Rein ja Väino Arenit on ikka oletatud pärinevat kunstnik Peet Areniga ühest suguvõsast, Väino Aren aga ei tea sellistest sidemetest midagi.
<1>
POOL SAJANDIT TALLINNAS
Lapsepõlv ja noorus möödusid näitlejaist vendadel Tartus raudteelasest isa ja lastekasvatajast ema kolmelapselises perekonnas, kuhu kuulus veel ka vanuselt keskmine õde Eda (abiellumisel Pakk), kes oli hiljem Tartus tuntud hambaarst ja muide ravinud ka enamuse vanemuislaste hambaid. (Väino Aren palub tema perekonnanime hääldamisel asetada rõhk esimesele silbile.)
Tallinna koliti siis, kui Rein GITIS-est 1951. aastal Tallinna Draamateatrisse tööle tuli ning Väino samal ajal Vanemuisest Estoniasse balletti tantsima siirdus. Ainult õde jäi Tartusse, kus ta elab tänase päevani.
Teatripisiku päritolu üle arutades meenutab Aren, et nii isa kui ema poolt sugulaste hulgas oli pillimängijaid ja neid, kes rahvamajade näitemängudes kaasa lõid. «Kuid ma ei usu, et see meid mingil moel oleks mõjutanud,» arvab Väino Aren.
POISTEKOORIST “ESTONIASSE”
Väino enda saatust mõjutas asjaolu, et nende kool asus otse Vanemuise teatri vastas. Kui Eino Uuli tuli 1946. aastal Vanemuisesse Carmenit lavastama, valiti koolist 11 poissi koori tarvis. Nende hulgas ka tol ajal kolmeteistkümnene Väino. «Nii ma teatrisse jäingi.»
Kooris lõi Väino Aren veel kaasa «Padaemandas», siis jäi ta kuidagi silma Ida Urbelile, kes poisi oma balletistuudiosse võttis. 1949. aastast oli ta juba balletitantsijana Vanemuise palgal. Järgmine aasta tuli Tallinnast kõva komisjon Anna Ekstoni enda juhtimisel, Väino Aren jäi talle silma ja oligi üleviimise korras «Estonias».
ANDEKAS IGATAHES?
Venna Reinu kohta ütleb Väino Aren, et «see oli üks ülimalt omapärane mees. Väga andekas igatahes». 30ndate aastate lõpul, kui perekond elas seoses isa tööga mõne aja Kiviõlis, asus nende elamine otse staadioni kõrval. Ja eks sealt jäi Reinule verre kõva spordipisik. Seda soodustas veelgi hilisem Tartu kodu maja – otse Tamme staadioni lähistel.
Asi läks niikaugele, et 40ndate lõpul – 50ndate algul oli Rein Aren üks Eesti paremaid jalgpalliväravavahte. Jäähokis aitas ta peksta venelasi, kes tol ajal veel Kanada jäähokist suurt ei teadnud. Ent vähe sellest – peale algkooli lõpetamist sattus Rein veel kuulsasse Pallasesse, kus ta oli Anton Starkopfi üks lemmikõpilasi. Seegi jäi pooleli, sest vahepeal läks sisse teatripisik. Oli Vanemuises koorilauljaks, 40ndate lõpul aga laulis «Havai lille» nime kandnud etenduses isegi juba sooloosa. Siis jäi temagi silma Urbelile ja tantsis mõnda aega ka balletti.
Kui tekkis GITIS-esse mineku võimalus, läks Rein Aren Irdilt sinna minekuks luba küsima. Selle ta saigi, ent GITIS-ki jäi Rein Arenil lõpetamata – takistuseks oli vahepeal kimbutanud haigus, millele lisandusid muudki elumured – tutvumine oma tulevase naisega ja abiellumine. Vaatamata sellele võeti ta Tallinnas kohe Draamateatrisse ning sinna jäi ta vahepealset väikest pausi arvestamata elu lõpuni.
