Nõukanostalgia on vist tõesti olemas: tehakse selleteemalisi üritusi, näitusi, pidusid jne. Ja ulutakse: eh, oli ikka aeg … eh, oli ikka naljakas aeg … mingis mõttes päris tore.
Nii väidetakse. Karta on, et endale selgeks tegemata, mida sõnad tähendavad. Nostalgia on üsna lihtsalt ja suupäraseks tõlgitav minevikuihaluseks. Miski, mida enam ei ole, tagasi ei saa, aga tahaks.
Ühe tudengitari juhtum
Mistap võib arvata, et sedamoodi oskab sõnad “nõukogude” ja “nostalgia” kokku kleepida ehk isik, kes pole ise nõukaaega teadlikus eas kogenud. Kõlab ju hästi, kirjuta või uurimistöö. Üks mu sõber, õppejõud, kellele esitatud töös tudengitar mainis nõukogude nostalgiat, imestas ennast siniseks – no millest sa, laps, rääkida võtad, kui sa ise ei tea, vanematelt, vanavanematelt ei saanud siis küsida või? Mis nostalgia? Mis ihalus, kui eesti keelt kasutada?
Mälu on, seda enam tagasi ei tahaks. Kui midagi tundubki tolles ajas helget, siis sellepärast, et oldi noor, rohi oli rohelisem, taevas sinisem. Muidugi oli häid asju – haridus näiteks, kuid koledad lõid ikka kõigest kõvasti üle.
Asjad olid oi kui koledad
Sabad olid igal pool iga asja järele. Vorst, piim, auto, korter. Õlu, raamatud.
Riided olid koledad. Kirjeldamatu pruun, lilla, algusest peale luitunud tooni.
Kõik asjad läksid katki, sestap olid parandajad hinnas. Neile oli ka järjekord.
Venelasi oli hirmus palju ja aina rohkem. Govorite po-t?elovet?eski.
Sõnu tuli valida, mine tea, kes kuuleb ja koputab. Millest ei tarvitsenud kohe midagi juhtuda, aga kunagi … nt välismaareisi puhul võis anekdoot su nimekirjast maha võtta.
Nojah, ega sinna välismaale saanudki ilma hunniku lubadeta.
Tsensuur, mõistagi. Jama täis lehed, mille järgi ometi jälle sabades seisti.
Suvekuud sooja veeta.
Lollakad plakatid, igav telepurk. Igaõhtune Bre?nev ja sõjafilmid. Tõsi, multikad olid väga head.
Üleüldse võõras võim, millele tuli pugeda ja poeti kah. Ennast igal viisil õigustades. Võis muidugi ka katlamajas tunnustamata luulet kirjutada.
Mäletama peab, igatsema mitte
Mis siis veel? Sõjavägi igal pool ja igale poisile. Kusjuures teenima pidi, eh kurat, Nõukogude Liitu. Prillid pidid olema ikka nagu pudelipõhjad, et mitte väkke minna. Minna ei tahetud niigi, Afganistani sõja aastatel eriti.
Autoostuks tuli luba taotleda.
Sinu üle käisid peale muidu ülemuse veel partorg, komsorg, ametiühingu komitee. Tahtsid midagi, tuli hästi läbi saada.
Jätkake ise, kes mäletab.
Kes seda tagasi tahaks? Mäletada – muidugi. Peabki mäletama, et peljata teaks ja võrrelda oskaks.
Milline tegevus võib võtta silma teistmoodi hämaraks ja hämmastunuks. Meenutad, mismoodi oli – ja miskit praegusest olemisest-elamisest hakkab tunduma tuttav. Nagu oleks see teise nime all olnud.
Lollid vene seadused ja saksa täpsus
Oli nõukaajal sihuke ütlemine: eestlased on need, kes täidavad lolle vene seadusi saksa täpsusega. Selle olevat venelased ise välja mõelnud. Ehk: alati valmis käsku täitma, määrusi kehtestama, juhtnööre ellu viima ja seda tõsiselt, ausalt, nihverdamata, vaidlemata.
Nüüd – rohkem mööda Euroopat ringi kolanud rahvas kipub nentima, et Euroopa Liidu kõik seadused ja direktiivid kehtivad vaid 45 000 ruutkilomeetril ehk Eestis. Brüsselis endas, Lissabonis või Ateenas ammugi, hiilitakse kõrvale. Saades aru – jälle keeleline probleem – et direktiiv tähendab näpunäidet, juhtnööri, aga mitte otsest käsku. Peaks siis ümber tegema – eestlased võtavad kõike, mis Brüsselist tuleb, ülima tõena? Eks täpne väljend taha veel leiutamist.
