Venemaa peaministri Vladimir Putini poolt loodud korporatiivsest kleptokraatiast saadakse läänes läbinisti valesti aru. Läänepoolsed Putini re?iimi kaitsjad ja eestkõnelejad käivad välja oma lemmikargumendi, mis rändab ühest väljaandest teise. See on järgmine: praegusel hetkel ei ole Venemaa jaoks kõige olulisem mitte abstraktne “demokraatia”, vaid kapitalismi areng. Kasvav keskklass, olles huvitatud oma kapitalimahutuste turvalisusest, hakkab lõpuks niikuinii nõudma liberaalsete institutsioonide loomist.
See äärmiselt populaarne teooria ignoreerib täielikult Vene “kapitalismi” tõelist loomust. Õigus omada vara Venemaal sõltub täiesti omaniku lojaalsusest valitsusele. Sellisel süsteemil on kalduvus areneda mitte vabaduse ja postindustriaalse ühiskonna poole, vaid pigem tagasi feodalismi suunas, kus ainuvalitseja jagas oma vasallidele privileege ja maavaldusi ning võis need igal hetkel ka tagasi võtta. Ainus vahe tänase Venemaaga on see, et härra Putin ei jaga laiali ega võta ära mitte maavaldusi, vaid gaasi- ja naftaettevõtteid.
Medvedevi halvastivarjatud kahjurõõmu tühjast taustast
Viimase aastakümne vältel on Venes välja arenenud mutant, mis pole ei sotsialism ega kapitalism, vaid senitundmatu olend. Seda iseloomustavad raha ja võimu ühinemine, korruptsiooni institutsionaliseerumine ja peamiselt selliste korporatsioonide domineerimine majanduses, mis õitsevad endi poolt erastatud administratiivsete ressursside arvelt.
See on sandarmi-bürokraatlik kapitalism “rahva isaga” eesotsas. Sedasorti naftariigi mudel ei suuda pakkuda ei järjepidevat majanduslikku kasvu ega ületada hiiglaslikku kuristikku rikaste ja vaeste vahel, rääkimata postindustriaalsesse ühiskonda läbimurdmise kindlustamisest. See provintsikapitalismi mudel tagab Venemaa majandusliku allakäigu ja tähtsuse vähenemise. Nüüdne üleilmne kriis näitab seda selgelt.
Mitu päeva pärast oma ametisseastumist rääkis Venemaa president Dmitri Medvedev Sankt-Peterburgi majandusfoorumil halvastivarjatud kahjurõõmuga maailmamajanduse probleemidest ja kuulutas Venemaa finantsstabiilsuse saareks kapitalistliku süsteemi maailmakriisi tormises ookeanis.
Siiski on Venemaa aktsiaturud härra Medvedevi Sankt-Peterburgi jutlusest saadik langenud 75% võrra. Need on vaid süveneva kriisi välised tunnused. Palju ohtlikum meie majanduse jaoks on lääne kapitali kaotus ja naftahindade langemine. Ning tundub, et kumbki ei pöördu tagasi veel pikka aega, kuid nende teguriteta ei ole putinoomika jätkusuutlik.
Uskumatult hull kleptokraatia, “kaebused”, “mured” ja “alandused”
Kleptokraadid ruttasid kohe oma väikesi valitsemispiirkondi – pangad, mille omanikud on praegused ja endised ministrid, presidendi sõpradele kuuluvad riigiettevõtted – päästma, kulutades selleks kümneid miljardeid valitsuse dollareid. Need kriisiabi meetmed olid nii häbitud ja nahaalsed, et isegi ülilojaalne ja üliettevaatlik Venemaa Tootjate ja Ettevõtjate Ühendus protesteeris. Putinoomika on muutumas mittetoimivaks ja lisaks ka ebausaldatavaks.
Kunstlikult loodud ähvardava lääne, eriti Ameerika Ühendriikide kuvand on muutumas Putini korporatiivriigi mudeli ainsaks ideoloogiliseks õigustuseks. Lääs suuresti alahindab või ignoreerib meelega neid Kremli-siseseid välispoliitikat suunavaid poliitilisi kohustusi.
