1980, ERANDLIK AASTA BREŽNEVLIKU UINAKU TAUSTAL: Tarmo Vahter koostas viimased kolm aastat raamatut „Karuks istus vangitornis“. Valmis põhjalik ning haarav teos, mis räägib 1980. aastast, stagnaväsinud Eestist, jalkast, õpilasrahutustest, Propast, 40 kirjast ja paljust muust, mis sellesse lühikesse aega mahtus. Juttu tuleb ka sellest, kuidas Eesti Vabariigi politsei- ja piirivalveamet lõvi kombel Nõukogude riigisaladust kaitseb. Ahto Muld sõitis Tallinnasse ja kohtus Vahteriga UFO baari nimelises keldriurkas.
1980. aasta on ajaloo jaoks kindlasti põnevam kui mõnigi teine. Ja seda päris mitmete asjade tõttu. Reeglina ollakse valmis seda seostama Moskva olümpiamängude purjeregatiga, mis toimus Tallinnas. Ja tõsi, vastavas vanuses inimesed mäletavad, et olümpia-eelne aeg tõi õhku teatavat vabadust ja välismaad. Muld on vana peer, tema küll mäletab. Poodi ilmus mingi imelik pisikeses pakendis välismaa marmelaad, kogu aeg võis rüübata viina Pepsiga, Kuku klubis anti apelsinimahlaga viinakoksi, müüdi muudki lääne värki. Imelik oli. Palju teistmoodi kui 1970-ndate keskel.
Lisaks veel Tallinnas 1980. aastal ringikonnanud välismaalased, neid oli imelikult palju – senikuulmatutest riikidest pärit vabameelsed ja nätsu purevad välkarid levitasid vabaduse paha lehka; vast see oli üks põhjusi, miks seni nii läppunud atmosfääris plahvatasid arvukad noorterahutused. Lihtsalt muu maailm jõudis korraga paar meetrit lähemale ning see pani tegutsema. Ning küsimus polnud ju ainult noorterahutustes, koostati ka 40 kiri ning samal ajal kogus hoogu venestamine, mis samuti paksu verd tekitas.
Aeti ebaseaduslikku äri. Kirjanik Jelena Skulskaja ostis Viru ärikatelt salaja liiga kitsad teksad, läks neid Viru peltasse proovima ja ei saanud enam peldiku põrandalt püsti, sest teksad olid nii kitsad. Kangelaslikult lastepükstes lamav kirjanik ootas, kuni tulid jokkis sõbrannad ja ta latrist välja aitasid. Lisaks suutis Jelena hankida kaks numbrit väikesed, aga väga moodsad saapad ning kulges nendega mööda Sovetskaja Estonia toimetust nagu piinatud inimene või sündinud jalavärd.
Vabadus ning cool olemine nõuab perversseid ohvreid.
Kõik, kes Tarmo Vahteri raamatu läbi loevad või kel midagi meeles, saavad kohe aru, et mässe tekitanud „vabaduse õhk“ oli näiline. Ent kohapeal ja sel hetkel ei pruukinud seda taibata. Muld sai mitu korda karistada, kuna kippus välkaritega liialt joviaalset panema, samuti polnud tark tegu veteranide loopimine purjus soomlaselt laenatud lagritsatega.
Kinni ikka aeg-ajalt pandi. Olümpiat valvati mehemoodi – Piritale ei saanud isegi oma autoga, miilitsate ja patrullide arvu suurendati oluliselt, poodide eest korjati kühvliga kokku kõik joodikud ja viidi kainerisse pikule. Ühesõnaga, ei midagi sellist, mis tohtinuks lääne külalistele Nõukogude Eestist sitta muljet jätta.
Ahto Muld (A.M): 1980 aasta on Eesti ajaloos kindlasti üks kummaline aasta. Mõtlen siin, et mida sinna kõrvale saaks panna, võib olla 1960-ndate lõpp, mil toimus ju ka ridamisi üliõpilasrahutusi.
Tarmo Vahter (T.V): (On võtnud parajasti UFO baarist sealse kuulsa ning imeliku seljanka ja songib seda lusikaga) Jah, 1960-ndate lõpp kindlasti, aga vahepeal justkui midagi eriti ei toimunud. Tähendab, eks ikka toimus, ent rohkem üksikisiku tasandil.
A.M: Nojah, tegelikult hakkab see raamat natuke varasemast ajast, nii umbes 1978. See on see Karl Vaino hüpe prožektorivalgusesse ning tema pidev möla Eesti kultuuri liigse natsionalismi üle. Hea pinnas rahutuste tekkimiseks.
T.V: Oh, jah, see raamat laienes kogu aeg omasoodu. Kõigepealt algas asi sellega, et sain rutiinse töö käigus teada – ajakirjanikuna –, et Wismari tänaval vedeleb keldris terve hunnik dokumente, mis puudutavad õpilasrahutusi, mis said alguse septembris 1980 Kadrioru kuulsa tele-raadio jalgpalli ja Propelleri kontserdi käigus. Kus, jah, tegelikult esitati ju vaid kolm lugu. Seal oli palju toimikuid, mis kohtusse ei jõudnudki, terve nimekiri kõikvõimalikest inimestest. Ja, noh, eks me kõik teadsime, et 1980-ndal midagi toimus, aga mis seal täpselt toimus, oli suhteliselt ebaselge, kuidagi ajaloohämusse vajunud ning ühtset käsitlust või pilti ka polnud. Siis ma taipasin, et selle võib tekitada.
