Akadeemilise KesKus´i tänase portreteeritava elus on olnud palju kordaminekuid, kuid sellest ei puudu ka draama. Akadeemik Agu Laisk (s. 1938) on ühelt poolt saavutanud palju – tegelenud tipptasemel võrkpalliga, mänginud saksofoni kunagises Rein Marveti d?äss-menubändis “Harvlek” (ja teeb seda Tartu Senior Swing Bandis siiamaani), kaitsnud kandidaadi- ja doktoritööd, olnud/on teadur, vanemteadur, valitud professoriks ja akadeemikuks.
Kuid kõige selle kõrval – kes meist sooviks jätta ühel pimedal sõjaööl 1944 aastal kuueaastase poisina hüvasti oma isaga ja näha teda uuesti enam kui kahekümne aasta pärast? Kellele meist meeldiks pühendada nelikümmend aastat järjekindlat tööd ühe teadusprobleemi uurimisele – mis määrab taimelehe fotosünteesi kiiruse – ja tõelist rahvusvahelist läbimurret ja tunnustust mitte saavutada?
NIMI MEEST EI RIKU
Kõigepealt aga akadeemiku mõnevõrra tavatust perekonnanimest. Agu Laisk: “Isa-vanaisa poolselt põlvneme me Ahja kandist ja seal kusagil on Laisa talu koht olemas. Aga selles suhtes olen ma arvanud kogu aeg, et see nimi sai alguse üsna tavapärastel asjaoludel; eks siis keegi minu esiisadest ikka mõisniku silmis laisana tundus. Keegi minu esiisadest ei ole pidanud vajalikuks seda nime muuta, ei ole pidanud vajalikuks seda teha ka mina ja ka minu kolm poega. Ju siis on kõik lähtunud vanasõnast – nimi meest ei riku.”
Agu sündis Tartus, tema noorus möödus ülejõe-linnaosa suures kivimajas, kuhu vanaisa oli omal ajal loonud kaljatööstuse. Kuna hoonekompleksi elumaja osa oli samuti suhteliselt suur, siis elasid seal tihti ka allüürilised, sageli tudengid ja keskkooliõpilased. Nendelt sai alguse Agu lugemishuvi. Milline on raamat, milleta Agu oma nooruspõlve ette ei kujutaks? I. Perelmani “Huvitav füüsika”. “Käisin ise algklassides, aga mulle tundusid keskkooliõpilaste õpikud hirmsasti huvitavad. Eriti on meeles üks klaasketastega ja lamellidega elektrimasin. Koos emapoolse vanaisaga sai üks selline masin ka valmis tehtud ja oh üllatust – see läks ka käima? paukus ja lõi särtsu, see pakkus minusugusele poisile palju avastamisrõõmu.”
Täppis- ja reaalteaduse vastu süvendas huvi ja poolehoidu õppimine Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Agu: “Koolipäevilt meenuvad suurema tänutundega matemaatikaõpetaja Karl Maasik, füüsikaõpetaja Liidia Tanimäe, spordipisikut süstis õpetaja Endel Arand ja loomulikult ei saa märkimata jätta võrkpallitreenerit Hugo Huimerinda.”
Keskkooli lõpetas Agu 1956 hõbemedaliga ning teadis kindlalt, et edasine elu on seotud füüsika õppimisega. Agu tahtis minna tingimata Moskva Ülikooli, kuid kehva vene keele oskuse tõttu pakuti tolleaegse komisjoni poolt alternatiivina Moskva Baumani nimelist Tehnikaülikooli. Agu: “Vene keelega läksin ma tollal tõesti alt, sest ka hõbemedali kulla asemel sain ma just vigade tõttu vene keele etteütluses. Tallinnas otsustuskomisjoni ees hakkasid asjamehed minuga kohe vene keeles rääkima, mina ainult pobisesin midagi vastu. Seetõttu mulle öeldi, et Moskva Ülikooli ei saa.”