Väikesed võrdlused
Sarnane on mõistagi, et jälle oleme Liidus. Kuigi need kaks, Euroopa ja Nõukogude, pole, hea küll, tegelikult võrreldavad. Üks oli lihtsalt kuritegelik ja ilge moodustis. Aga eks teiseski tule ette suuri lollusi.
Ometi – kui sinna astumine käis, räägiti sellest kui möödapääsmatusest ning lohutati, et küll me hakkama saame, meil ju kogemus olemas Moskva tagatubadega. Selline võrdlus vist ei tee praegusele Liidule au – või on siis kõik tõesti samamoodi? Fondide väljaajamise asemel on projektid, ei, fondid on ju ka tänapäeval. Varustaja asemel on projektijuht. Sarnane? Räägitakse ju, et kui õigete inimestega õigesti rääkida, saab Brüsselist kõike, nagu kunagi Moskvast. Ja kui midagi ette heidetakse: ega meie, loll Brüssel käskis. Vaata uuesti vahet käsu ja direktiivi vahel.
Tähelepanuväärne, et nagu N. Liit, veenab ka praegune süsteem kodanikke jätkuvalt oma suurepärasuses. “Hea on elada me maal…” Siin on kõik kõige parem ja see parem on ajalooliselt möödapääsmatu. On olemas asutusi ja sihtasutusi, kes jätkuvalt tegelevad meie veenmisega, et paremini poleks kuidagi minna saanud, kõik on nii õige, nagu veel saab olla. Ja kes pole nõus, on loll või lausa vastaline. On Euroopa Liitu tutvustavad ühendused, on NATO selts. Muudkui tõestatakse, et kõik on väga hästi – mis pikapeale paneb pigem kahtlema. Nagu ENSV ajalgi. Kes seda vennalikkuse juttu nii väga uskus.
Kehtestada, reguleerida, suunata
Erinevus on küll, et praegu näib olevat korda läinud see, mida nõukapropagandistid – ETV-s oli isegi saade “Propagandistidele” ning oli kunagi ajakiri “Abiks Agitaatorile” – saamatult püüdsid.
Kas tõesti ongi saavutatud usk, et riik ehk siis võim, olgu Euroopa või kohalik, on kõik, aga inimene ise abitu, saamatu ja alati eksiteel. Tema kohe tahab sisse põleda, ennast surnuks juua, sitta süüa, näiteks. Inimesed, kes isegi võimult palka ei saa, ootavad kõike võimult ja arutavad selle tegematajätmisi.
Millist seadust veel kehtestada, mida reguleerida, kuhu raha suunata, millist ametit luua. Võimu ninatoppimine igaühe ellu on muutunud enesestmõistetavaks. On õiged viisid elada, mõelda, rääkida – ja valed viisid. Kommunismiehitaja kõik teod olid vastavuses kommunismiehitaja moraalikoodeksiga – europüüdleja kõik teod peavad olema vastavuses … öh, saabuva majanduseduga.
Veel üks veider sarnasus
Mis on veel üks veider sarnasus. Nii ENSV N. Liidu osana kui ka EV Euroopa Liidu osana on eesmärk. Tollal kunagi saabuv kommunism, meil praegu siis euro. Nii üks kui teine pidi lahendama kõik üksikud veel esinevad ebakohad. Eesti kahurväekooli seinal küll ei ole loosungit: meie sihtmärk on euro (vähemalt ühes nõuka omas olnud), aga pealkiri: Eesti püsib kindlalt eurokursil on olnud.
Võrrelge hüüdlausega: vääramatult edasi kommunismi poole ? Mis siis tuleb, Eesti Vabariik? Või ENSV uues vormis? Nüüd. Oli kunagi iseseisvuspüüe, siis hakkas NATO püüe, püüe Euroopa Liitu ja muud rahvusvahelisused, europüüe on kõige värskem.
Veidike zombi maailmapilt
Eesmärgiga riike on varemgi olnud. N. Liit püüdles kommunismi, et olevat õnn kõigile. Reich oli täpsem, eluruum, aga ainult aarialastele. Britid jahmerdasid oma impeeriumiga, arvates, et viivad igale poole tsivilisatsiooni. Va T?ingis-khaan otsis lihtsalt viimast merd. USA topib juba tükk aega, kuhu aga saab, midagi “demokraatia” nimelist. Kuidas keegi, üks oli ühine: kui eesmärk käes, on kõik korras. Ja selle nimel võib kõike ohverdada. Mõtlemata hetkekski, kas eesmärk on üldse võimalik ja vajalik, ning mida siis peale hakata, kui see kätte peaks jõudma.
Natuke zombi maailmapilt. Kuidas küll niimoodi läinud on? Eks tuleb mõelda.