Peaaegu iga hea luuletaja juurde on üks luuletus, mis toimib nii-öelda väravana. See üks luuletus avab luuletaja teised luuletused, suuremal või kitsamal määral. Pärast seda ühte on luuletaja lähedane ja tähtis; tal on sellest peale kõnevõime, teda kuulatakse, kui ta räägib olulistest teemadest. Ma ei keerutaks pikalt: on kaks häält, mis jõuavad mulle lähemale kui teised. Kes on endaga ka silmnähtavalt tööd teinud, kuidas see ka välja ei näeks. Kes valivad – see on oluline! -, milline on nende kõne, kui tihti kõnelda. Kelle panus tänapäeva eesti luulesse on keskne. Minu arvates.
Esimene hääl
Esimene neist on Asko Künnap. Tema hääl on kaasaegses luules kõige äratuntavam, ka lihvitum ja uusim. (Väga mitmete praegusaja heade eesti luuletajate tekste võib ju ka, patuga pooleks, vahel sassi ajada.) Tema ürgse eesti, vastuolulisel moel ka maneristlik ja kohati linna-ärielu-keskne loits on võimas, täpne, kaasaegne ja üdini tema oma. Tema hääl kajab luuletustes nagu vägeva metsa müha. Katkestused ja rütm, need on puhtalt tema jagu. Mäletan, kui ta päris esimese oma luuleraamatuga “Ja sisalikud vastasid” n-ö debüteeris (tegelikult oli ta muidugi juba vana kala), kihasid kirjandusringkonnad, nii vähe, kui sattusin kuulma. Tema taust ja luule mõõt olid üllatavad ja aukartustäratavad. Tagantjärele, kui mõtlen, meeldib mulle muidugi tema teine raamat “Kõige ilusam sõda” palju rohkem kui esimene, mille eest ta sai aastapreemia. Aga head raamatud on mõlemad.
Üks luuletus, mis Künnapi mulle senisest avarusest veelgi suuremaks tegi, on teises kogus – “All Lõuna-Eesti mägedes”. Selles on Künnapi essents.
Künnap on jäänud lähedale, kuigi see väga isikupärane kõne, eriti kui ta veidi lõdvema vedruga tuleb, võib ka mõnevõrra korduvaks, tüütavaks saada. Parimaid tekste see ei puuduta. Aga Künnap on ka suhteliselt vaikseks jäänud. Veel kuuleme vast.
Veel üks esimene hääl
Teine on Mathura. Tema kolm esimest kogu andsid aimu (ma ootasin), aga jäid minu maitsele liiga rahulikuks, mõtlikuks ja vürtsituks. Täiesti kindel on, et ma ei saanud neist ka sel määral aru, nagu oleks eeldanud need kirjutanud autor. Neljas, “Kohalolu”, muutis tema häält. Ja õigustas ootust. Varasem tundetäpsus muutus julgemaks ja ka isikupärasemaks. Mathura puhul ei saa ma nimetada ühte luuletust, tema on terviklik lugemiskogemus.
Minu puhul on see üks lugemislugu. Me olime Ibseniga, mu tüdrukuga, Saaremaal isa ehitatud rookatuste all. Oli september, loodus näitas selgelt välja, et suvi enam ei ole. Aga päris ei olnud ka sügis. Mulle oli Ekspressist antud “Kohalolu” arvustada. (Tundub, et said õige inimese: Mathura püüdlused on mu enda omadele kaasaegsest luulest kõige lähedasemad, ja see tajutav ristumispunkt oli just selles raamatus.) Venitasin tööle alustamisega nagu alati; eriti kui Ibsen minuga on. Siis hakkasid meie paar, siiamaani võib-olla mu elu parimat nädalat siin otsa saama, me olime minemas Itaaliasse elama mahajäetud majadesse, koobastesse ja paadi alla, ja ka tähtaeg lähenes, aga kirjutanud, ega ka lugenud polnud ma midagi. Siis võtsime raamatu koos ette. Ja lugesime, eraldi ja koos, üksteisele ette ja omapäi. Vananaistesuve värske, aga juba kadu kuulutav vihm sadas juba langevatele lehtedele ja rookatustele. Me olime aidavahelikus, loodusega justkui üks, aga kuivas ja soojas. Ja kõik see, mis oli, kõlas kokku Mathura jutustavate, soojade luuletustega.
Arvustus tuli kehv, üleni kiitev. Aga ma rääkisin sellest raamatust ka televiisoris. Pärast räägiti, et minu innustunud jutust olid müüginumbrid kasvanud. Mul on hea meel. Üks eesmärk täidetud. Mathura viimast kogu “Inimene on rohi” ma lugenud pole. Kuigi ilmus juba paar kuud tagasi.