TEADUS JA JAZZ
Ülikoolipäevad Tartus möödusid Agul kolme tähe all – õppimine, võrkpall ja saksofon. Õppejõududest on suuremat mõju ja muljet avaldanud dotsent Anatoli Mitt, kes lõi tugeva üldfüüsikalise aluse. Sellele alusele lisasid keerukaid teooriad professor Paul Kard, ja dotsent Ruth Lias, eksperimentaalse väljaõppe eest hoolitses dotsent Olev Saks. Agu: “Olles juba ehitanud mitmeid raadioid (tolleaegne elektrotehnika huvi päädis keskkoolipäevil isetreitud võimsa stuudiomakiga, mis mängis veel aastaid hiljem), panin rohkem rõhku teoreetilistele ainetele, eksperimenditehnikaga lootsin ise hakkama saada.”
Võrkpalli mängiti aktiivselt nii ülikoolide, vabariigi kui ka üleliidulisel tasemel. N.Liidu noorte-spartakiaadidel saavutas võistkond koguni neljanda koha. Agu: “Kuna ma pikka kasvu ei olnud, siis ega ma väga võrgualune tegija ei olnud, aga tagapool sebisin päris hoogsalt. Kuid nii nagu nende sportimistega on ikka olnud, kõik on nad (sportlased) rohkem või vähem vigastustega kimpus. Minu võrkpallimängud said otsa ühe tavalise “küla” pallitogimise ajal, kui ühte surumist vastu võttes murdsin sõrmeluu; sellega oli mu võrkpallurikarjäär läbi.”
Saksofoni mängis Agu seda usinamalt: “Tolleaegne bänd Harvlek (nimetus tuli osalejate nimede esitähtedest) oli üsna edukas. Näiteks olid meie organiseeritud esimesed Tartu d?ässifestivalid. Mõned aastad sai TÜ kohvikus musitseeritud ka koos Tõnis Kõrvitsa ja Harry Tarvoga. Ma olen muusikat alati armastanud. Kui rock on lahe, siis swing on mõnus. Teadusel ja d?ässil on oma olemuselt nii mõndagi ühist – mõlemis toimib mõõdukas improvisatsioon kindlate reeglite piires ja oluline on meeskonnatöö.”
FOTOSÜNTEES JA SAAGIKUS
1961 lõpetas Agu Laisk Tartu Ülikooli. “Olin tahtnud “füüsikaprofessoriks” saada alates kolmandast klassist. Aga tollal oli äärmiselt populaarne tuumafüüsika – mitte ainult pommid, vaid – “XX sajandi lõpuks saab termotuumareaktsioon taltsutatud ja inimkonna energiaprobleemid lahendatud”, nagu oma loengus pidulikult teatas Anatoli Mitt. Ka mina tahtsin selles progressis kaasa lüüa. Aga kuna Eesti NSV-s nii suurte asjadega tegelda ei olnud võimalik, tegi mu tollane juhendaja, hilisem akadeemik Juhan Ross, mulle ettepaneku tulla TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi juurde uurima atmosfääri radioaktiivsust.”
Ent nüüd hakkas Agu elule mõju avaldama faktor, et isa oli teeninud sõja ajal “valel poolel” ja lõpptulemusena emigreerunud USAsse, kus ka elas. Kuna Agule N. Liidu kaitsetööstuse teadusuuringute jaoks suhteliselt sensitiivsel teemal tegelemiseks luba ei antud (atmosfääri radioaktiivsus peegeldas ju tuumapommide katsetusi), asus ta uurima päikesekiirguse ja taimede fotosünteetilise produktsiooni vahelisi seoseid. Kandidaaditöö kaitses ta 1965. aastal Tartu Ülikooli juures, teemaks “Päikesekiirguse levi taimkattes seoses fotosünteetilise produktsiooniga”.
Akadeemik Laisk: “Tollal oli see periood, kui Hru?t?ov käis USA-s, kus ÜRO-s koputas kingaga vastu poodiumi, imetles massiivseid maisivälju ja üritas nende eeskujul lahendada Nõukogude Liidu igipõlist toiduprobleemi. Seetõttu võttis Juhan Rossiga ühendust meie kauaaegne kolleeg, tolleaegne patroon, akadeemik A. Nit?iporovit? Moskva Timirjazevi nimelisest NSVL TA Taimefüsioloogia Instituudist ja küsis, kas meie ei oleks huvitatud taimkatte fotosünteesi ja saagikusega seonduvate probleemide uurimisest. Sellega ma siis hakkasingi tegelema, mõõtes mis nurga all ja kui palju päikesekiirgust taimelehele langeb, palju see leht erineva kiirguse intensiivsuse juures fotosünteesi produtseerib ja kui palju selle arvel juurdekasvu ja saagikust võiks saada”
Fotosüntees kujutab endast tervet rida keemilisi reaktsioone, mis muudavad süsihappegaasi (CO2) ja vee orgaaniliseks aineks – süsivesikuteks. Kõigi nende reaktsioonide toimumiseks on vaja energiat, milleks on päikesevalgus. Orgaanilise aine kõrval vabaneb atmosfääri nende keemiliste reaktsioonide tulemusena hapnik. Üldiselt öeldes on fotosüntees vastupidine protsess kütuse põletamisele.
