PALJU KÄRA OOTERUUMIS: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kirjeldab, kuidas jäeti Eesti ukse taha Vene teadlane ja presidendile lähedalseisev isik Valeri Tiškov. Tiškov oli see mees, kes koostas kunagi nimekirja „ajaloovõltsijatest“ – nendest, kes ei ole nõus Venemaa ajaloonägemusega, mis puudutab „fašismi purustamist“.
10. oktoobri öösel, umbes kella ühe paiku, kui ma olin just arvutit sulgemas, sain ma viimasel hetkel e-kirja. Moskva-kolleeg saatis mulle lingi mail.ru uudistele, teatades, et lugupeetud Vene teadlane Valeri Aleksandrovitš Tiškov istub Tallinna lennujaamas ja teda ei lasta Eestisse ning palus mind temale seltsiks minna. Esimesel hetkel olin ma nagu tellisega pähe saanud. Siis, kontrollinud infot, teatasin ma, et ei saa minna, kuna arvatavasti istub Tiškov kinnises tsoonis ja mind kõigi eelduste kohaselt sinna ei lasta. Nii algas mitu päeva kestev lugu, mida võib pidada teatud viisil suisa etnoloogilise kallakuga spioonifilmiks.
Fašistlikud Balti riigid
Istusin sel öösel veel mitu tundi näoraamatus ja suhtlesin mõningate Moskva-kolleegidega. Inimesed olid ehmunud. Kõige rohkem, mida kardeti, oli see, et varsti pannakse neil igasugune Euroopaga suhtlemine kinni. Arvestades sellega, et ka Venemaal on viimastel kuudel kõlanud hääli, mis nõuavad Vene teadlastel Läänega suhtlemise lõpetamist, on neil kartustel põhjust.
Samal ajal vaatasin ma ka Tiškovi enda näoraamatu seina, mis kattus progresseeruvas tempos Vene teadlaste kommentaaride ja postitustega uudisest erinevatest Vene infoportaalidest. Üks esimesi, kes lugupeetud akadeemiku seinal midagi ütles, oli ühe Kremli-meelse Baltimaade infoportaali korrespondent, kes väitis, et iga ajaloolane, kes seab küsimuse alla Balti riikide ajalookontseptsioonid, on Balti riikides automaatselt riigivaenlane. Teine kõlav hääl oli ka Eesti ajaloolastele tuttav Aleksander Djukov, stalinistliku Eesti küüditamisajaloo autor, kes andis teada, et teda oli hiljuti samamoodi Leetu mitte sisse lastud, ja kui ebainimlikud Balti riikide reaktsioonilised valitsused üldse on. Edasi jorutati peamiselt kahel teemal: väljendati oma nördimust „lugupeetud akadeemiku“ šokeeriva kohtlemise ja Eesti enam-vähem fašistliku režiimi üle. Oli aga üks kommentaar, mis mind natuke mõtlikuks tegi. Nimelt kirjutas üks naisterahvas: „Aga Teie Eesti kolleegid on muidugi Teiega?” Mõtlesin, et kes küll on Tiškovi Eesti-kolleegid, kes vastu hommikut viitsiks lennujaama sõita. Ei mõtelnudki välja, minu teada pole Tiškov Eesti-kolleegide ja ülikoolidega juba mitukümmend aastat suhelnud.
Käsk on Venemaal käsk
Hommikul, esmaspäeval, lõi sisse teine pomm. Ju siis alandusest ja magamatusest solvunud akadeemik oli enne Tallinnas lennuki peale istumist üllitanud oma seinal lühikese teate, milles ta nõudis vabandust ei kelleltki muult kui Eesti valitsuselt ja soovitas tungivalt oma Vene-kolleegidel niikaua eestlastega mitte koostööd teha, kuni vabandused ei laeku.
Kirjaviis oli kõrgliiga teadlase kohta liiga robustne, umbes nii, et „Eestlased kolavad (šastajut) mööda Venemaad, keegi neid ei puutu, kirjutavad venevastaseid asju ja „soome-ugri rahvaste“ genotsiidist. Las nüüd uurivad iseennast, soomlasi või ungarlasi.“ Ühe hingetõmbega teatas ta ka seda, et otsustas mitte kutsuda Eesti-kolleege tuleval suvel Jekaterinburgis toimuvale Vene Antropoloogide ja Etnograafide Assotsiatsiooni aastakonverentsile. Käsk on Venemaal käsk. Sain mõne tunni pärast Jakutskist e-kirja, milles teatati, et sealne ülikool ei jõua mulle novembrisse plaanitud konverentsi jaoks viisakutset teha.
