Lääne-Kambod?as Kardemoni mäestiku jalamil asub Pailini linn. Kolonialismiajastul muutsid prantslased selle troopiliseks oaasiks, mida ümbritsesid puuviljaaiad ja kohviistandused. Veidi hiljem leiti linna lähistel vääriskivimite lasundid. Tõeliselt kuulsaks sai Pailin 1980. aastatel, mil muutus punakhmeeride pealinnaks. Kambod?a punaste kõrilõikajate ajalugu kohutav, aga vaieldamatult ka põnev.
KOHUTAV TEEKOND
Pailin asub 85 km kaugusel Kambod?a suuruselt ja tähtsuselt teisest linnast Battambangist. Punased khmeerid suutsid muuta Pailini juurepääsmatuks kindluseks – kõik pääsud linna on tänaseni sõna otseses mõttes üle külvatud miinidega. Tänapäeval saab Battambangist Pailinisse autoga ligikaudu kuue tunniga. Motorolleri ja osava juhiga võtab see kaks tundi vähem aega. Teest pole muidugi suurt midagi järel – põhiliselt liivaga ülepuistatud miini- ja mürsulehtrid.
Kõik üle arvukate jõgede viivad sillad on õhku lastud, nende asemel on kaldale visatud rohmakalt kokkuklopsitud puitlauad. Palavusest kattub keha pealaest jalataldadeni kleepuva higiga. Kõige ebameeldivam on vastutulevate veoautode üleskeerutatud punakaspruun tolmuloor.
Palun motobaikeril peatuda. Loputan suud, sülitan välja kurku kogunenud tolmu. Võtan taskust välja taskuräti, mille seon näo ümber. Baiker Ro naeratab heasoovlikult. Jätkame teekonda. Tunni aja pärast hakkavad pideva hüplemise tõttu kannikad sügelema. Veel tunni möödudes loobud valutavale sabakondile tähelepanu pööramast. Liiv krigiseb endiselt hammaste vahel. Isegi suurima tahtmise korral ei saa Pailinisse sõitu nimetada meeldivaks.
Mis ajendas mind Pailinisse minema? Juba mitu aastat tegelen ma Kambod?a ajalooga. Olles Moskvas kunagi ära õppinud khmeeri keele, töötanud Kambod?as NSVLi saatkonnas, tahan mõista, mis põhjustas koletisliku genotsiidi selles riigis. Ja miks punaste khmeeride pärijad pole siiani kaotanud mõjuvõimu?
IKKAGI NÕUKOGUDE INIMENE!
Seda, kuidas khmeerid tänase päevani omavad reaalset jõudu, näen oma silmaga. Oleme läbinud nelikümmend kilomeetrit. Tõkkepuu. Inimesed on kaitsevärvi vormis, ent relvadeta. Lähemal vaatlusel märkan vahiputkas korralikku püramiidi laotud kala?nikove. Urgitsen seljakotist videokaamerat.
– Parem mitte?, ütleb Ro vaikselt, need on punased khmeerid.
Juba mitu aasta on Pailini “peremeheks” Yeng Sari endine, Pol Pothi punakhmeeri valitsuse ase- ja välisminister. 1996. aastal andis Kambod?a kuningas Sarile amnestia, kes läks temale eraldatud väesalkadega üle riigi poolele, saades ühtlasi Pailini omavalitsuse juhi ametikoha.
– Kes see on?
Keskealine mees, arvatavasti vahtkonna boss, uurib mind häbematult.
– Venelane, vastab Ro nähtavalt lipitsedes.
Ta naeratab, ja arvatavasti, hajameelsest ärevusest, lisab järsku – nõukogude oma. Vahimees jõllitab mind imestunult. Ammu pole enam Nõukogude Liitu, ent just nii kutsutakse Kambod?as külalisi endise Sovetiriikidest. Peaaegu et sõbraliku muigega lubab seejärel peanoogutusega edasi sõita. Teeäärsetel küngastel silman kummalgi pool metsa all kaht maskeeritud suurtükki.
– Need kahurid ei lase vist juba ammu.
Võib pildistada?
Ro teeb nägu, nagu poleks küsimust kuulnud ja vajutab gaasi. Ma ei käi peale.
DOLLARID JA KÕRILÕIKAJAD
Olen aja jooksul kokku kogunud hulga dokumente, mis illustreerivad näitlikult eelmise sajandi 70. aastatel oma riigis tõelise veresauna korraldanud punaste khmeeride liidrite lausa igavese elu fenomeni. Toon siinkohal ära paar tähelepanuväärset fakti.