50ndatel ja 60ndatel aastatel võis Rein Arenit pidada Eesti mastaapides tõeliseks staariks – lisaks kandvatele osadele lavalaudadel tegi ta kaasa pea kõikides tollastes eesti filmides alates «Jahid merel» kuni «Andres Lapeteuseni» välja.
Rein Areni spordikarjääri lõpetas tõsine kopsuhaigus, millega ta koguni mõnda aega haiglas pidi lebama.
<2>
SUUR JA VÄIKE VORBUS
Väino Aren meenutab, et veel Tartus koolipoistena olid nad vennaga hiigla head sõbrad. «Saksa ajal pidid koolipoisid käima majandites tööl. Rein käis Vorbusel. Kuna ta mind igale poole kaasa tiris, hüüti meid suureks ja väikeseks vorbuseks.»
Saksa aeg oleks võinud ka Rein Arenile saatuslikuks saada – tõsiselt ähvardas saatmine lennuväe abiteenistusse, kust vanemad teda sõna otseses mõttes jõuga olid sunnitud tagasi hoidma. «Muidugi oli Rein perekonna pailaps, kellele ikka suuremadki patud andeks anti,» meenutab Väino Aren. Ometi ei mäleta ta, et tal vennaga selle pärast mingit konkurentsi või koguni vaenu oleks tekkinud.
Ent Tallinnas vendade omavahelised suhted enam ei laabunud. Rein nimetas Väinot ikka memmekaks. Kuna Väino vanematest ja perest kinni hoidis, Rein aga oli pigem isepäine. «Samas oli ta pehmeloomuline ning suutis inimestega kergesti kontakteeruda.
Populaarsus tema loomust eriti ei muutnud, nina püsti ajamisest polnud tema puhul juttugi.»
VIIN VIIS
Rein Areni edasist käekäiku mõjutas ülemäärane alkoholilembus, millist varem polnud ette tulnud kogu Arenite suguvõsas. «Alkohol muutis ta tihtipeale agressiivseks ning tõi talle kaela hulgaliselt pahandusi,» meenutab vend. «Viin ta lõpuks ka ära viis.» Paradoksaalsel moel sai see alguse spordiseltskonnast.
Hilisematel filmivõtetel oldi Reinu tempude tõttu sunnitud ära jätma koguni terveid võttepäevi, teatris degradeeriti tippnäitleja viinalembuse tõttu vahepeal koguni lavatööliseks. Vahepeal sattus Rein Aren tööle Vene Draamateatrisse, ilmselt seal töötava abikaasa Tamara kaasabil. Ehkki viina ta sealgi ei jätnud, lõi ta ometi mitu hiilgavat ja meeldejäävat rolli. Mõnikord oli Rein päevade kaupa lausa teadmata kadunud. Ometi leidis ta kõige selle kõrval aega tegelda oma suure hobi ehk maalikunstiga. Vene Draamateater käis tihti Venemaal ning sellest ajast on säilinud hulk Rein Areni maale Venemaa kuulsa «kuldse ringi» kirikutest ja maastikest. Väino mäletab, et vennal juba lapsena hirmus lahtine joonistamiskäsi, millega kaasnes ülimalt rikkalik fantaasia. Ta võis lõputult jutustada ise sinna juurde joonistades.
Arenite fenomen peaks suurt huvi pakkuma loomingupsühholoogia uurijatele. Polnud ju suguvõsas enne vendi teada mingist erilisest kunstivõimekusest, ka vanemad ei püüdnud ega osanudki lapsi selles suunas kasvatada.
VÄINO 53 AASTAT
Väino Aren tuli «Estoniasse» ja tantsis seal järgimööda tervelt 21 aastat. Ent ka edasine töö jättis ta koduteatrisse. «Ei tea, et Eestis oleks keegi ühes teatris ühtejutti 53 aastat ametis püsinud,» meenutab tänavu 70-aastaseks saav Väino Aren kerge uhkustundega.