Tiškovi saagat aitas vedada ja natukenegi valgustada Eestis müügil olev kõige eestivastasem ajaleht Komsomolskaja Pravda. Tuli välja, et Tiškov pidi esinema ettekandega sama ajalehe poolt toetatavas meediaklubis Impressum. Siis veel see, et akadeemik pidi omaenese raha eest ostma tagasilennupileti Moskvasse ja kuna esimene lennuk läks alles esmaspäeva hommikul, siis ööbima ka suhteliselt tagasihoidlikus deporteeritavatele ettenähtud magamistoas Tallinna lennujaamas (hind 70 eurot). Ka teatas ajaleht, et Eesti valitsus on Tiškovile andnud viie aasta sissesõidukeelu, põhjust aga ei üteldud.
Sigin ja sagin
See, mis nüüd Venemaal lahti läks, oli mulle ausalt öeldes ootamatu. Näoraamat oli täis Eesti valitsust taunivaid avalikke seisukohavõtte, kusjuures ka nendelt teadlastelt, keda ma tean olevat Tiškovi suhtes kriitilised. Sama kiiresti, kui Tiškovi sein täitus verd ja kättemaksu nõudvate hüsteeriliste sõnavõttudega, täitus ka minu postkast kirjadega Venemaalt, milles nõuti või soovitati, et Eesti teadlased tuleks välja oma valitsuse käitumist tauniva ühisavaldusega. Ja kusjuures mitte ainult minu postkast. Jama oli aga selles, et isegi parema tahtmise juures ei oleks mingist ühisavaldusest midagi välja tulnud. Juba seetõttu, et Eestis on vast kümmekond etnoloogi-ajaloolast, kes pidevalt Venemaaga suhtlevad. Teiseks, mina ise polnud kindel, et asi nii ühemõtteline ja mustvalge on.
Venemaal oli muidugi ka pealiinist erinevaid seisukohti. Üks lugupeetud Peterburi teadlane kirjutas näoraamatus, et ta on alati eestlastega läbi käinud ja jätkab koostööd ka nüüd. Venemaa Antropoloogide ja Etnograafide Assotsiatsiooni president Andrei Golovnev kirjutas avaliku kirja, milles taunis muidugi Eesti valitsust, soovitas meil mingi ühisavalduse kokku panna ja kutsus Eesti-kolleege tingimata enda poolt juhitud assotsiatsiooni aastakonverentsile. Oli ka foorumidiskussioone, kus osa Vene teadlasi väljendas seisukohta, et äkki ei oleks pidanud akadeemik Impressumis ikka esinema ja praeguses poliitilises olukorras oleks mõistlikum mitte sõita, „kuhu juhtub“, vaid ikka enne uurida kutsuja tausta. Siiski olid kõik ühel meelel, et poleks vaja olnud vanameistrit väntsutada ja pidanuks ette teatama, et taat sai viisakeelu ja mitte laskma Tiškovil lennata Tallinnasse, et seda talle siin öelda.
„Hukkamõistvat kirja“ oodates
Teisipäev üllatas uue avaldusega Tiškovilt. Ta kirjutas oma seinal, et andestab Eesti-kolleegidele, kutsub neid Jekaterinburgi konverentsile ja parem oleks kogu värk unustada ning rahus ja armastuses edasi elada. Tema teade tekitas kohe õnnitlevate ja kiitvate kommentaaride tulva, kus märgiti ära akadeemiku suuremeelsust ja õilsat suhtumist ühte pisikesse kurja rahvakildu.
Asi nägi aga palju ilusam välja, kui oli. Meile siin Eestis anti läbi lillede mõista, et vastutasuks ootab „vene akadeemiline üldsus“ eestlastelt oma valitsust hukkamõistvat ühiskirja, muidu võivat tekkida „komplikatsioonid viisadega“. Asi, mille ma päev varem juba selgeks olin saanud. Mul hakkas see värk vaikselt üle pea kasvama. Pidev suhtlemine Vene ja Eesti kolleegidega võttis suure osa ajast ning iga hetkega läks pilt järjest segasemaks. Mispeale ma helistasin välisministeeriumisse.
