KUIDAS TAKISTATAKSE VENEMAA LAGUNEMIST: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel analüüsib Venemaa tänast põhiprobleemi – kuidas oleks võimalik säilitada keskuse kontroll hiigelsuure territooriumi üle.
Arvamusi Venemaast võib kohata seinast seina, üks räägib temast kui vaesest õelast riigist, teine kui gaasipiitsa kasutavast õelast oligarhide vandenõust, kolmas kui tõusvast ilmavõimust. Ent ühes on kõik inimesed nõus: Venemaa on totalitaarne riik, kus isegi leht ei kuku puult ilma Putini ja FSB nõusolekuta. Vaadates aga Vene Föderatsiooni arengut viimase 25 aasta jooksul, selgub hoopis, et Venemaa on riiklik eksperiment, mille eesmärk on leida vormelit, mis takistaks riiki koost lagunemast.
Kuidas riiki koos hoida
Sattusin Norras ühel konverentsil kokku väga huvitava inimesega. Ta on inglane, töötab praegu Cambridge’i ülikoolis, oli aga 1990-ndail ja 2000-ndate alguses pikka aega seotud konsultandina turvafirmaga, mis koosnes omaaegse erivägede eliitüksuse Alfa ohvitseridest, ja seetõttu oli ikka veel seotud riigistruktuuridega. Inglase ülesanne oli välja mõtelda uute valvealuste objektide turvakontseptsioon.
Nii saadeti ta millalgi Magadani, mis asub Venemaa idapoolses otsas Vaikse ookeani ääris. Ning ühe esimese asjana juhtus tol ajal üsna tavapärane asi: meie inglane võeti kohaliku miilitsa poolt kinni kui välismaa spioon. Veiniklaasi juures ja laia muigega jutustas ta mulle: „Edasi läks nagu spioonifilmis. Asjasse sekkus Briti saatkond Moskvas, Vene saatkond Londonis, minu firma, Alfa eriväed, FSB ja veel keegi. Kõik nad alarmeeriti ja kõik nad nõudsid mu vabastamist. Ma istusin Magadanis üle laua kohaliku piirivalveülemusega, kõige paksema ja brutaalsema naisterahvaga, keda ma olen oma elus näinud. Ta vaatas pabereid oma ees ja teatas trääsa näidates ebatsensuursete sõnadega: „Las tulevad siis ise Moskvast siia sinu järgi! Mina sind vabaks ei lase!“
Lõppes lugu aga nii. Mul oli väljasõidukeeld linnast. Läksin ühe tuttava juurde, kes oli piirivalveülemuse klassivend. Too helistas talle ja kahe tunni pärast istusin ma juba lennukis.“
Ta võttis pokaalist lonksu veini ja ütles. „Venemaa üks suuremaid probleeme on, kuidas hoida koos riiki, mis laiutab üle kümne ajatsooni!“
Jeltsin ja suveräänsuse paraad
Vene Föderatsiooni keskuse üks muresid on olnud kogu aeg lojaalsuse ja kuulekuse tagamine regioonides. Selleks on läbi aegade proovitud erinevaid mudeleid. Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile jäi nõukogude ajast pärandiks tudisev riik, mis juba enne nõukogude aja lõppu nõrgenes kiiresti seoses plaanimajanduse murenemisega. 1980-ndate lõpul lisandus sellele rivaalitsemine ajaloo ainukese Nõukogude Liidu presidendi, Mihhail Gorbatšoviga. Mõlemad otsisid liitlasi regioonides ja ainsa relvana paistis Jeltsinile olevat regioonide suveräänsus.
Kahes ajaloolises kõnes Tatarstani ja Baškorostani pealinnades nõudis Jeltsin 1990. aastal, et regioonid „võtaks endale nii palju suveräänsust, kui te jõuate alla neelata“. Tagajärjeks oli protsess, mida ajaloolased nimetavad „suveräniteetide paraadiks“. Enamik mittevene regioone kuulutas ennast vabariikideks ja regioonide juhid ennast presidentideks. Seda oleks võinud pidada kosmeetikaks, kui suur osa Vene Föderatsiooni regioone ei oleks hakanud ajama oma poliitikat.
Üks esimesi poliitilisi samme oli äsjatekkinud vabariikide konstitutsioonide vastuvõtmine. Neis üldjuhul kinnitati, et tegemist on suveräänse regiooniga Vene Föderatsiooni koosseisus, ent deklareeriti samas, et regioonis on ülemuslik kohalik põhiseadus ja seadused. Paljudel juhtudel võeti veel vastu ka kohalik kodakondsusseadus (enamasti küll väga leige), mis väitis, et kõik selles vabariigis sissekirjutatud inimesed on ka vabariigi kodanikud. Johtuvalt kohaliku seadusandluse ülemuslikkusest föderaalseaduse ees hakkasid regionaalsed (riigi)ettevõtted ajama oma äri, tihti minnes välispartneritega suheldes mööda keskuse ministeeriumidest. Üks „suveräniteetide paraadi“ majanduslik külg oli veel see, et enamik kohalikest maksudest kogutud raha otsustasid regioonid jätta enda kassasse. Jeltsin oli võimetu seda protsessi kontrollima.