Paljud Kissingeri-Primakovi grupi ja Valdai klubi kasvandikud kutsuvad uut Obama administratsiooni üles võtma arvesse Moskva “kaebusi”, “muret” ja neile osaks saanud “alandusi”, mis julgustavad Kremlit kaitsma oma elutähtsaid huve Lähis-Idas. Taolise lähenemise probleemiks on see, et enamik nendest “kaebustest” on otsitud, Kremli meedia poolt hüsteeriliselt väljendatud, sütitamaks Ameerika-vastast meelsust. Kui need poolehoidu leiavad, leiutab Kreml kohe uue hulga neile osaks saanud “alandusi” või päästab Nõukogude-järgses ruumis valla mõned uued seiklused, tõestamaks avalikkusele ja iseendale taas kord lääne fundamentaalset vaenulikkust.
Bush teeskles 8 aastat, et Putin on abiks
Võtame näiteks ABM kompleksid Euroopas ja NATO laienemise – kaks kõige suuremat “kaebust” ja “alandust”, mille üle Moskva on lärmi löönud. Vene sõjalised eksperdid teavad täpselt, et kümme hävitajat ei kujuta endast mingit ohtu Vene hiiglaslikule tuumaarsenalile.
Mis puudutab mammutit ehk NATO agressiivset sõjamasinat, mille eest Moskva on nii kaua hoiatanud, siis on see tõesti endise Nõukogude Liidu pühade piirideni vantsinud, kuid mitte kõige oodatumast suunast. Tõepoolest, ma kardan, et seal leiab ta oma lõpu, kaitstes neid piire ja Venemaa lõunapoolset kõhualust islamiradikaalide edasitungimise eest. Esmakordselt Venemaa sõjaajaloos teeb keegi meie eest räpase töö ära, mitte vastupidi. Kui NATO väljub Afganistanist, lõikab islamirevolutsiooni rinne läbi Kesk-Aasia riikide ja Venemaa Volga piirkonna.
Uue Ühendriikide adminstratsiooni üks esimesi väljakutseid on Iraani tuumaprogramm. Maailma Anatol Lievenid ja Dmitri Treninid üritavad ameeriklasi meelitada kahekordset lollust tegema: esmalt väidavad nad, et USA vajab härra Putini abi Iraaniga tegelemisel; teiseks peaks USA Putinile selle eest maksma. Mis puutub maksmisesse, siis soovitavad need härrased tavaliselt vaikivat nõusolekut Kremli nõuetele “Nõukogude-järgses ruumis domineerimise” suhtes, pidades sellega silmas Venemaa naabrite demokraatlike püüdluste mahamüümist.
Mis “abistamisse” puutub, siis teeskles Bushi administratsioon kaheksa aastat, et härra Putin on abiks. Bushi nõunik Thomas Graham kordas kõik need aastad: “Meie vaated Iraani asjus kattuvad.” Seda enne, kui ta tagasi astus ja asus tulutoovale positsioonile Kissingeri-Primakovi grupis, kus ta sedasama vana laulu esitab uuelt lavalt.
Nafta hind on Putini poliitbüroole elu ja surma küsimus
USA võib ju “maksta”, aga härra Putin ei ühine kunagi tõsiste sanktsioonidega Iraani suhtes, ta ei rakenda kunagi tõelist survet Teherani mulladele, sundimaks neid tuumaprogrammist loobuma. Seda sellepärast, et tema fundamentaalsed huvid ja eesmärgid selles mängus on teistsugused.
Moskva jaoks oleks Iraani tuumakriisi parimaks lahenduseks Iisraeli ja/või Ühendriikide ennetav rünnak Teherani tuumaobjektidele. Sest Venemaa liidrid ei soovi Iraani tuumapommi. Iraan on ju lõppude lõpuks ainus riik maailmas, kellel on Venemaa suhtes ametlikud territoriaalsed nõudmised (vaieldakse osa Kaspia mere basseini üle).
Samuti pöörduks islamimaailma kogu meelepaha Iisraeli ja Ühendriikide vastu, mis sobiks Moskvale hästi. Iraan maksaks kahtlemata kätte, hävitades Saudi naftaplatvormid ja sulgeks Hormuze väina, takistades nii naftatransiiti Lähis-Idast.
