Venemaa elab valimiste eelses poliitilises saginas. Terve riik on sellesse haaratud, ehkki enamiku tavainimesi jätab toimuv absoluutselt ükskõikseks.
Palju valimistel kirjutatakse
Valimistele lastakse ainult registreeritud Kremli taskuparteid. ?iriku* lällamist, et kõik teised on kaabakad ja lurjused ja tema ainus õige mees opositsioonis, ei võta enam ammu keegi tõsiselt. Odav klounaad hakkab ära tüütama. Kommunistid lällutavad ikka ühte ja sama, kuid lootuse kaotanud vene inimesed on leidnud lohutuseks sovetiriigi ja impeeriumi nostalgia. Üha enam nutetakse taga sovetiriigi kokkuvarisemist. Kommunistide viha turumajanduse ja liberastide* vastu on Venemaal meeltmööda üha enamatele inimestele.
Sotsialistlik Õiglane Venemaa on muutunud juba arvestatavaks opositsiooniks võimuparteile Ühtne Venemaa, eriti pärast seda, kui nende liider Sergei Mironov kaotas Föderatsiooninõukogu koha. Kas nad ka valimiskünnise ületavad, see on juba iseasi. Kunagi demokraatlik Jabloko vaevalt suudab künnist ületada. Algul oligarh Mihhail Prohhorovile antud parempoolsete Kremli taskupartei muutus juhi käe all liiga iseseisvaks ja sisuliselt likvideeriti. Seega jääb üle vaid oodata, kui palju võimuparteile seekord valimistel kirjutatakse.
Oligarh Prohhorovile näidati Kremlist koht kätte
Venemaal on süvenemas uus nähtus – inimesed süsteemi seest või kellele on usaldatud tükike Kremli usaldust, keelduvad olemast marionetid. Kujukaks näiteks tõusis oligarh Mihhail Prohhorov.
Aasta alguses otsis Kreml kuulekat kuju, keda toppida liberaalse parempoolse partei Pravoje Delo etteotsa. Spekuleeriti mitmete nimedega, alates rahandusminister Aleksei Kudrinist. Lõpuks jäädi peatuma rikkuselt kolmandal mehel Venemaal, oligarh Prohhorovil.
Kremlil oli valimisteks vaja kontrolli alla saada ühte näiliselt demokraatlikku ja liberaalset erakonda. Kõige paremini sobiski selleks 2008|. aastal Venemaa Demokraatliku Partei, Paremjõudude Liidu ja Kodanikujõu baasil moodustatud Pravoje Delo. Järjepidevus omaaegse Paremjõudude Liiduga on siiski näiline, sest selleks ajaks olid sealt lahkunud kõik tõelised iseseisvad demokraadid, kellele Kremli taskuparteis tegutsemine oli vastuvõetamatu.
Ammu on teada, et taoliste Kremli poliittehnoloogiliste operatsioonidega tegeleb presidendi administratsiooni asejuht Vladislav Surkov, kes on tuntud ka suveräänse demokraatia ideoloogia autorina ja kremlimeelse manipuleeritava noorsoo survegrupi Na?i loomisega.
Kuid läheme tagasi energilise oligarhi ja tema Pravoje Delo juurde. Prohhorov alustas tõepoolest väga energiliselt. Tohutud reklaamikampaaniad Prohhorovi portreega, mitmete esimese suurusjärgu staaride parteisse meelitamine (näiteks Alla Pugat?ova), aina iseseisvam poliitiline platvorm. Ehkki oligarhi juhtimisstiilis ilmnesid üha enam autoritaarsuse jooned ja ta juhtis parteid nagu erafirmat, muutus Prohhorov Kremli jaoks samas ka aina vähem manipuleeritavaks. See saigi oligarhile saatuslikuks. Kogu probleemi sõnastas kenasti Vabaduse Raadio venekeelse toimetuse ajakirjanik Mihhail Sokolov: “Miljardär Mihhail Prohhorov mõtles, et võttis Surkovi aparaadi abil omale rendile Pravoje Delo ning võib ise kõike juhtima hakata, kuna on valmis kõik kinni maksma. Surkov aga mõtles, et leidis Prohhorovi näol Pravoje Delole juhi, kes on valmis maksma naudingu eest poliitikas osaleda, kuid asja juhib tegelikult muidugi tema.”