Putin ja tsentraliseerimine
Suveräänsete vabariikide õigusi kärpis aga järgmine mees, üldsusele senitundmatu, uus ja ootamatu Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin. Kui politoloogid ja ajaloolased armastavad siiamaani arutada föderaalringkondade sisseseadmise tähtsuse üle (riik jagati ringkondadeks, mille eesotsas seisab presidendi esindaja, kelle amet pidi tõhustama kontrolli presidentide ja kuberneride üle), siis kummaliselt kombel ei ole keegi pööranud tähelepanu regioonides hoopis valulisemat vastukaja leidnud seadusele: 2000. aastal nõudis Putin, et regioonid viiks oma konstitutsioonid ja seadusandluse vastavusse föderaalse konstitutsiooni ja seadustega. Kui föderaalringkondade ja presidendi esindajatega lepiti kui järjekordse bürokraatiaüksuse lisandumisega, siis regioonide konstitutsioonide tasalülitamine oli just Siberis pikk ja segane protsess. Kohalikud parlamendid arutasid ja arutasid, muutsid üht ja teist pügalat, ent protsess ei liikunud teps mitte. 2001. aasta alguses sai Putinil sellest patiseisust kõrini. Altai krai põhiseadus muudeti Moskva poolt ära, viidi vastavusse föderaalse legislatsiooniga ja teistele vabariikidele, kraidele ning oblastitele saadeti selgesõnaline sõnum (ma olen seda isegi käes hoidnud!) nõudega asi kiiremas korras lõpule viia või neid ähvardab Altai krai saatus. Föderaalvalitsuse otsekohesus oli ühemõtteline ning pärast mõningat jagelemist regionaalsel tasandil viidi 2002. aasta alguseks Venemaa regioonides legislatiivne ühtlustamine ka edukalt lõpuni.
Järgmine samm oli 2004. aastal regionaalsete juhtide (presidendid, kubernerid) muutmine valitsusametnikeks ehk valimised kui sellised keelati ära ning regioonide päid hakati keskusest määrama. Miks iganes, kuid see reform viidi läbi palju ebalevamalt ja pehmemalt. Rahvale esitatud deklaratsioonid olid sõnastatud segaselt ja kogu reformi mõte tuli sealt teinekord suisa ridade vahelt välja lugeda. Mitmes regioonis jäeti alles libavalimised, tehniliselt referendumid, millel oli austusväärne eesmärk väljendada rahva nõusolekut föderatsiooni presidendi poolt nimetatud kandidaadiga, ent millel kokku oli nullmõju keskuse otsusele. Sellest hoolimata peeti neid referendumeid rahva poolt ekslikult valimisteks, seal olid teinekord isegi mitu kandidaati oma valimisplatvormiga jne. Põhjus selliseks ebalemiseks võis olla „rahvusregioonides“ tugevnenud kokkuhoid „meie suveräänsuse“ lõpetamise vastu. Põhjus võis olla ka see, et taheti ette valmistada järgmise reformi probleemideta läbiminek.
Umbes 2006. aasta paiku võeti enamikus Vene föderatsioonides regioonide käest (õigemini kassast) ära maavarandamisest, kohalikest maksudest ja riigifirmadelt teenitav tulu. Kusjuures iseloomulik on, et mida kaugemale Moskvast, seda väiksem protsent kohalikest tuludest jäi otse regiooni hallata. Ju siis haistis Moskva rahulolematuse kasvu ja otsustas kasutada finantspiitsa. Regioonid hakkasid raha saama föderatsioonikassast dotatsioonide näol. Omaenese tuludest said nad ise endale ringiga niimoodi 20–40% tagasi, ülejäänud jäi Moskva hallata. Kui Moskvast mitte väga kauge Tatarstan sai suure osa kohalikest tuludest ikka endale, siis Kaug-Ida muutus supersubventsioneeritavaks.
Tšetšeenia mudel
Umbes 2010. aasta tähistab uut pööret Vene föderaalsuse eksperimendi teel. Tšetšeenia on teatavasti poolautonoomne vürstiriik Kaukaasias, mille lojaalsus on ostetud tema isevalitseja Ramzan Kadõrovi kinnimaksmisega föderaalkassast. Et endist mässulist vabariiki rahulikuna hoida, on Kadõrov üle ujutatud rahavoogudega, mille eest ta on ehitanud Groznõist muinasjutulise pealinna, peab eraarmeed ja vilistab kõigile seadustele. Näib, et Tšetšeenia on mingi halduslik anomaalia, ent tegelikult on Tšetšeenia hoopis käivitatud eksperimendietapi kõige silmapaistvam esindaja.
