Raske on vaadata Eesti filmivaramut ja mõelda ühe kindla sõna peale, mis lubaks võtta kokku kõik saja aasta jooksul valminud linateosed. Üks sõnadest, mis näib olevat viimastel aastatel prevaleeriv (mitte küll eranditeta), on “kesine”, kuid sellegi poolest ei kehti “kesine” kindlasti eesti filmi kui nähtuse kohta tervikuna.
Pigem kipuvad eesti filmid olema “ebakonventsionaalsed” ja tihtipeale lihtsalt “veidrad”. Samas on veidrus suhteline mõiste, sest iga teost tuleb vaadata omas kontekstis.

“Gaas! Gaas! Gaas!” (1931)

“Gaas! Gaas! Gaas! Film, mida igaüks peaks vaatama” on keerukas 40-minutine õppefilm tsiviilelanikele, mis annab ülevaate sellest, kuidas käituda gaasirünnaku puhul – millised on selle tagajärjed, mida gaasirünnaku puhul teha ning mida gaasimaski valimisel arvesse võtta. Tegemist oli mahuka produktsiooniga, milles on nii õhulahingud, spordivõistlused (otse loomulikult gaasimaskides) kui ka raskekahurvägi.
Tegemist on kurioosumiga, mis on nüüdseks küll aegunud, kuid annab hea ülevaate tol ajal valitsenud mentaliteedist ja paranoiast. Tänapäeval võib olla raske mõista taustsüsteemi, mis filmi tegemist ajendas, kuid mürgigaas oli üks ohtlikumaid relvaliike Esimeses maailmasõjas ning lähenevas sõjakartuses oli terve Euroopa valmis järjekordseks konfliktiks. Gaasi kasutati Teises maailmasõjas (vähemalt rindel) siiski tagasihoidlikus koguses (suures osas tänu 1928. aastal jõustunud Genfi Konverentsi otsusele).
Natuke triviat: kümmekond aastat hiljem valmis Ameerika õhuväe tellimusel täispikk instruktsionaalne animatsioon peaosas reamees SNAFU-ga (militaarakronüüm terminile “Situation Normal, All F***** Up”). Ka Youtube’ist võib leida Snafu pea surmaga lõppeva juhtumise, mis on tingitud sellest, kui noorsand ilma gaasimaskita puu alla logelema jääb. Tuleb uhkusega tunnistada, et kodumaine hoiatusfilm annab Snafu seiklustele silmad pikalt ette.
Filmi “Gaas! Gaas! Gaas!” saab huviline vaadata Kiek in de Köki bastionikäikudes.

“Valgus Koordis” (1951)

Eesti esimene värvifilm. Peaosas üks eelmise sajandi suuremaid ooperiikoone. Põhineb kirjanduslikul teosel (Hans Leberechti romaan aastast 1949). Ja tootjaks suur filmistuudio (Lenfilm).
Pealtnäha võiks “Valgus Koordis” olla film, mis on loodud rahvusvahelise edu jaoks – see võiks minna peale nii lihtvaatajale kui ka kultuurihuvilisele ja panna kinni ühe festivali teise järel ning olla kindel aasta suurima kassatulu kandidaat. Sellele tehtaks neli järge, mille nimed oleks “Valgus Koordis 2: pimeduse tõus” jne, ning kui kogu seeria pärast neljandat osa rebooditakse, oleks uue peaosalise rollis Mait Malmsten või Jeremy Renner.
Tegelikkus on veidi teistsugune: kui peategelane Runge Koordi külla jõuab, toob ta endaga kaasa siira armastuse maa vastu. Ent peagi avastab ta, et taluelu lihtsalt pole piisav ning tõeline valgustus peitub sootuks kolhoosi moodustamises. Tegemist on vapustavalt naiivse kommunistliku propagandafilmiga, mille peaosas on Georg Ots ning mis naerdi isegi selle valmimisaastal kinosaalist välja. Vaata lõike filmist ka Youtube’is!
Natuke triviat: aastal 1977 nimetasid Nõukogude astronoomid T?ernõk ja Naut?nõi Georg Otsa auks asteroidi 3738 Ots.

“Värvilised unenäod” (1975)

Terrence Malicki viimane teos “Elupuu” nõuab tõelist kannatust, et see algusest lõpuni ära vaadata. “Värvilised unenäod” on sellele mõneti sarnane, kuid oluliselt vähempretensioonikas ning kõigest tunniajane fragmenteeritud “eksperiment” – kogum kaadreid nähtuna läbi lapsesilmade.
Operaator Rein Maran tihtipeale ebakonventsionaalse läätsevalikuga (julge lainurga kasutus) ning helilooja Arvo Pärt alati ebakonventsionaalse helipildiga annavad filmile tugeva atmosfääri, mis ei pruugi meeldida, kuid mida on raske unustada. “Värvilised unenäod” võib olla ühel hetkel armas ja hubane ning juba järgmises kaadris omapäraselt hirmuäratav ja isegi häiriv.
Tegemist on julge ja selgelt veidra teosega, mis pole mõeldud igaühe jaoks, mistõttu on veidi kentsakas (aga meeldiv) tõdeda, et säärane pretensioonitu pilk elusse eraldab “Värvilised unenäod” eesti filmist ja asetab selle mingisse suuremasse paradigmasse, millest puuduvad kultuurilised ja sotsiaalsed piirid.
Natuke triviat: aastal 1975 polnud Arvo Pärt veel kirjutanud oma nüüdseks tuntumaid palasid. “Für Alina” valmis järgmisel aastal, veel aasta hiljem valmis “Fratres” ning seejärel “Spiegel Im Spiegel” (1978).