Vahepeal täiendas ta end Leningradi balletikoolis, kust ka ühel õnnetul 1954. aasta päeval vene kroonusse kukkus. «Kell viis õhtul sain kutse, kell seitse hommikul oli juba pea paljas ning olin küps neljaks aastaks Tuula linna lennuväkke minema,» tuletab Väino Aren meelde tollast suurt ebameeldivust. Õnneks vähendas vahepeal kaitseministriks saanud ?ukov lennuväe teenistusaega kolmele aastale.
Tantsija jaoks oli selline oma alalt ära rebimine loomulikult suur õnnetus – kogu eelnev töö ähvardas tühja joosta. «Pesnipljaski»-esinemised kohalikus ohvitseride majas vormi säilitamisele eriti kaasa ei aidanud.
Sõjaväest naastes anti Väino Arenile võimalus lõpetada balletiõpingud Tallinna Balletikoolis selle vägevas 6. lennus 1958. aastal koos Sulev Nõmmiku, Ago-Endrik Kerge, Enn Suve, Tamara Soone ja teistega.
Kas Väino Arenit ennast näitlejakutse ka ei paelund? Pidades silmas kasvõi tema üht tuntumat osa sõnakunstis – Kristjanit tänini ülima menuga minevas teleseriaalis «Õnne 13». «Eks ma ole ju oma elus peale balleti palju muudki teinud,» selgitab Väino Aren oma üllatava näitlejameisterlikkuse allikaid.
Tantsu lavastajakutse vastu vahetanud Nõmmik meelitas koolivenna oma operettidesse, kus Väino Arenil on aastate jooksul olnud rolle lausa ridamisi. 60ndate aastate lõpus ja 70ndate algul sai Väino Aren tuntuks koos Vello Viisimaaga Eesti Raadio põllumeeste saates kupleesid lauldes.
HOMMIKUST HILISÖÖNI
Areni meelest on praegune balletitase hoopis teistsugune kui tema tantsijapäevil. Tol ajal tähendas ballett klassikalist tantsu, kus meestantsijal tuli sooritada arvukalt tõsteid. «Minule
sattusid alati millegipärast suuremad ja raskemad partnerid. Mis annab seljas ja jalgades tunda tänaseni. Egas muidu tantsijad nii vara pensionile pääse.»
Üks korralik tantsijapäev algas hommikuse treeningtunniga, mõne aja pärast järgnes päevane proov. Iga kord tuli nahk korralikult märjaks ajada. Õhtul oli loomulikult etendus. Ent ega seegi veel päeva krooninud. Tantsija palk oli sedavõrd väike, et kesköö paiku tuli väsinud sammud seada varietee poole, kust saadav tasu oli hoopis kopsakam. Kümme aasta tantsis Väino Aren algul «Astoria» keldris, seejärel kohvik «Tallinnas» ja lõpuks kuulsas «Viru» varietees.
Ballett oli 50ndatel aastatel ja hiljemgi Tallinnas ülimalt populaarne, ilmselt seepärast, et polnud koormatud sedavõrd ideoloogilise jamaga nagu sõnalavastused. Suuri tähti oli arvukalt – loomulikult Helmi Puur, Tiiu Randviir, Tamara Soone jt.
ELU LÕPUL KONTAKTE POLNUD
Rein Areni elu viimastel aastatel jäi kontakt vendade vahel ülimalt väheseks. «Tema ei teadnud enam, mis mina teen, ega mina temast,» nendib Väino Aren.
Ei ole Väinol erilist kontakti ka Reinu vahepeal televisioonis töötanud poja Viktoriga, kellel on omal juba kaks tütart. Õel on kaks poega, kellel omakorda mõlemal on samuti kaks poega. Noorem õepoeg Rein teeb televisioonis saadet «Stoppkaader».
Perekonna kunstitraditsiooni aitab säilitada Väino Areni enda esimesest abielust sündinud kunstnikust tütar.