Konflikti ajendiks sai narkomaania vastase võitluse aktivist Jevgeni Roizman. Surkov nõudis Kremlile tülika tegelase kõrvaldamist valimisnimekirjast. Prohhorov keeldus. Lõpuks korraldas Surkovi kontor partei kongressi toimumise ajaks müüdavate parteiliikmete abil võimupöörde. Kokku tuli kaks kongressi, millest legitiimseks kuulutati Prohhorovi vastane kongress. Võimupöörajatena kasutati kaht juhtfiguuri – kunagist miilitsakindralit Andrei Dunajevit, kes 1993. aasta kriisi ajal oli tollase presidendi Boriss Jeltsini vastaste leeris ja arreteeriti pärast mässu mahasurumist. Teiseks Kremli tööriistaks valiti varemgi sellega silma paistnud Andrei Bogdanov, kunagine Demokraatliku Partei esimees 2005|-2008|, samuti 2008|. aasta presidendivalimiste üks Kremli poolt juhitud pseudokandidaat.
Solvunud Prohhorov taotles kohtumist presidendi ja peaministriga, et kaevata neile paha Surkovi peale. Naiivse oligarhiga võimutandem muidugi kohtuma ei hakanud, hea tsaar saatis Prohhorovi sinna kohta. Prohhorov ütles kibestunult meediale peamise kurja juure nime: “Riigis on nukujuht, kes juba ammu erastas poliitilise süsteemi, desinformeerib juba ammu riigi poliitilist juhtkonda, rõhub meediat, paigutab ringi inimesi ja püüab kodanikega manipuleerida. Tema nimi on Vladislav Surkov.” Küll naiivne oligarh maha rahuneb, sest tal on kaotada tulusad ärid Venemaa pinnal.
Putini-Medvedevi võim kestab 2036. aastani
Septembri viimasel nädalavahetusel pidasid registreeritud erakonnad Venemaal kongresse, sest parlamendivalimisteni ei ole jäänud enam kaua. Näiteks kommunistid andsid oma kongressil delegaadi mandaadi number 1 Vladimir Leninile!
50 aastat tagasi umbes samal ajal toimus N. Liidu kompartei 22. kongress, kus peasekretär Nikita Hru?t?ov kuulutas välja kommunismi ehitamise. Oma kongressil peetud lõppsõnas ütles peasekretär kommunismi ehitamise kohta: “Seadsime sihid, püstitasime ülesanded, nüüd tööle, seltsimehed. Soveti ajastu hõngu oli tugevalt ka võimupartei Ühtne Venemaa kongressil, millele loomulikult oli suunatud peatähelepanu. Kas kongressil kinnitatud uus ajastu vanade juhtidega kohti vahetades lõpeb nagu kommunismi ehitamine, on raske täpselt ennustada. Igal juhul midagi head loota ei ole.