Palju olen rääkinud kahest autorist, nii ehk peabki. Aga on ju ka mitmeid teisi. Lauri Sommer. Tundlikem ja tõsiseim noore põlve kirjandusmõtleja, on tema tekstid küll minuni jõudnud ja sooja toonud, aga ajalise distantsi tagant mäletan ma kahte tunnet: et ta on hea luuletaja ja et tema luuletused on nagu mingist teisest maailmast. Tundub, et ta ajab meelega oma, äärepealset rida. See on sümpaatne: järjestikuste eneseupitajate kõrval on selles tõelist.
Teine hoopis teise ääre pealt
Ent ka näiteks, teise ääre pealt, Jürgen Rooste. Peab tunnistama, et tema luule suhtes jäin ma, ka siis, kui kõik teised juba ammu kiitsid, üsna skeptiliseks. Oli palju müra ja jürgenlikku manerismi minu jaoks. Ometi on tema puhul minu jaoks olemas see väravluuletus – “Öö nahkdiivan on minu peas”. Temaga tutvudes ja ühistel esinemistel isegi väga palju tema luulet kuuldes tuli ta luule lähemale. Muidugi, ka tekstid olid läinud paremaks. Jürgen on küll üks luuletaja, keda peab teadma-tundma. Tormiline loojaisiksus. Jäädes enamusega eriarvamusele, ei meeldi mulle tema tõenäoliselt suurim hitt “Milleks on vaja luulet?” – liiga otse, isegi labidaga. Aga tema praeguse aja tegemisi nähes, müts maha, et oodata seda kõige-kõiget. Üldse meie aja kirjanduses.
Jäävad ülejäänud. Rohkem mul siin, juba kirjeldatud Saaremaa aidavahelikus ilma raamatukoguta suurtest elamustest meelde ei tule. Eks seegi ütle midagi.
Kohati kolmas
Mulle meeldivad kohati Kivisildniku tekstid, päris puudutanud nad mind siiski pole. Tema puhul on see häda, et ta ütleb ja avaldab liiga palju – nii et isegi täpsed, aga ehk mitte tema parimate lullade tasemel asjad ei ütle enam midagi. Kõik teavad, et see on Kivisildnik ja öeldu ei kõla – tema teravus on saanud meelelahutuseks. Temale, siiski kesksele tegelasele, on mul kõige selgemalt, kuigi mitte ainuisikuliselt ka suurimad etteheited: värsi jooks on lodev ja luulet peale väljanägemise mitte eriti meenutav, lisaks avaldab liiga-liiga-liiga palju. Ilmselt pole suutnud oma enesevaimustusele piisavalt vastu seista.
Veel mõned esimesed
Kõik, kellest rääkisin, on mehed. Kuigi sellest kõnelemine on kohatu, kuidagi patroneeriv ning ka autorile endale mitteistuv ja kuigi see tuleb alati teemaks, on naisluule suurim esindaja Kristiina Ehin. Tema on mulle olemuslikult kaugeks jäänud, kuigi ma olen pea et tema ihukriitik – alates teisest-kolmandast (isegi ei mäleta) kogust olen ma tema kõiki raamatuid arvustanud. Tema luulet ma tunnistan, aga lihtsalt pole omaks saanud. Tema puhul on samuti see häda, et ta avaldas liiga palju. Nüüd on jällegi avaldamata olnud. Vaatame.
Oma parima arvustuse olen ma kirjutanud Elo Viidingust. Tuli kriitiline, aga vaevalt et autorile endalegi teisiti istuks. Tema kirjutamisviis on eriline, meeldejääv ja tugev, stiilina mulle sümpaatsem kui Ehin, aga ta ei ole, kuidas nüüd öeldagi, tundub, et oma varjust üle hüpanud. Kuidagi kapseldunud ja kirgastumata tunduvad tema kibedad read.
On fs. Ta on hea kirjutaja ja eristuv loojaisiksus, aga kummalisel kombel ei suuda ma temast midagi kirjutada. See on rohkem minu ja vähem tema luule häda. Kui millegi pärast siin üldse vabandada, siis selle pärast.
Palju noori on peale tulemas. Aga ses osas näeme. Igatahes mina tunnen end 25-selt juba tõelise peeruna. Eks selgub, kes jaksab endaga tööd teha, et luuletajaks saada. Kes aga ei leia selleks põhjust.