Kõigepealt tuleb märkida, et punaste khmeeride juhatusega hakkas kõigepealt koketeerima Washington. Punased khmeerid olid Washingtonile kasulikud, kuna said esineda vastukaaluna piirkondlikele ameerikavastastele jõududele. Neisse suhtuti samamoodi nagu hiljem Afganistani talibanidesse – söödeti dollaritega, varustati relvadega. Isegi peale kommunistliku re?iimi langust Kambod?as ei keelanud USA Pol Pothile toetust, üritades viimast võimalikult puhtaks pesta.
Umbes aastal 1977 väljastas Ameerika monograafia NSVL-ist, milles “sunniviisiline ümberasumine, mida rakendati kambod?alastele aprillis 1975” liigitati kui “ebasoovitavat mudelit” ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks Kagu-Aasias. Novembris 1978 avaldati ajalehes “New York Times” artikkel, mis lükkas ümber Kambod?a “genotsiidimüüti” kui “laimavat”.
USA Kongressi andmeil kulutati ainuüksi 1980-1986 khmeeride abistamiseks 85 miljonit dollarit. Raha tuli erinevatest fondidest Bangkokis loodud organisatsiooni “Kampuchean Emergency Group” arvetele – organisatsioon oli ameerika finantsabi põhilevitajaks punastele khmeeridele. Ja kui palju vahendeid said veel “revolutsioonilised” liidrid salakanalite kaudu!
Kõige selle tulemusena jäävad punaste khmeeride üksused tänase päevani reaalseks poliitiliseks jõuks Kambod?as. Nende endiseid liidreid pole aga ükski rahvusvaheline tribunal siiamaani genotsiidi eest oma rahva vastu süüdi mõistnud.
“ANDKE OMA KAAMERA!”
Läbime veel ligi 20 kilomeetrit. Kummalgi pool teed seisavad puidust majakesed. Pisut kaugemal – sinises vormiriides mehed. Demineerimine. Palun Ro’l peatuda, võtan välja videokaamera, filmin.
– Kiiremini!
Ro’le ilmselgelt ei meeldi, mida ma teen.
– Aitab. Aitab. Sõidame!
Ent juba on hilja. Kahelt poolt – nii eest kui tagant – liginevad meile kaks karmide ilmetega meest. Naeratan vastutulelikult, vaikin, otsustades igaks juhuks veel mitte reeta oma khmeeri keele oskust. Minööride pealikud suhtlevad Ro’ga.
– Ütle talle, et me konfiskeerime ta videokaamera, mille ta saab tagasi homme hommikul Pailinis.
– Ta filmis ainult küla.
Ro üritab järjekindlalt ebamugavaks kujunevast olukorrast välja keerutada.
– Milleks?
– Turist. Nõukogude venelane?
Tajun endal taaskord nüüd juba kaht hämmastunud pilku. Tundes, et neis paikades mõjub sõnapaar “nõukogude venelane” nagu parool.
– Milleks ta Pailinisse sõidab?
– Tahab kohtuda Khieu Samphaniga.
Ro räägib tõtt. Tahan tõepoolest leida ühte khmeeride kunagistest liidritest; Khieu Samphani, kes detsembrist 1998 elab Pailinis erakuelu.
KES ON SAMPHAN?
Punased khmeerid lasid meil siiski rahus minna. Videokaamera on minuga. Ma sain juba aru, et selle leluga tuleb Pailinis ümber käia äärmiselt ettevaatlikult.
Salakaubitsejate, vääriskivide jahtijate, avantüristide ja punaste khmeeride “Smaragdlinn” valmistab esialgu pettumust. Ei midagi ebatavalist. Kui, siis ainult inimeste pilgud – mitte vaenulikud, vaid kuidagi pingsalt tähelepanelikud. Siiamaani pole valged inimesed Pailinis tihedad külalised.
Rohkem kui tund aega otsime teed Khieu Samphani juurde. Lõpuks peatume väikese korraliku majakese juures. Ro võtab mütsi peast, läheneb väravatele, kuid siseneda ei julge.
– Ootame kuni keegi majast väljub.
Naabritelt kuuleme, et Samphan elab valvuriteta, vennatütrega, kes valmistab toitu ja koristab maja. Mille poolest see inimene kuulus on?
Samphan on lõpetanud Sorbonne’i ülikooli Pariisis (nagu paljud vasakpoolsed maailmas), kus 1959. aastal kaitses väitekirja teemal “Kambod?a majandus ja selle kaasajastamise probleemid”. 1960. aasta alguses oli ta kaubandusministri ametikohal kuninga valitsuses, teda on valitud Kambod?a Rahvusvahelise koosoleku saadikuks, oli üks legaalse vasakpoolse opositsiooni liidreid.