Kõrilõikajalikud naftaparunid, kes moodustavad härra Putini kaaskonna tuumiku, hõõruvad tulevase Lähis-Ida keerise ootuses juba käsi. Need kümme või viisteist isikut, kes Venemaad valitsevad, need tänase Poliitbüroo liikmed, võlgnevad selle eest tänu oma otsesele või kaudsele kontrollile suure osa riigi nafta ja gaasiettevõtete üle. Liiga palju nende elus – valitsuse stabiilsus, nende roll maailmalaval, ja muidugi ka nende isiklik jõukus – sõltub sellest, kui mitu dollarit maksab naftabarrel. See on alati nii olnud. Kuid nüüd, kui nafta hind on alla 40 dollari barrelilt, on see härra Putinile ja tema re?iimile elu ja surma küsimus.
Vene küsimuses on vaja külma reaalsustaju
Kõik Moskva poliitilised sammud on viimastel aastatel tehtud liigutamaks asju selles suunas. Blokeerides või lahjendades ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone Iraani suhtes, on Moskva kaasa aidanud Teherani tuumaprogrammile. Varustades Iraani TOP M-2 raketiseadeldistega ja pidades läbirääkimisi eesrindlikuma S-300 kompleksi hankimise osas, suunab Venemaa efektiivselt Iisraeli astuma sõjalisi samme probleemi lahendamiseks lähitulevikus. Pärast seda, kui Vene õhutõrjeseadeldised Iraani tuumaobjektide kaitseks on töökorda seatud, ei ole Iisraeli-poolne sõjaline rünnak enam teostatav.
Tuumapommiga Iraan ei ole Iisraeli jaoks mõeldav. Ainus viis, kuidas USA saab üritada seda stsenaariumi ennetada, on lõpetada kohe väärtusliku aja raiskamine ja ÜRO veenmine härra Putini “abis” ja koos Washingtoni liitlastega sisse viia karmimad võimalikud sanktsioonid Iraani suhtes.
Härra Putini loodud mutandiga tegelemiseks on vaja külma reaalsustaju ja kannatlikkust. See mutant ei pea kaua vastu. Kriis on parim poliitiline õpetaja. Vene rahvuse ellujäämisinstinkt jääb peale; pigem varem kui hiljem. USA-st oleks rumal ja häbiväärne müüa uute demokraatiate lootused ja püüdlused maha sellele surevale mutandile teenete eest, mida tollel pole ei kavatsust ega võimalust osutada.
* * *
Veel üks “oht” Venele – Ukraina
Piontkovski usub, et Vene normaliseerimiseks tuleb eelkõige kaitsta Ukraina püüdlusi
Ukraina kui võimalik Euroopa institutsioonide liige, kujutab endast tõepoolest ohtu, ent mitte Venemaa julgeolekule, nagu väidavad Kremli propagandistid. Ohtu kujutab ta endast Putini korporatiivse, autoritaarse ja läänevaenuliku riigi mudelile. Kremli asukate jaoks on elu ja surma küsimus, et riigid, mis olid kord Nõukogude Liidu osa, aga valisid teistsuguse arengutee – Ukraina on siin peamine näide -, ei tohi iialgi atraktiivseks muutuda tavalise venelase jaoks.
Ukrainlased on meile, venelastele, lähedased nii kultuuri kui ka mõtteviisi poolest. Kui nemad teevad erineva valiku, miks ei võiks meie sedasama teha?
Ukraina edu tähistab putinismi, selle räpase KGB kapitalismi filosoofia poliitilist surma. Kui Ukrainat saadab tema Euroopa valikus õnnestumine, kui kõik hakkab toimima, saab vastuse vene kultuuri sajandeid kiusanud küsimus “Kas Venemaa on osa Euroopast?”. Seega, parim viis tänast Venemaad aidata, on toetada Ukraina püüdlusi Euroopasse ja selle institutsioonidesse kuulumisel. See mõjutab Venemaa poliitilist mentaliteeti rohkem kui miski muu.
Kremli kleptokraatide kõige tõelisemaks ja suuremaks “murelapseks” on nende multimiljardi dollari suuruste varade ja Lääne kinnisvarainvesteeringute turvalisus. Seda muret oleksid Lääne kohtud juba ammu pidanud arvesse võtma õigluse ja hea tahte avaldusena suurepärastele vene inimestele. Aga kunagi pole liiga hilja. Hea juhtum alustamiseks oleks legendaarne ?veitsi firma Gunvor, mille omanik on Soome kodanik ja härra Putini KGB semu Mr Timt?enko, ja mis kontrollib umbes poolt Venemaa naftatransiidist.