Läbitud detsembrikuul käisid moskvalased Tallinnas teatrit tegemas. Projekt, mille on kokku pannud Sergei Bezrukov, ise näitlejad kokku kutsunud – Jelizaveta Bojarskaja, Andrei Kravt?uk jne. Projekti idee on Sergei Skomorohhovilt, Aleksandr Sinotov on re?issöör-lavastaja. Bezrukov ise re?issöör ja nimiosaline – Cyrano de Bergerac.
Aplausiga lavale ja ära
Ma olen Bezrukovit kaks aastat tagasi Gogoli “Surnud hingedes” näinud ja imetlenud tema jõulist mängu, mis on väga elav ja elev. Seestpoolt. See, mis ta “Brigaadis” teeb, on võrreldes sellega, mis ta laval teeb, täiesti teine maailm.
Kohe seletan. Kui etendus algas, olid laval teised, Bezrukovit ei olnud. Oli tunda, et saal on natuke äravil, nad ei pinguta, et jälgida, mis laval toimub. On tunda, et saal ootab Bezrukovi tulekut. Ja kui ta saabus, siis saalis, kus oli 75 protsenti naisterahvaid, kõlas ohe. Ja selle järel aplaus.
Ma ei oska öelda, miks mõned seda kommet vihkavad, et staari tervitatakse laval ja saadetakse lavalt aplausiga ära. Öelgu, et see on vanamoodne asi. Aga kui näitleja on seda väärt, kui sa teistmoodi ei saa ja see aplaus lihtsalt tuleb, siis pole midagi teha.
Paueriga lavastus
Mina isiklikult ei ole kunagi varem nii andekat näitlejat näinud. Ta täidab tere saali, alates esimesest sekundist, kui kulisside tagant välja astub. Sa oled positiivses, päikeselises auras, aina vaatad ja aina imetled teda.
Asi ei ole ilusas ja ?armantses näitlejas, asi on üliandekas inimeses, kes teeb laval võimatut. Nüanssides nii täpne, viimase piirini tehtud töö, viimase noodini.
Paueriga, vägev lavastus, maitsekad ja originaalsed kostüümid. Huvitav koreograafia. Tantsulised võitlusstseenid. Tegevus mitmel tasandil – lavastus, mis nõudis head, väga head füüsilist vormi.
Kui ma eelmine kuu Moskvas käisin, siis enamasti me nägime staarile pühendatud teatrit. Siin olid näitlejad erinevatest teatritest kokku kogutud, aga nad hingasid koos. Mängisid koos, ühtse trupi ja ansamblina.
Plastika, füüsis… Kõik!!!
Mis Bojarskajasse puutub – siin ei ole midagi arutleda. Roxanne roll on naiivse esimese armastaja roll, ega seal muud ole. Imeilus Bojarskaja on selles väga hea.
Bezrukov seevastu – temas ühinevad väga võimas häälediapasoon, plastika, füüsis. Rolli vaadates tundub, et ta on aluseks otsinud mingi looma ja siis selle looma plastika kaudu rolli lahendanud. Soovitan kõikidele, kes vähegi satuvad kuhugi, kus Bezrukovit laval näidatakse, seda vaatama minna. Igal juhul on näha, et selle taga, miks ta laval ennast nii vabalt tunneb, on väga suur töö.
Pluss tema karisma, mis lihtsalt kõiki võlub.
Nii see jutt sai, ega vist ole mõtet kirjutada ühest külalisetendusest, küll aga staarist. Noorest staarist, kes seda väärt on. Inimene, kes Bezrukovit ainult “Brigaadis” või filmides näinud on, ei ole tema võimeid näinud. Soovitan, siiralt soovitan vaatama minna.