Vastav ametnik selgitas mulle viisakalt, et Tiškovile oli kohaldatud viieaastane sissesõidukeeld 9. oktoobril, vastavalt seadusele ei pea seda aga inimesele teatama, kui tal on Schengeni viisa teisest riigist ning et keelu põhjus avaldati vaid Tiškovile endale, teistele seda ei öelda. Kui ma palusin mingisugustki vihjet, siis soovitati mul lugeda Delfis ilmunud artiklit. Seal oli Tiškovi lugu lühidalt kokku võetud ja lõpus ka märgitud, et omal ajal oli akadeemik juhatanud „ajaloovõltsijate nimekirja“ koostamise komisjoni. Oli jah selline asi 2009. aastal.
Kõik olnuks ilus ja kena ning vast iseenesest vaibunud, kui Urmas Sutrop (TÜ entnolingvistika professor) ei oleks Delfile andnud intervjuud, kus ta nimetas Tiškovi lojuseks ning teatas, et Eesti teadlased ei olegi huvitatud Venemaaga koostöö tegemisest. Vaatasin seda soperdist ja vandusin. Sutropi avalduse tooni pehmendas TÜ etnoloogiaprofessor Art Leete oma kirjaga err.ee portaalis, kus ta küll Sutropit taunis, ei ütelnud aga midagi Eesti valitsuse kohta. Mis muidugi kohe Vene foorumites äramainimist leidis.
Torm vaibub
Vahepeal aga ei kaotanud Vene meedia aega. Intervjuusid Tiškoviga tuli nagu konveierilindilt, kusjuures iga looga muutus pilt järjest hägusemaks. Akadeemik väitis, et ta ei tea, mille eest teda „deporteeriti“ ja arvas, et ju see siis on seotud sellega, et ta avaldas ühes raamatus peatüki, mis soovitas Eestil kuulutada vene keel teiseks riigikeeleks. Ka väitis ta, et plaanis Eestis kohtuda oma kolleegidega, et neid Jekaterinburgi konverentsile kutsuda. Kellega täpselt kohtuda kavatseti, ei ole teada. Ka kasvas Tallinna lennujaamas majutuse eest makstud summa 70-lt eurolt 100-le.
Kolmandaks päevaks ehk siis kolmapäevaks selgusid mõningad Tiškovi positsioonid. Mingil põhjusel rääkis ta „deporteerimisest“ ja üritas vaikida viieaastasest sissesõidukeelust. Ka raius ta nagu rauda, et talle pole sisenemiskeelu põhjust öeldud. Vahepeal üllatas mind aga Vene akadeemiline kiirreageerimine. Kolmapäeval sain Jakutskist kirja, et mulle vist ikka jõutakse viisakutse teha.
Neljapäevaks oli selge, et kogu juhtum on jäänud Vene siseprobleemiks. Eestlased mingit ühisavaldust ei teinud, sest otsustati järgida Eesti Teaduste Akadeemia seisukohta mitte tulla välja poliitiliste avaldustega. Välismaa teadlased olid kõhkleval seisukohal, otsest toetust Tiškovile avaldas vaid üks USA ja üks Prantsuse teadlane. Reedel tegi Tiškov viimase postituse. Nimelt esines Ken-Marti Vaher „Terevisioonis“, kus ta muu hulgas ütles: „Näiteks arvab Tiškov, et Nõukogude Liit oli rahvaste hall. Sellist ei saa me ju sisse lasta!“ Venekeelne meedia tegi sellest järelduse, et Tiškovi saaga põhjus ongi see ammune avaldus. Tiškov kirjutas oma näoraamatu seinale suhteliselt hüsteerilise kirja, milles ta teatas, et nüüdseks on igal Vene teadlasel, kes on midagi positiivset N. Liidu suhtes kirjutanud, Eestisse sissesõidukeeld. Ka avas ta natukene oma kaarte, kaevates, miks Lääne teadlased teda ei toeta. Peale mõningate Vene teadlaste ühisavalduste tõi see päev mulle ka viisakutse.