UNIKAALNE TEHNIKA
Töö muutis senise füüsiku bioloogiks. Akadeemik Laisk: “Teadlastena loeme oma erialaks seda, mida koolis õppisime. Mina arvan, et teadlase eriala määrab objekt, mida ta uurib, mitte meetodid, mida uurimiseks rakendatakse.”
Juba kandidaaditööks oli Agu sunnitud oma esimesed teaduslikud aparaadid ehitama. Kasu oli nende ehitamisel loomulikult eelnenud hobidest ja huvist keerulise tehnika vastu. Alates 1967ndast aastast ehk juba 40 aastat ongi Agu Laisk tegelenud taimelehe fotosünteesi uurimise ja selleks vajaliku aparatuuri väljatöötamisega. Aja jooksul on tema laboratooriumis välja kujunenud stabiilne kõrge kvalifikatsiooniga kollektiiv. Vanemteadur Vello Oja kanda jäävad kõige peenemad tehnilised detailid. Teadur Hillar Eichelmann viib läbi mahukad mõõtmised. Teadur, bioloogiadoktor Bahtijor Rasulov (muide, Agu juhendatud endine aspirant Du?anbest, nüüd juba üle kümne aasta Eestis) valmistab keerukaid gaasivoolu süsteeme, insener Heikko Rämma on parim elektroonik TÜ kalateaduse lõpetanutest.
Selle kollektiivi töö tulemusena on välja töötatud maailmas unikaalne fotosünteesi uurimise tehnika, mis põhineb mittestatsionaarsete CO2 ja O2 vahetusprotsesside mõõtmisel suure ajalise lahutusvõimega, paralleelselt klorofülli fluorestsentsi ja lehe teiste optiliste parameetritega. Esmastest uurimistulemustest bioloogina formeerus ka Agu doktoritöö, mille ta kaitses 1975ndal aastal Moskvas Timirjazevi nim NSVL TA Taimefüsioloogia Instituudis, teemal “Lehe fotosünteesi ja fotohingamise kineetika”. Töö ilmus raamatuna kirjastuselt “Nauka” (“Teadus”).
RAHVUSVAHELINE MEES
Akadeemik Laisk uuris taimi Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis (Tõravere Observatoorium). Agu: “Võib naljaga pooleks öelda, et tegelesin teadusega 17 aastat põranda all. Sest kuigi tööruumid ja laboratooriumipind oli olemas, töötasu samuti ja töö käis, siis tegelikult Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi teadustöö plaanides minu töösuunda ei olnud.”
Olukord muutus 1985ndal aastal mil Agu sai oma biofüüsika laboratooriumi Tartus Riia tänavale, Zooloogia ja Botaanika Instituudiga samasse majja. Sellesse perioodi jääb ka Agu esmane edu ja tunnustuse algus rahvusvahelisel tasandil, mille aitas teatud määral kaasa ka USA-s elav isa.
Agu isa lahkus Eestist 1944, kui poeg oli kuueaastane ja hilisemad saatuse keerdkäigud viisid ta Ameerikasse. Linnalegend räägib, et kui Heino Laisk (1908-2002) Eestist läinud, siis olla ta oma tollase auto, omal käel ülesputitatud ameerika limusiini, Pärnu muulilt merre tõuganud – et auto kommude kätte ei jääks (poeg seda lugu küll ei olnud kuulnud). Algselt ajutiseks mõeldud lahkumine kujunes pikaks. Agu nägi isa uuesti esmakordselt siis, kui oli juba 28 aastat vana (1966), kui tal lubati eraviisiliselt isa külastada. Kui Agu tagasi jõudis, sai ta 10-aastase väljasõidukeelu riigist.