1968. aastal, põgenedes politsei represses teed vanamehekäes erimise eest, varjus d?unglisse. Peale parempoolset riigipööret 1970. aastal, asus punaste khmeeride kõrgema sõjakomando eesotsa.
Peale punaste khmeeride võitu 1975. aastal oli ta Demokraatliku Kambod?a riigipea. Kui khmeeride re?iim 1979. aastal kukutati, sai temast Kambod?a Demokraatliku Partei esimees, kes asendas Pol Pothi punaste khmeeride liidri kohal. Oktoobris 1991 kirjutas ta punaste khmeeride nimel alla Kambod?a probleemi rahukorralduse Pariisi lepinguile.
KUIDAS PÜÜDA KHIEU SAMPHANI
Möödub pool tundi, kuid ukselävele ei ilmu mitte keegi. Kannatus saab otsa.
– Me kaotame aega. Ma lähen sisse, uurin, kas keegi on kodus.
Ro kehitab ebamääraselt õlgu.
– Ära ainult ütle, et sa oled ajakirjanik. Sel juhul ei taha ta sinuga kindlasti rääkida.
Uks avaneb peaaegu kohe, kui olen koputanud. Pingsalt tähelepanelik pilk. Hakkan rääkima khmeeri keeles. Pilk pehmeneb.
– Kes te olete?
– Nõukogude venelane.
Järgnes juba tuttavlik hämmastusega piirnev üllatus.
– Mida te tahate?
– Ma tahan teiega vestelda punaste khmeeride liikumisest.
– Ma söön praegu lõunat. Saaksite tunni aja pärast tagasi tulla?
Kui ma naasen, juhatab Samphan mind aeda, paneb istuma leivapuu varju ja pakub teed. Ma palun luba lülitada sisse videokaamera. Samphan muutub valvsaks. Tass tema vanamehekäes tudiseb veidi.
– Vabandage, aga te ütlesite, et tahate rääkida minuga punaste khmeeride liikumisest, et seda paremini mõista. Ma olin nõus. Ma palun teid, et minu öeldut ei avaldataks pressis.
Ma luban.
Vestleme kolm tundi khmeeri keeles. Ma esitan küsimusi. Khieu Samphan vastab mõtlikult ja põhjalikult, jälgides tähelepanelikult minu reaktsiooni. Kui märkab, et mõningad sõnad on mulle arusaamatud, kasutab kohemaid prantsuse vasteid. Lahkudes kingib pühendusega oma viimase raamatu. Raamat – Khieu Samphani autobiograafia – on ilmunud kahes, inglise ja prantsuse keeles. Selle ilmumist kommenteerides ütleb Samphan: “Ma arvan, et mu raamat seletab inimestele, et ma ei liitunud punaste khmeeride liidritega selleks, et hävitada khmeeri rahvast. Raamat selgitab, et ma ei teadnud midagi massimõrvadest ega polnud nendega seotud. See pole alibi – see on fakt.”
Siis lisa Samphan ootamatult, et toetab täielikult rahvusvahelise kohtu käitumist endiste punaste khmeeride liidrite osas ja on valmis astuma igasuguse õigusemõistmise ette. Lahkudes lausub: – Ärge arvake, et ma saan punaste khmeeride liikumises kõigest aru. Mul on endalgi sel teemal küsimusi rohkem, kui vastuseid. Eks paljud massimõrvarid ole hiljem kinnitanud oma süütust ning korrutanud, et elasid teadmatuses ja kotis.
D?UNGLID VARJAVAD SALADUSI
Päike hakkas loojuma. Kuidas Ro ka ei kiirustanud, tabas troopiline pimedus meid ikka 30 kilomeetri kaugusel Pailinist. Tagasitee Battambangi kujunes kurnavaks. Vana motorolleri nõrguke tuli valgustas suurivaevu teed. Ühel sildadest vajus ratas läbi puitplaatide vahelise pilu ja me oleksime äärepealt vette prantsatanud. Peale seda võttis Ro oluliselt hoogu maha. Me venisime vaevu tolmupilvedes, sest vastu sõitsid ühtlases reas raskete veostega KAMAZ-id, mis pimestasid meid oma võimsate tuledega.
– Kuule, Ro, päeval polnud nii palju autosid. Miks nad kõik pimedas sõidavad?
– Nad tahavad hommikuks Pailini läheduses asuvasse piirivalvepunkti jõuda.
