kohustatud kirjastajaga kohut käima?
Kunstnik Oleg Janu?evski töökoda langeb pidevalt kallaletungide ohvriks: küll pannakse see põlema, küll valatakse värviga üle lõuendid. Asi on selles, et Janu?evski joonistab ikoone, kuid pühakute asemel kujutab neil kaasaegseid poliitikategelasi. Tal on näiteks Bushi ja Schwarzeneggeri ikoonid, praegu on ta asunud Putini ikooni looma. Raami teeb kunstnik ehtsast möödunud sajandi 30-ndate aastate nahkrihmast, mida kandis NKVD töötaja. Õigeusklikud ähvardavad kunstnikku veel ühe kallaletungiga, ameeriklased aga kutsusid Janu?evski isiknäitusega külla.
Moskva kunstnik Mihhail Satarov aga kujutab kõige rikkamaid ja kuulsamaid kodumaiseid naisi: ta loob galerii Venemaa kaunimatest naistest. Esinumbriks on tal Anastassia Volot?kova, edasi tuleb Alla Pugat?ova, pärast veel Vladimir Putini naine, Darja Dontsova – detektiivide kuninganna. Teoreetiliselt võib kollektsiooni pääseda iga kuulus daam: kui tal ainult on kuulsust, vajaliku ilu lisab kunstnik talle nagunii.
MAINETAASTUSÜRITUS
Kuuekümnendate aastate kuulsaim kirjanik Vassili Aksjonov püüab taasatada oma kunagist populaarsust. Ta kirjutas romaani 18. sajandist “Voltäärlased ja voltääritarid”. Nagu teada pidas keisrinna Katariina Teine viisteist aastat kirjavahetust Voltaire`ga, ometi ei kohtunud nad kunagi. Aksjonov otsustas selle ajaloolise eksimuse parandada ning tema romaanis see kauaoodatud kohtumine toimub. Peale selle on romaan kirjutatud teatava kompetentsusega – Aksjonov on enda sõnul viibinud Piiteris Meremuuseumis, kus talle räägiti 18. sajandi laevadest ning luges läbi paksu romaani “Voltaire´i sajand”, mille on kirjutanud abielupaar Dupontid.
Tõepoolest, vaid mõni üksik kirjanik valmistub tänasel Venemaal nii hoolikalt ajaloolise romaani kirjutamiseks!