Mõlemad respekteeritud ja austatud ja puha, aga puhta loomingulise kiiksuga. Mõneti ebaakadeemiliselt akadeemilised. Undusk akadeemik isegi. Ja mõlemad kuratlikult edevad, kusjuures, isegi edevuse liik on sama – häbelik edevus. Lihtsalt selle erinevad põhivormid. Stammformen. Kowalsky on selles kindel.
Ja kui Undile pühendet Unduski tekstile saab küüned taha peituva edevuse paradigma esindaja, kirjandusdoktorant, lavastaja ja eesti lipu taassünnitaja Kasterpalu, on tulem õnneks ja rõõmuks kaalukas. Arukusest särtsuv. Undusk on eesti keele rõõm ja uhkus 21.sel sajandil – imetlusväärse keeletunnetusega. Sinnamaani välja, et sellest saab dramaturgiline tunnetus. Kui ehk Kõiv, ja sedagi mööndustega, välja arvata, siis pole läbi aegade siinkeelses dramaturgias olnud kedagi, kelle puhul kohati vaid sõna, kõneakt ise, lugu edasi kannab. Ja ei vea mitte härgadega vaid lendleva pegasuse tiivul.
Ning Kasterpalu lavastus annab sel ruumi juhtuda. Tõsi, siiski teatripärasusele omaselt, täpselt doseerides. Kui ta veel veidi sõnale lootma jääks, siis kukuks asi kolinal kokku. Ent just see piiripealsus hoiab mõtleva olendi saalis nõeltel. Mitte ssõhtulehtlikus mõttes – et kuna kukute, vaid just eelorgastilises seisus – kui kaugele lähete.
Jajah – Unduski “Godbye, Viennat” pidasid tõsimeelsed teatraalid aastaid lugemisdraamaks, kuni Lensment selle konventsiooni murdis. Ka sõna on tegu. Kui juba elus, siis miks mitte laval, eksole. Nüüd on “Boulgakoff” laval. Õnnestunud kuues seegi. Kowalskyl jääb oodata “Quevedo” materialiseerumist. Ja uusi tekste.