Kui juba minusugune “suurvene ?ovinist ja mustasajaline” hakkab kirjutama Skulskajast, siis peab viimases midagi tõeliselt väärtuslikku olema.
Omamoodi tsiviilkangelastegu
Alustan nagu alati subjektiivsest ja mõneti ka isiklikust. Esiteks, me mõlemad oleme Eestis elavad ja kirjutavad muulased, kes on muutunud olude sunnil eestimaalasteks ning seega ka Eesti literaatideks. Samas on Jelena töö ja looming seotud väga paljus Moskvaga, kus mina veetsin oma elu esimesed ning vaieldamatult parimad aastad.
Kõige tähtsam eesti lugejaskonnale peaks aga olema see fakt, et Skulskaja on suutnud viia väikese Eesti läbi Venemaa kirjandusmaastiku maailmalavale. Vähe on neid Eestis elavaid kirjanikke, kellest Venemaal on eales midagi kuuldud. Skulskaja pole seal aga mitte ainult tuntud, vaid teenitult ka väga kõrgelt hinnatud. Selle fakti viimaseks tõestuseks on talle 2008|. aastal omistatud rahvusvahelise “Vene preemia” laureaadi tiitel. Tema viimase raamatu “Любовь и другие рассказы” kaanel on see tiitel uhkelt ära toodud.
Peale selle on muljetavaldav tõsiasi, et Skulskaja kirjutab oma lugudes kõrvuti Bulat Okud?avast, Sergei Dovlatovist, Boriss Strugatskist ning Juhan Viidingust, Lennart Merist ja Jaan Krossist. See on tõeline tsiviilkangelastegu – tutvustada nii väärikas koosluses Eesti tuntumaid kultuuritegelasi.
Multikultuurne Eesti?
Eesti pidi olema multikultuurne maa. Seda juttu puhub raugematu innuga Viljandi kultuuriisa Anzori Barkalaja. Millega on see jutt aga sisuliselt täidetud? Suhteliselt vähesega. Ja kui millegagi on, siis kindlasti Skulskajaga.
Nüüd aga objektiivsest reaalsusest. Kui ma mõni aeg tagasi Timur Seifulleniga Kirjanike Majast möödusin, peatas mind küllaltki räigelt ja resoluutselt Kirjanike Liidu maja ukse ees keskuslane Juku-Kalle Raid ning küsis, kas ma ei kavatsegi Skulskaja raamatu esitlusele minna.
Minu arust pole praeguses rahvusvahelises olukorras midagi kõrvale panna sellisele kultuurisilla ehitajale Eesti ja Venemaa vahel nagu seda on Skulskaja oma loominguga. See looming on aga kõige paremas mõtte internatsionaalne, humanistlik ja soe.
Rahvast oli saalis väga palju ja kui Skulskaja ütles oma lühikese kõne lõpus, et armastab ka neid, kes teda vihkavad, uskusin ma seda.
Sõjaajaloolasena tean ma seda, kes on ja mida on korda saatnud Venemaal elav ajaloolane, arhivaar ja dramaturg Edward Radzinsky. Kui juba selline mees Jelenat kiidab, mis siin veel juurde lisada annaks. Peale selle, nimetatud kogumik on Juku enda poolt juba paar aastat tagasi eesti keelde tõlgitud ja ka avaldatud (“Siilid udus”).
Käesolev raamat on aga täiendatud originaal. Peale selle nägin, kui soojalt suhtusid Skulskajasse Eduard Toman ning veel paljud tuntud ja vähemtuntud eesti ja vene kultuuritegelased ning mõistsin, mida tähendab olla armastatud kirjanik. Üle väga pika aja nägin raamatuesitlust, kus valdavaks emotsiooniks oli siiras heameel uue üllitise pärast ning teenitud austus autori suhtes. Skulskaja on oma ajastu Eesti kirjandusmaastiku särav pärl, keda peab hoidma ja igati tunnustama.
* * *
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja on sündinud 1950. aasta 8. augustil Tallinnas kirjanik Grigori Skulski perekonnas. Lõpetanud 1974. aastal Tartu Ülikooli keeleteaduskonna. 1978. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Глава двадцать шестая” kirjastuses Eesti Raamat. 1980. aastal ilmus samas kirjastuses tema teine luulekogu “Неизвестному художнику”. Samal aastal võeti autor vastu Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu liikmeks.
1991. aastast on Skulskaja Eesti Kirjanike Liidu liige. Kolmas luulekogu ilmus 1984. aastal ning kandis nime “Песня грифельной ветки”. Esimene proosakogumik ilmus 1991. aastal. See oli pühendatud isale ning kandis nime “В пересчете на боль”. 1996. aastal ilmus kaks raamatut: valitud luuletusi “На смерть фикуса” ja proosakogu “Записки к N”, mis anti osaliselt Teet Kallase tõlgituna välja “Loomingus”. 2000. aastal ilmusid romaanid “Однокрылый рояль” ja “Рыбы спят с открытым ртом”. 2002. aastal ilmus esseekogumik “Vene rulett” (eesti keeles, KesKus’is avaldatud materjalidest) ning 2005|. aastal proosa- ja luuleraamat “Ева на шесте”. 2006|. aastal ilmus autori kümnes raamat “Siilid udus” (“KesKus”). 2008|. aastal ilmus kaks raamatut: “Тридцать пять монологов о сцене”, mis räägib Vene Draamateatri näitelejatest, ning “”Любовь” и другие рассказы о любви”.
Peaaegu kõik nimetatud teosed on ära trükitud ka Moskva ajakirjas “Дружба народов” ja Peterburi ajakirjas “Звезда”.
Dramaturgina on Skulskaja maha saanud näidenditega “Как любить императрицу” ja “Новый год нфоборот”. Etendusi mängiti Vene Draamateatris. Seal on praegu laval ka Skulskaja instseneering Sergei Dovlatovi proosast “Большой человек в маленьком городе”, kus on kasutatud Skulskaja luuletusi. Praegu käivad Skulskaja kirjutatud näidendi “Ледяная роза” proovid.
Paljudes Venemaa väljaannetes on trükitud Jelena Skulskaja artikleid ja lugusid sellistest eesti kirjanikest nagu Jaan Kross, Enn Vetemaa, Leelo Tungal, Teet Kallas, Arvo Valton, Jüri ja Ülo Tuulik, Lilli Promet, Lennart Meri, Vladimir ja Aimée Beekman, Rein Saluri, Juku-Kalle Raid jpt.
Skulskaja luulet, esseesid ja proosat on avaldatud Moskvas, Kiievis, Odessas, Israelis, Austrias, Ameerikas ning tema loomingut on tõlgitud eesti, ukraina ja saksa keelde.
2007|. aastal sai Skulskaja Eesti Kultuuriministeeriumi, Kirjanike Liidu ja Kultuurkapitali preemia eesti lugeja tutvustamise eest vene kirjandusega. 2008|. aastal sai ta rahvusvahelise “Vene preemia” kogumiku eest “”Любовь” и другие рассказы о любви”.