Mitte eriti veenev seletus. Miks ei läinud need veoautod asfaltteed pidi teise piiripunkti? Ja Pailinissegi oleksid võinud päeval sõita, mitte keerutada öösel kruusateel tolmu üles?
– Mida nad veavad?
– Ei tea.
– Ei tea või ei taha öelda?
Ro teeb näo nagu poleks küsimust kuulnud. Ma ei käi peale. Battambangasse jõuame keskööks. Mõistan, et Kambod?a d?unglid varjavad veel palju saladusi.
* * *
PUNAKHMEERID, RADIKAALSEMAID KOMMUNISTID AJALOOS
Veel 1960. aastatel kutsuti Kambod?at “asiaatlikuks ?veitsiks”. Idüll lõppes 1970. aasta märtsis, kui riigipöörde tegi USA-le toetuv sõjaväehunta. Algas kodusõda, mille käigus väikesearvuline vasakradikaalne “punaste khmeeride” rühmitus muutus kõigile ootamatult partisaniarmeeks ja sisenes võidurikkalt Kambod?a pealinna Pnom Pheni – 17. aprillil 1975.
Olukord võttis kohe kurjakuulutava pöörde. Eraldanud riigi ülejäänud maailmast läbimatu “bambuseesriidega”, asusid punased khmeerid rajama “tõelist kommunismi”. Saatnud kõik linnakodanikud elama maale, mis sisuliselt tähendas sadade ja sadade tuhandete hukkunutega lõppenud jõhkrat küüditamist, kujundasid nad ühiskonna põhitalaks “põllumajandusliku kommuuni”, mis põhines naturaalmajandusel. Kõik tsivilisatsiooni poolt “rikutud” inimesed kuulusid ümberkasvatamisele, inimmaterjali järeleandmatuse korral aga – hävitamisele.
Infot massilistest represseerimistest hakkas Kambod?ast imbuma pea kohe peale punaste khmeeride võitu. Erinevate hinnangute kohaselt hukkus “reformaatorite” valitsusaja jooksul (1975-1978) Kambod?as poolteist kuni kaks miljonit inimest seitsmemiljonilisest elanikkonnast. Mõned andmed räägivad 3,5 miljonist surnust.
Ajaloo kõige radikaalsem kommunistlik re?iim varises kokku vietnami diviisidelöökide all jaanuaris 1979. Punased khmeerid varjusid Kambod?a d?unglitesse ja pidasid järgneva 20 aasta vältel partisanisõda vietnamliku riigivalitsusega. Khmeeride kontrolli alla sattusid ka Pailini ümbruses asuvad vääriskivikaevandused. Räägitakse, et punaste khmeeride aastasissetulek salakaubandusest safiiride, rubiinide ja smaragdidega küündis 100 miljoni dollarini.
* * *
POL POTHI VIIMANE MINUT
Punaste khmeeride liikumise ajaloos osutub kõige üllatavamaks see, et oma rahva genotsiidi eest vastutavad inimesed pole siiani kandnud mingit karistust. Kui Austraalia välisminister Bill Hayden tegi ettepaneku rajada rahvusvaheline tribunal kohtumõistmiseks Pol Pothi ja tema lähikondlaste üle, siis USA riigisekretär Baker kinnitas punaste khmeeride Kambod?a tulevastesse valitsusstruktuuridesse naasmise vajadust.
Säärasel eestkostel olid oma tagajärjed. Punased khmeerid pretendeerisid võimule ja 1997. aasta juulis tehti nende aktiivsel osavõtul isegi riigipöördekatse. Put? õnnestus maha suruda, ent peale seda kärpis USA Kambod?a majanduslikku abi kahe kolmandiku võrra.
Maailma avalikkus imestas pikki aastaid Washingtoni ja d?unglis varjuva Pol Pothi sõpruse üle. Lõpuks, Bill Clintoni ajal, otsustasid ameeriklased Pol Pothi siiski kinni võtta ning kohtule üle anda. Clinton käskis USA armee eriüksustel khmeeride eksliider Kambod?a d?unglitest üles otsida, arreteerida ning toimetada USA-sse. Ometigi ei toonud hollivuudi-stiilis korraldatud operatsioon mingeid tulemusi.
1998. aasta 15. aprilli hommikul kuulis Pol Poth “Ameerika Häälest” kinnivõtmisplaanist. Olles raadioteate ära kuulanud, ta haigestus ja sama päeva õhtul kell 22 suri. Ametliku versiooni kohaselt südamerabandusse. Mitteametlikult tegi enesetapu. Või oli teda mürgitatud. Keha põletati, tuhk visati tuulde.