Erinevalt kommaritest mandaati number 1 ühelegi surnud gerondile kongressil küll ei antud, kuid see-eest ei teadnud mitte keegi delegaatidest, kes on nende nimekirjas number 1. See meenutab lambakarja, kes ootab, keda määratakse nende juhtoinaks. Määrajateks on loomulikult kaks võimutandemi meest, Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev. Huvitav oli sündmust jälgida Kremlile kuulekate TV-kanalite vahendusel. Kogu kongressi ülekande moodustasid võimutandemi kahe mehe sõnavõtud ja üksteise suhtes tehtud “pakkumised”. Kõigepealt pakkus Putin kongressile asetada valimisnimekirja esinumbriks Medvedev. Siis esines Medvedev ja tegi ettepaneku Putinile kandideerida presidendiks. Siis Putin küsis Medvedevilt, missugust kohta see tulevases valitsuses praktilisele tööle siirdudes sooviks. Medvedev vastas omakorda, et sooviks olla valitsusjuht jne. Medvedev mainis, juskui oleks tööülesannete vahetamist arutatud juba nende kahe “seltsimeheliku liidu”* sõlmimisel 2007|. aastal. See on muidugi väheusutav. Võib-olla on kõige tõelähedasem versioon, et tookord ütles Putin oma järeltulijale: “Dima, ole tubli ja istu üks aeg presidendi toolil ära, siis vaatame, mis me sinuga edasi teeme.”
Esimene kommentaar, mis minuni jõudis, oli politoloog Vjat?eslav Nikonovilt, kes kongressi kuluaarides kiiresti arvutas, et tandem on võimul kuni 2036. aastani! Kõigepealt kaks kuueaastast perioodi Putin, siis Medvedev. Pole tegelikult üldse võimatu. Putin on teise ametiaja lõpus 72-aastane, Medvedev aga kõigest 58 ning on seega kahe kuueaastase presidenditsükli lõpus 2036. aastal 70-aastane.
Mida see kõik Venemaale tähendab? Vene õigeusu kirik, kes läbi sajandite on traditsiooniliselt võimurite taldu lakkunud, tegi seda kohe ka nüüd. Moskva patriarhaadi sinodi kiriku ja ühiskonna omavaheliste suhete osakonna juht Vsevolod T?aplin teatas: “See on heatahtlikkuse ja kõlbluse tõeline näide!”
Kõige paremini võiks seda iseloomustada noore haritud ajakirjaniku Nargiz Asadovi blogi sissekande põhjal. Ta viibis tol päeval ühel Rootsi instituudi korraldatud seminaril Piiteris*. Üks rootslane küsis ka tema käest, mis ta arvab Putini jätkamisest presidendina. Nargiz vaatas oma blogi ja leidis vastuse sealt. Paljud sõbrad olid selle uudise kohta jõudnud avaldada oma esimesed reaktsioonid. Ja need emotsionaalsed hüüatused räägivad rohkem kui mis tahes muu.
– “Ja, imet ei juhtunud. Putin on jälle meie president. Ma ei tea, mida ma siis ootasin, aga kuidagi paha tunne on ikkagi.”
– “Kes püüdis mulle tõestada, et ta ei tule enam. Õnnitlen, härrased! Nüüd on tõesti aeg siit jalga lasta. Loodan, et kellelgi pole enam mingeid kõhklusi jäänud!”
– “On ettepanek. Sõidame Belgiasse ja paneme (meie ühise tuttava) N akna alla telgid püsti!”
– “Teil pole seal Soome piiri ääres ju palju maad! Oodake, ma sõidan ka kohe sinna!”
– “Poliitilise varjupaiga saamiseks Norras on vaja, et na?istid* sind vähemalt kolm korda kiusaks!”
– Lendan pühapäeval Itaaliasse, mõtlen tõsiselt päriseks sinna jääda!”
Muidugi, Venemaal veereb kõik allamäge ja paljud haritud noored lasevad lihtsalt jalga jõukamatesse ja demokraatlikesse lääneriikidesse. Ka kapital põgeneb Venemaalt, sest korruptsioon ja jõustruktuuride omavoli äride väevõimuga ülevõtmisel on saavutanud ennenägematu ulatuse.
Esialgu lubab Putin kohe 1. oktoobrist riigiteenistujatele palgatõusu 6,5%. Juba varem on otsustatud Venemaa sõjaliste kulutuste kolossaalne kasv. Lisaks teatas Putin võimalusest seada sisse praeguse proportsionaalse 13% tulumaksu asemel astmeline, sest tema sõnul peavad rikkad panustama rohkem kui keskklass.