Järgmisel külaskäigul 1976. aastal, aitas isa oma pojal kohtuda professor Ed Lemoniga Cornelli Ülikoolist, kes esimese välismaalasena oli külastanud Agu Laisa laboratooriumi siin Eestis. Lemon korraldas kohe Agu Laisa kutsumise Gordoni konverentsile fotosünteesi alal New Hamptonis. Nendest kontaktidest, mis seal välja kujunesid, sai alguse Agu rahvusvaheline tuntus.
Agu: “Kohtasin käesoleva aasta juulis Glasgows 14. rahvusvahelisel fotosünteesikongressil vana tuttavat Joe Berryt Stanfordi Ülikoolist, kes nüüd on tuntud ekspert biosfääri produktiivsuse alal. Ta mainis, et ta on kogu aeg oma loengutes kasutanud näidismaterjalina üht minu 1976. aasta ettekande joonist.” Nendest kontaktidest innustust saades korraldas Agu Laisk 1983 koos kolleegidega Eksperimentaalbioloogia Instituudist fotosünteesikonverentsi Tallinnas, millele järgnesid kutsed 2-3 kuulistele teaduskomandeeringutele Austraaliast, Inglismaalt, Saksamaalt, USA-st, Itaaliast, Rootsist. Tihedamad sidemed on teadustöös Agul välja kujunenud prof Barry Osmondiga Austraalia Rahvusülikoolist, prof Ulrich Heberiga Würzburgi Ülikoolist, prof David Walkeriga Sheffieldi Ülikoolist. Akadeemik Laisk on valitud Ameerika Taimefüsioloogia Seltsi korrespondentliikmeks (1992), Euroopa Taimebioloogide Seltsi grantide ja auhindade komitee liikmeks, Soome TA Bio- ja Keskkonnateaduste Nõukogu (RCBE) paneeli liikmeks, on ajakirjade Photosynthesis Research (Springer) ja Photosynthetica (T?ehhi Vabariik) toimetuskolleegiumi liige.
KRIMKAD JA TERVISEPOKAAL
Akadeemik Laisk ütleb, et tänases maailmas valmistavad talle muret protsessid Venemaal, eriti na?istide kiiresti arenev aktiivsus. Eestlaste ning Eesti ühiskonna puhul peab häirivaks arvamusliidrite ning poliitikute nõrka lastetuba – nende hoolimatut, läbimõtlemata kõnepruuki, mis jõudsalt toidab rahvustevahelist vaenu.
Agu lõõgastub kriminaalromaane lugedes, leides neis sarnasust teadustööga. Paradoksaalselt peab klassikalist ilukirjandust tihti igavaks. Vaatamas-kuulamas tahab ta eelkõige käia muusikalisi etendusi, nagu ühele muusikaarmastajale kohane.
Söökidest armastab üle kõige hakklihakastet (eriti välismaalt naastes) ja pitsist külmast viinast ei ütle samuti ära. Agu: “Vahel on ikka natuke rohkem alkoholi ka vajalik, kui ainult kohustuslik tervituspokaal. Alkohol on siiski vajalik, et ühest peost pidu saaks.”
* * *
Teadus ja tema moevoolud
Miks akadeemik Laisk ei loe oma teadusliku töö tulemuste kaalu oma valdkonna rahvusvahelises teaduses siiski piisavaks? Miks pole toimunud jõulist läbimurret?
Agu: “Maailma teadus, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, sipleb paljuski erinevate teadusharude sees, erinevate nägemuste, koolkondade, paradigmade või nimetagem neid isegi – usulahkude vahelises võitluses. Selles katlas uuele “usulahule” jüngreid leida, eriti veel kui sa tuled sellisest perifeeriast nagu Eesti, on väga raske.”
