MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: On vana tuntud tõsiasi, et Vene armee kujutab endast riiki riigis. Majandusgeograaf Hardo Aasmäe räägib, kuidas see totter riik omasoodu laguneb.
Vene armee on alati olnud riik riigis. Vene militaristid arvavad, et armee on vene riigi luustik, mida katab tsiviilliha. Paraku kipub Vene armee meenutama pigem vohavat kasvajat või ablast paelussipundart. Seepärast on Venemaal alanud visa võitlus selle siseriigi vastu.
Kümned tuhanded lagunenud sõjaväelinnad
Võitluse põhiraskust kandis Vene kaitseminister Anatoli Serdjukov, kes hiljuti langes selles võitluses märtrina kaitseministri ametikohalt. Serdjukov oli enne 2007. aastat juhtinud Venemaa maksuametit, sest majandusteaduste doktorina oskas ta arvutada. Arvutada rahakasutust. Eelmised kaitseministrid oskasid lugeda vaid sõdureid.
See rahalugemine ei meeldinud armeele; armee avaldas vastupanu. Siiski õnnestus Serdjukovil saavutada erinevatel rinnetel muljetavaldavat edu. Vene armee oli pikkade aastakümnete jooksul üle riigi rajanud enesele 27 000 kindlustatud asulat, mida nimetati sõjaväelinnakuteks. Nagu meil oli kunagi Keila-Joa või Paldiski. Serdjukovil õnnestus enamik neist viia kapituleerumiseni. Järele jäetakse vaid 500 sõjaväelinnakut. Paraku ei taha kohalikud omavalitsused rüüstatud ja alla andnud linnu oma hoole alla võtta. Omavalitsuse ülemused kardavad, et see viib lihtsalt nende ametist tagandamisele.
Sõjaväe poolt hüljatud linnades puudub igasugune selgus sealsete elanike üle. Erusõjaväelaste kõrval varjuvad seal ka mõneti kahtlane inimmaterjal või lihtsalt hulgused. Vee-, elektri- ja küttesüsteemid on lagunenud, heakord on alla igasugust arvestust. Kuniks need linnakud allusid sõjaväele, said need elanikud sõjaväele ka kaevata. Sõjaväe kirjad läksid aga kaugele või kadusid üldse ära. Abi polnud nendest kirjadest suurt midagi ja vastutajaid polnud võimalik üles leida. Kohalik omavalitsus on paraku käeulatuses.
Pealegi hakkavad mahajäetud linnakute elanikud ühel päeval valimistel ka hääletama ja kirjutama kohalikes lehtedes kurje artikleid. Kõige selle pärast ei taha kohalikud võimud rüüstatud linnakuid nähagi.
Sõda laskemoona ümber
Omamoodi võitlus käib armeelt varustuse äravõtmise nimel. Nagu igas sõjas, tuleb vastase hõivatud alade vähendamise kõrval hävitada võimalikult palju relvastust ja lahingumoona. Veel 2011. aasta algul oli Vene armee käsutuses vananenud lahingumoona veidi üle 4,5 miljoni tonni. Osa mürske oli pärit isegi eelmise sajandi 20-ndatest aastatest. Suurtükid, mis suudaksid neid välja lasta, roostetavad ammu lahinguväljadel või on relvastusest kõrvaldatud.
Mitukümmend tuhat tonni laskemoona oli alles veel tankide T-34 tarbeks, kuigi tankid ise on ammu kadunud. 2012. aasta lõpuks oli Vene armee õppeväljadel õhitud 3,6 miljonit tonni lahingumoona. Ilmselt olid kaitseministri ära vihastanud lõputud laskemoonaladude põlengud. Pigem lasta lahingumoon ise enne õhku, kui ta lendab õhku pagan teab kus ja millal.
Kõik see omakorda ajas närvi sõjatööstuse, kes elatus senini mugavast ärist, utiliseerides 150 000 tonni lahingumoona aastas. Nii oli töö 25 aastaks tagatud. Nüüd oldi sellest ärist ilma nagu peni pehmest leivast.
Minister läks ka armee relvastuse ja isikkoosseisu kallale. Armeed vähendati 1 miljoni sõjaväelaseni. Relvastust on samuti vähendatud. Kunagisest sadakonnast aatomiallveelaevast on järel kümnendik. Vähendatud on rakette, tanke, lennukeid, suurtükke…
Kuhu kaob raha?
Armee aga osutab vastupanu ja on asunud sissisõjale. Hiljuti avastati Jekaterinburgi lähedalt metsast 200 lahingukorras tanki. Paraku räägivad kurjad keeled, et see ei ole armee varjatud vastupanu, vaid labane vargus. Tankide vanarauaks muutmise raha oli „ära kadunud“, nagu meie VEB fond. Seepärast lükati tankid metsa kontrollijate silme alt ära. Raha kaob ära ka teistes imelikes paikades.
2011. aasta 29. detsembril asuti Murmanskis keevitama remonti toodud aatomiallveelaeva Jekaterinburg. Vööriosa keevitamisel jõuti uue aasta pidustuste ootuses laev ühe päeva jooksul samast kohast kolm korda põlema panna. Kaks korda õnnestus kahjutuli kustutada. Kolmandal korral ei saadud tulest enam jagu. Siis uputati laev koos ujuvdokiga. Loo „peensus“ seisneb selles, et laevalt ei olnud remondi ajaks maha võetud tuumalõhkepeadega rakette ja torpeedosid. Kui laev jälle põles, püüti torpeedod kuidagi käsitsi kätte saada. Kolm tükki saadigi kätte. Neljas aga kiilus kinni. Seepärast laev hädaga uputatigi.
Uue aasta pidustusteks oli kõik valmis. Raketid ja torpeedod jäeti maha võtmata, kuna nii oli odavam. Ilmselt oli selleks raha ette nähtud, kuid see ilmselt „kadus ära“ või läks heategevaks otstarbeks.
Tsivilistist kaitseminister läks ka Vene armee tavade kallale. Nimelt otsustas ta ära kaotada jalanartsud ja kirsasaapad. Kirsasid on ikka veel ladudes 2 miljonit paari. See solvas mitmeid sõjaväelaste põlvkondi ja veteranide organisatsioone. Paljud arvasid, et Vene armee võitlusvõime seisneb eelkõige vaimustuses, jalanartsudes ja kirsasaabastes. Päris huvitav oleks teada, mis neist miljonitest kirsadest saab.
Millega päädib võitlus Vene armee vastu, mille käigus kaotatakse isegi kirsad, jalanartsud ja läkiläkid?
Ilmselt uue armee loomisega, sest juba räägitakse Preobraženski ja Semjonovski polgu taastamisest. Enamlased saatsid need 1918. aastal laiali. Just nendest alustas kunagi Peeter I uue armee loomist ja streletside laialiajamist. Võib-olla ongi tänane Vene armee üks pummeldav streletside jõuk. Maailm pole seda lihtsalt tähele pannud.