Putini pressiesindaja Dmitri Peskov ütles otsekoheselt: “Kõik, kes võimutandemi strateegilise suunaga nõus ei ole, peaksid meeskonnast lahkuma!”
* * *
Räuskava diplomaatia näide
ÕPETLIK ILLUSTRATSIOON: Foma Tminoff heidab pilgu Balkanile ja vaatab, kuidas peab ennast üleval Venemaa suursaadik Serbias Aleksander Konuzin.
15. septembril leidis Belgradis aset skandaal, mis iseloomustab tegelikult veidi laiemalt Putini Venemaa diplomaatia eripära teiste riikide suhtes. See on õpetlik lugu Venemaa välispoliitilistest arusaamadest ja võiks öelda idealistlikust sõpruse tähendusest imperialistliku mõtlemise võtmes.
16. septembril ilmus ajalehes Izvestija kirjutis pealkirjaga “Belgradis solvati vene saadikut”. Lugu algab dramaatilise paatosega: “Belgradis toimus neljapäeval suur diplomaatiline intsident, millel võivad olla olulised tagajärjed Vene-Serbia suhetele. Poliitilisel foorumil, kus osales ka Serbia president Boris Tadić, katkestati saadik Konuzini esinemine poole pealt solvavas vormis, mille järel diplomaat pidi foorumilt lahkuma.”
Nagu Venemaal tihti juhtub taoliste sündmuste esitamisega, on selles loos kõik üdini vale. Skandaali põhjustas Vene saadik oma uskumatult taktitu käitumisega. Kõik soovijad võivad Youtube’i sisse lüüa vene saadiku nime ja intsidenti oma silmaga vaadata.
Serbias on Vene saadik teeninud hüüdnime “kuberner”. Serbia päevalehe Blic analüütik Elena Milić kirjutas oma kommentaaris: “Konuzin andis meile vastu nina selle eest, et me ei ole tänulikud Vene vabatahtlikele sõjameestele 1990. aastate sõdades, kes sõitsid siia, et justkui meid aidata. Minule oli see kõige olulisem osa tema sõnavõtust, mida meie ajakirjandusväljaanded unustasid mainida. Vabandage, kuid abi mõrtsukatele, kes mägedest tulistasid ümberpiiratud Sarajevos laste pihta ei ole mitte mingisugune abi!”
Serbia suurima päevalehe Politika toimetaja Bo?ko Jak?ic aga arvas, et Konuzin ei korraldanud niisama poliitilist skandaali. Tema eesmärgiks oli autori arvates uuesti lõhestada serblased “patriootideks” ja “reeturiteks” ja allutada Serbia majanduslikult Venemaale.
* * *
VÄIKE SELETAV SÕNASTIK
?irik. Liberaaldemokraatliku partei eluaegne esimees, odavale populismile toetuv Vladimir ?irinovski üldkasutatav hüüdnimi.
Liberastid. Venemaal põhiliselt Kremli re?iimi apologeetide ja ka erinevate kommunistlike jõudude, sovetiaega leinavate ning äärmusnatsionalistlike rühmituste põlglik pilkenimetus liberaalsete poliitiliste jõudude kohta. Kasutatakse ka perestroika ajal tekkinud demokraatlike jõudude kohta, keda süüdistatakse N. Liidu lagundamises Lääne vaenlaste agentidena.
Seltsimehelik liit. Medvedevi kasutatud väljend võimutandemi kohta pärast seda, kui ta teatas presidendi ameti loovutamisest.
Piiter. Peterburi kohta kasutatav familiaarne lühend, mis on populaarne nii venelaste kui ka eestlaste seas.
Na?istid. Kremlimeelse Putinit kummardava agressiivse rohkearvulise noorteliikumise Na?i liikmete hüüdnimi. Nad võtavad sageli ette kärarikkaid ja vastikult kiuslikke aktsioone Venemaa vaenlaste vastu.