Tartus, oma laboratooriumis, on Agu koos kolleegidega suutnud valmis ehitada niivõrd täiusliku fotosünteesiprotsesside mõõtmise aparatuuri, et ei põlga võrrelda seda Steinway klaveritega muusikamaailmas, ehk siis absoluutse tipptasemega. Seega, kuna nemad omavad märkimisväärselt täiuslikumaid andmeid kui oponendid, on viimastel raske tulemusi uskuda. Tupikust väljapääsu leidmiseks on akadeemik Laisa uurimisgrupp võtnud üheks eesmärgiks oma aparatuuri turustamise rahvusvaheliselt, mis edeneb vaikselt, kuid visalt. Akadeemik Laisk: “Millegipärast arvatakse, et kui osta kallis aparaat, siis peaks see automaatselt iseenesest andmeid produtseerima ehk siis – Steinway peaks ise mängima tipptasemel Mozartit või Bachi. Niisuguse stiiliga teadlased vajavad tegelikult etteprogrammeeritud süntesaatorit, mis toodab kiiresti suurel hulgal keskpärasust.”
On veel teinegi probleem – bioloogiateaduse moevool ehk mainstream on praegu molekulaarbioloogia ja geneetika, kuhu liiguvad suured rahad, eriti seoses meditsiiniga. Akadeemik: “Usun, et ükskord tuleb pidu jällegi ka meie õuele, siis kui saab selgeks, et geneetika määrab organismi põhimõttelised võimalused, tegelikult realiseeruv on aga suure hulga regulatsioonide keerukas koostöö. Mingil määral võib meie uurimistööd võrrelda nn. “musta kasti meetodiga”. Kujutlegem, et leiame kasti, mille külge saab ühendada suure hulga sisendeid ja väljundeid, aga me ei tea, mis on kasti sees. Andes erinevaid sisendeid ja mõõtes nendele reageerivaid väljundeid, püüame mõista, mis seal kastis siis on. Meie pluss on selles, et struktuuriuuringutest teame paljugi, mis asjad kasti sees on, kuid osadevahelised ühendused, nende omavahelise koostöö peame meie kindlaks määrama”
Laisk leiab Eesti teaduskorralduses mõndagi kiiduväärset: “Sihtfinantseeritavate teemade abil on võimalik 5-6 teadurist koosnevat kollektiivi aastakümneid koos hoida, viies selle kvalifikatsiooni maksimaalselt kõrgele (näit. USAs niisugust võimalust üldiselt ei ole)”. Murelik on ta aga teaduse finantseerimise põhimõtete pärast: “Taotluste esitamine, millest rahastatakse tavaliselt vähem kui 10%, on tegelikult rulett. Kulutatakse liiga palju väärtuslikku tööaega taotluste kirjutamiseks”.
* * *
■ NIMI: Agu Laisk
■ TEADUSALA: Loodusteadused
■ UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Taimelehe fotosüntees
■ VALITUD AKADEEMIASSE: 23. november 1994
■ AKADEEMIA OSAKOND: Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
■ SÜNNIAEG JA -KOHT: 3. mai 1938 Tartu
■ TÖÖKOHT: Tartu Ülikooli erakorraline professor (alates 2005|)
■ HARIDUS:
1956 Tartu I Keskkool
1961 Tartu Ülikool
■ TEADUSKRAAD:
1965 füüsika-matemaatikakandidaat Tartu Ülikooli juures
1975 bioloogiadoktor Timirjazevi-nimelise NSVL TA Taimefüsioloogia Instituudi juures Moskvas.
■ TEENISTUSKÄIK:
1961-1973 TA Füüsika ja Astronoomia Instituudi teadur ja vanemteadur
1973-1992 TA Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi vanemteadur ja biofüüsika labori juhataja
1992-2002 Tartu Ülikooli professor ja taimefüsioloogia õppetooli juhataja
2002-2005| TA uurija-professor Tartu Ülikooli juures
2005|-? Tartu Ülikooli erakorraline professor
■ TUNNUSTUSED:
1985 Eesti NSV riiklik preemia (kollektiivile)
1992 K. E. v. Baeri medal
1999 Eesti Vabariigi teaduspreemia keemia ja molekulaarbioloogia alal monograafia “Lehe fotosünteesi dünaamika” eest koos Vello Ojaga
2001 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
2007| Eesti TA medal
■ PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID:
ca 125
■ MONOGRAAFIAD:
(kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
Laisk, A. Kinetics of photosynthesis and photorespiration in C3 plants. Nauka, Moscow,
1977. (vene k).
Laisk, A., Oja, V. Dynamic gas exchange of leaf photosynthesis. Measurementr and interpretation. CSIRO, Canberra, 1998.
■ HOBID: D?ässmuusika