Lõppmõlgutus
Ma olen juba mõnda aega oodanud, millal poliitikas, majanduses ja kultuuris tuntav külmumine Lääne ja Venemaa vahel ka teadusesse lööb. Tiškov pole esimene ega ka viimane Vene teadlane, keda on keeldutud sisse laskmast, kusjuures peale Baltimaade on keeldujate nimekirjas tänaseks veel vähemalt Saksamaa ja USA. Praegu seisab teadusüldsus huvitava probleemi lahendamise ees. Teadlased kipuvad ikka ekspertidena poliitikuid nõustama. Mida teha aga situatsioonis, kui teadlane on lähedalt seotud poliitikaga, mille seisukohad on meie kultuuriruumis vastuvõetamatud?
Ühest küljest on Tiškov teinud palju Vene teaduse avamiseks ja toetanud koostööd Läänega. Teisalt, nagu kirjutas mulle üks mu Briti kolleeg: „Ta kiidab heaks ja toetab Kremli poliitikat.“ Mis kaalub sellises situatsioonis mille üle? Teadustööd või poliitiline angažeeritus? Praegu ei ole selles ühtset seisukohta Venemaal ega ka meie pool piiri. Mida üldse sellises olukorras teha? Mängida mängu, et midagi pole juhtunud või siis diskuteerida probleemi üle rahvusvahelisel tasandil?
Eestis anti mõista, et „Vene akadeemiline üldsus“ ootab eestlastelt oma valitsust hukkamõistvat ühiskirja, muidu võivat tekkida „komplikatsioonid viisadega“.
Kes on Valeri Tiškov?
Kui Impressumi olemusest võib igaüks KaPo aastaraamatust ise lugeda, siis Tiškovi tausta peaks mõnevõrra avama.
Kõigepealt, tegemist on Venemaa esietnograafi ja -ajaloolasega, Teaduste Akadeemia vastava instituudi direktoriga, kes on tänaseks avaldanud kümneid raamatuid ja sadu artikleid. Nagu lugu tõestas, on Tiškov Venemaal väga tähtis. Teda iseloomustatakse epiteetidega „elav klassik“ ja tema tagasisaatmist pidasid paljud „Vene teadusele näkkusülitamiseks“.
Ma asetasin ennast Eesti julgeolekuametniku rolli ja guugeldasin asjakohast isikut. Tiškovi kohta on infot netis palju, sest tegemist on mitte ainult tähtsa, vaid ka edeva isikuga. Niisiis, akadeemilise töö kõrval oli ta 90-ndate algul lühikest aega rahvastikuminister. Peale selle on ta Vene TA ajaloo-filoloogilise osakonna sekretär ehk sisuliselt see inimene, kes on vahelüli Kremli ja teaduse vahel. Akadeemiku lehel on 2007. aastal üllitatud artikkel vene keele seisukorrast Baltimaades, kus kasutatakse ohtralt väljendit Russki Mir, nõutakse vene keelele riigikeele staatust ja kirjutatakse otse, et Venemaal on õigus luua teistes riikides elavatele „venekeelsetele“ „riigisiseseid või ekstraterritoriaalseid autonoomiaid“. Hoolimata sellest, et Tiškov on Venemaal tuntud liberaalse teadlasena, kritiseeris ta juba 2000. aastate alguses Putini-vastast opositsiooni, ajas oma „rahvaste hälli“ juttu, rääkis Venemaa ajaloolisest missioonist Russki Miri ehitamisel ja laiendamisel, tegutseb aktiivselt nüüdisaegse Venemaa rahvusidentiteedi (rossijane) loomisega ning olla ka nõudnud internetitsensuuri.
Peale selle juhatas Tiškov ajaloovõltsijate nimekirja loomist – roll, mida ta ise eitab, väites, et ta püüdis just komisjoni tööd segada. Ka saame teada, et akadeemik on seotud pompöösse Novorossija ajaloo kirjutamise projektiga kirjutanud töid, milles ta teaduslikult tõestab Ukraina ja Kasahstani föderaliseerimise vajadust ning propageerib vene keele kui „top notch“ teaduskeele kohustuslikkust endise N. Liidu territooriumil. Lisaks leiab hulgaliselt akadeemiku enda väiteid, kuidas ta pidevalt suhtleb Putini, Medvedevi ja Lavroviga. Huvitaval kombel on mitmed Tiškovi suhtes kriitilised internetiallikad tänaseks suletud.