Nimelt sai Moskval aastatega selgeks, et bürokraatlik kontroll ja finantspiits mittevene regioonides ei tööta. Etnilised lojaalsused, kohalik korruptsioon ja klannisolidaarsus kaalusid lõpuks üles Moskvast saadetud ametnike volitused. Rahvusregioonid tegelesid passiivse, ent tuntava vastupanuga. Üks selle vastupanu vorm oli eksisteeriva seadusandluse ärakasutamine. Venemaal eksisteeriva seadustiku järgi on kõik föderaalseadused regioonidele kohustuslikud, ent hakkavad kehtima alles pärast kohaliku parlamendi poolt vastuvõtmist. Seda pügalat kasutavad Burjaatia, Tuva ja Jakuutia, kus mõningaid seadusi saadetakse täpsustamisele ja uuele lugemisele juba aastaid. Teine võimalus oli Vene Föderatsiooni erinevate seadustega ette nähtud mittevene rahvaste õigus oma keele ja kultuuri arendamisele. Regioonides loodi omakeelseid eliitkoole, mille õpilased moodustasid peamise kasvulava kohalike riigiametnike kohtade täitmiseks. Venelasi hakati vaikselt, kuid pidevalt kohalikest riigistruktuuridest välja suruma.
Oli ka selgunud kurb tõsiasi, et kohalikud, ent keskusele alluvad struktuurid nagu FSB, piirivalve, erinevate ministeeriumide filiaalid jne on siiski ebausaldatavad. Ehkki sellised ametkonnad allusid otse Moskvale, sõltusid nad väga palju sidemetest kohaliku eliidiga. Head elamispinnad, tasuta transport, vabariiklikud preemiad ja isegi laste sissesaamine eliitkooli ja seal edukas edasijõudmine (ning palju muud) tuli kõne alla vaid siis, kui kohalikud võimustruktuurid seda soovisid. Sellepärast pidid üleriigilise alluvusega ametnikud vingerdama, kuidas oskasid ja tihti pöördus nende lojaalsus just lähema võimukeskuse poole. Seega polnud ka ime, et kui oli teada ebameeldiva käsu saabumine Moskvast, võis vastav ametnik regioonis olla näiteks hoopis mitmepäevasel kalapüügil ja ei saanud korraldust kätte, sest telefon oli „juhuslikult“ maha jäänud.
Uute mehhanismide otsinguil
Lõpuks sai ka Moskva aru, et sellist oportunismi on vaja kuidagi kontrollida. Ja kuna etnilist solidaarsust ja klannikultuuri muuta ei suudetud, siis otsustati see ära kasutada. Tänapäeval on rahvusregioonide presidendid pisikesed satraabid. Neile on lubatud kõik – niikaua, kui nad viivad ellu keskuse poliitikat. Kuna president ja tema klann haldab ka dotatsioone, siis on nende käes vahendid kohaliku eliidi taltsutamiseks: kes tahab saada osa riigirahadest kas hanke, toetusraha või muidu finantseerimise näol, peab valitseva klanniga läbi saama. See on ajanud korruptsiooni regioonides uskumatusse kõrgusse. Ent Moskva on rahul. Kohalikud isevalitsejad vaatavad ise, kuidas nad oma opositsiooniga hakkama saavad, tingimused on selleks loodud.
Kõik ei lähe nii brutaalseks kui Kadõrov, ent siidikinnastega kohalikke rahulolematuid ei kohelda. Seega on rahvusregioonides praegu huvitav seis: kohalikku eliiti hoitakse pidevas tagandamishirmus ning see paneb nad kuulekalt keskuse käske täitma. Samas aga deslaavistuvad (kui nii võib öelda) sellised territooriumid iga aastaga. Rahvuse pinnal konflikte ei ole, opositsioon on kontrolli all, ent valitsuses ja parlamendis on vähe venelasi.
Saabusin just Norrast konverentsilt tagasi, kui mu meilikasti maandus järjekordne Stratfori analüüs, mis teatas uudist: Vene keskvõimul on probleeme regioonide kontrollimisega ja nad otsivad selleks pidevalt uusi mehhanisme. Saatsin selle oma uuele inglise tuttavale. Vastus oli britilikult irooniline: „I wonder who told them this!
Tänapäeval on rahvusregioonide presidendid pisikesed satraabid. Neile on lubatud kõik – niikaua, kui nad viivad ellu keskuse poliitikat.
Vene keskvõimul on probleeme regioonide kontrollimisega ja nad otsivad selleks pidevalt uusi mehhanisme.