Nagu seltsimees Semjonov eessõnas mõista annab, on tegemist satiirilises võtmes kirjutatud kalameheõpikuga, kus antakse ülevaade kalendriaasta jooksul kalavetel toimuvast. Seejuures ei meeldi autorile kalendriaasta. Manuil Grigorjevit? teeb seltsimeestele kalendrikoostajatele ettepaneku lähtuda rohkem kalastajate huvidest ja planeerida uue aasta algus esimese jää saabumise kanti, sest just siis toimub kalavetel midagi täiesti uut – vesi läheb ühest olekust teise. Eks selles loogikas ole omajagu tõtt. Samas ei ole teada, mida oleksid autori näpunäitest arvanud soojema kliimaga vennasvabariikide kalamehed. Nii või teisiti jaguneb kalamehe aasta kuudeks, millest igaühel on oma iseloom, omad kalaliigid ja püügivõtted. Kalad aga kipuvad tihti erinevate variatsioonidena korduma: kohtab jaanuaris kalamees ahvenat, siis detsembris kohtab ta suurt ahvenat; tutvub veebruaris kalamees särjega, siis märtsis tutvub ta suure särjega jne.
Kevad Ussolkal
Maikuu on tõeline kalakuu. On teada, et mai esimestel päevadel läheb särg Ple?t?evi järvest voolavat Ussolka jõge mööda kudema. Läheb paksu parvena ja näkkab nõnda, et ridvad raksuvad. Ja mis toimub Semjonovi kirjeldusel jõe kallastel? Volgad, Pobedad, Moskvit?id, bussid, isekallutajad, mootorrattad, jalgrattad? Saabunud on kõik, kes on suutelised ritva kandma. Igaühel omad tegevused-toimetused pooleli – kes on läinud metsa lõkke jaoks puid tooma, kes avanud konservi “Haug tomatis”, kes kössitab niisama uimaselt. Aga selle kõige keskel on üks naljahammas roninud sillale, pannud käed ruuporina suu juurde ja karjub: “Seltsimehed, särg tuli! Tuli, seltsimehed!” Mis nüüd juhtub?! Kohemaid on jõekaldaid valitsenud rahu kui peoga pühitud. Tormatakse pervedele jäetud ritvade juurde justkui põleks kulu. Sagimist jätkub veel kauaks?
Sügisene teib ja teised
Oktoober seevastu on sünge, müstiline. Vesi jaheneb, tormid ja tuuleiilid vahelduvad katkematult ja kalamehel on paras aeg hakata püüdma kahte musta sügavikes elutsevat tonti – säga ja angerjat. Ja justkui hõbedaseks (kuid kalgilt hõbedaseks) lohutuseks poetab autor nende kahe süvavee-eluka vahele teivi (loe: teib ehk häslik), kes elab liivastel kiire vooluga madalikel, suurte sügavike ääres. Tegemist on üsna harvaesineva (seetõttu ka “kalgilt hõbedane”) särjelaadse kalakesega, kes elab tõepoolest seal, kus tume sügavik muutub päikeseliseks veealuseks liivaseljandikuks. Selliseid liivamadalikke võib näha Tartus Kaarsillalt või Võidu sillalt Emajõge silmitsedes.
Peategelane: neurootik
Kõige tähelepanuväärsem on “Kalamehe aasta” juures kalamees ise. Põhimõtteliselt on raamatu keskne karakter neurootik, kes elab ärevust ja sundkäitumist põhjustavate obsessioonide kütkes, hallutsineerib kohati nii tugevalt, et on valmis sõudma oma paadiga kas või kõige paksema metsapadriku keskele, et visata seal lant just sellise kuusejuure taha, kus tema meelest võiks varitseda havipurak. Kahtlemata kipub selline kalamees heitma õnge ka sügaval iseenda sees peituvate kõrkjatuttide taha. Selline kalamehe-kirg on mulle vägagi tuttav – mäletan minevikust painavaid valgeid suveöid, mil ma ei suutnud ära oodata järgmise päeva kalaretke ning loopisin kärsitult spinningut läbi Annelinna seitsmenda korruse korteriakna, suunaga Raadi lennuväljale.
Üsna elutruult on raamatus esindatud kalameeste erinevad stereotüübid, mis varieeruvad vastavalt spetsialiseerumisele. Moskva kanti ma kalale sattunud ei ole, küll aga olen kõiksuguseid, Manuil Grigorjevit?i liigitusele üsna hästi vastavaid tüüpe kohanud Emajõe ja Anne kanali ääres. Paratamatult viib see mõtted siiski ka kalameeste ja nende stereotüüpide rahvuslikele eripäradele. Olen ise märganud, et eesti kalameestele oli vähemasti nõukogude ajal tüüpiline püüda talvel jääaugust sikuskaga ahvenat – puuriti auk, prooviti pool tundi, kui ei võtnud, vahetati kohta, kui võttis, hakati kakkuma. Samas vene kalamehed olid sellised paiksed – söötsid kuskile roo äärde kohakese sisse, istusid seal päevade viisi ja püüdsid ussi või motõlliga särge, nurgu, latikat.
Inimlikud kalad
Süsteemsus ja stereotüüpsus vaatavad selles raamatus vastu ka vee alt. Kalad ei ole staatilised bioloogilised olendid, neid on kujutatud teiseste karakteritena, kes on kalamehe lahutamatud jälitusobjektid (võrdluseks: Tom & Jerry).
Neil on inimlikud iseloomujooned, mis varieeruvad liikide lõikes. Näiteks on ahvenad väga tüütud tegelased ja tundub, nagu liiguksid nad veekogus karjakesi ringi pead pidi terasvardasse lükituna. Luts ei vääri üldse mingit tähelepanu, samas maiasmokad austavad väga tema maksa – püüdnud lutsu välja, hakkavad nad seda vitstega nuhtlema, mille peale luts kurvastab ja tema maks suureneb. Säga võtab hästi praetud varblast, keedetud varblast aga ei taha tema kohe mitte. Balatoni järves elavat aga eriti pirtsakas särg, kes ei võtvat midagi peale ungari pipraga maitsestatud leivakuulikese. Kindlasti tekib ka Eesti kalameestel aeg-ajalt tunne, et keegi pahatahtlik on meie kalavetesse hulgaliselt Balatoni särge lahti lasknud.
* * *
Latikapüüdja
“Üksildase eluviisi tõttu kaotab latikapüüdja vähehaaval selge kõnevõime ja muutub seltsimatuks. Üle ühe sõna latikapüüdjalt korraga välja ei pigista.”
Spinningumees
“Spinningumees liigub palju, kohtab mitmesuguseid inimesi, mõnikord õrnema soo esindajaidki (linnutalitajad, lüpsjad, rohijad) ja peab sellepärast oma välimust hoolikalt silmas.”
Jegor Kuzmit?
“Kui teil peaks olema juhus näha vaikivate keskendunud kalastajate hulgas meest, kes vahetpidamata kätega vehib, võite olla kindel, et see on Jegor Kuzmit?.”