A.M: Igasuguseid legende – osa neist täiesti arulagedad, mis on raamatus kenasti kirjas – liikus nii siis, rahutuste toimumise ajal oktoobris 1980, kui ka hiljem. Hiljem lisandus neid muudkui juurde, tegelikult maksis neisse ettevaatlikult suhtuda, kuna rahvasuu on väga suur.
T.V: Täpselt. Jutte oli hullult. Aga siis ma küsisin tollaselt riigi peaprokurörilt Norman Aasalt, kas oleks võimalik neid toimikuid põhjalikumalt näha. Aas ütles, et on küll. Siis ma läksin, võtsin korralikult aega, lugesin nad läbi ja sain aru, et see on väga huvitav materjal.
Siis hakkasime Tiit Hennostega, kes on raamatu toimetaja, koostama nimekirja inimestest, kes peaksid seal üldse sees olema. Keldritoimikutest oli raamatu jaoks ikka liiga vähe, raamatut sellest ei kirjuta. Leidsime, et midagi tuleb veel juurde panna. Et mis olulisi sündmusi veel toimus, mille kohta võiks teada saada. Ja siis koostasime nimekirja: 40 kiri ja kõik muud sellised asjad. Kui kondikava kokku klopsisime, siis hakkasin lihtsalt nende asjade kohta otsima.
Arhiivide kohta muidugi peab ütlema, et toimikuid on masendavalt palju, teatud mõttes oli see kulla otsimine. Kui sa kogu kapsalasust leiad, et 5% on huvitav, on juba hästi. Nii hakkas pudenema igasugu asju, millega alguses ei olnudki justkui midagi teha, ent mis raamatus pärast koha leidsid. Noh näiteks vaatasin läbi haridusministeeriumi pabereid ja siis tuleb sealt välja paber Tartu 2. keskkoolist, Miina Härma koolist, kus õpilased on kirjutanud ühe probleemse õpetaja toetuseks kirja. See õpetaja üritas lapsi mõtlema panna ja lasi näiteks lastel kirjutada kirjandi teemal „Minu kiri Leonid Brežnevile“. Et lapsed saaksid oma mõtteid väljendada.
Paralleelselt tuli hakata inimesi läbi käima, sest arhiivis vedelev paber pole kunagi täielik, kunagi ei ole kõike kirjas ja kõike ei ole säilitatud. Kasvõi sellepärast, et miks seda vana jama ikka hoida. Inimestega suheldes tuli sageli täiesti ootamatuid ja huvitavaid asju välja.
A.M: See on väga kurnav, kui mõelda, et tuleb läbi joosta mingi sadakond tüüpi, kellest osa ei taha raudselt midagi rääkida, sest minevikus sooritatud jama pärast on sitt olla.
T.V: Neid intervjuusid tuli kusagil 150. Need oli muidugi erineva pikkusega, oli inimesi, kellega ma istusin korduvalt. Sain kokku, istusin maha, rääkisime. Näiteks Vaino Väljas ja tema abikaasa Mai Väljas. Aga jah, oli ka neid, kellele ma helistasin ja kes ütlesid, et nad ei taha rääkida. Kes olid olulised tegelased.
A.M: Kui meelsasti toonane nomenklatuur üldse sellisest minevikust räägib?
T.V: See oli väga erinev, olid mõned inimesed, kes tulid hea meelega, tulid ja rääkisid ja siis oli mingi teema, mille puhul nad ütlesid, et on sellest küll kuulnud, aga nad ei tea sellest midagi. Kuigi, noh, teadsid, dokumendid ju näitasid, et nad olid ise nende asjadega tegelenud. Samas rääkisid nad muust väga lahedalt. Ühest küljest, olgem ausad, see oli ka ammu ja kõik inimesed ei saagi kõigest kõike mäletada. Eriti, kui elu on pikk olnud, jamasid on palju olnud. Seal oli selline huvitav asi, et mingil hetkel hakkab korduma muster, et kui küsid mingit asja, vastatakse, et ei tea. Aga žanr, milles see raamat on tehtud, fantaasiat ei võimalda. See pole nii-öelda ajalooromaan, kus võib kirjeldada, mida kuningas mõtles, kui aknast välja vahtis. Tähendab, mina ei saa fantaseerida. Selline ampluaa. Ma ei saa spekuleerida. Kui ma kirjutan, et sadas vihma, siis pidigi vihma sadama, mitte see pole mingi kunstiline võte. Me tegimegi siis nii, et panime intervjuud tegelastega peatükkide lõppudesse.
A.M: Tegelikult polnud 1980. aasta sündmused üldse ainult selle aasta omad.
T.V: Muidugi, eks seda piiri ole tinglik tõmmata. Vastupanu oli olemas ka varem ja hiljem, see on täiesti selge. Aga iga inimene ise valis, kui kaugele ta oli nõus minema. Näiteks üks tüüp süsteemist, kes oli Juhan Viidingu koolivend, hoiatas teda 40 kirja ja uurimise ajal Akvaariumi baaris, et võidakse tulla läbi otsima. Siin andis võim koolisõprusele eesõiguse. Ma muidugi ei tea, kas Juhan Viiding peitis midagi ära, aga fakt on see, et ta rääkis Andres Tarandile edasi. See on väike, aga huvitav nüanss…
Kord aga oli teemaks üks mees, ammu surnud, kuid tal oli poeg. Otsisin ta numbri ja helistasin talle. Oli selline vaikus torus, kui küsisin, et kas on teie isa. Oli jah minu isa, vastati, kust te üldse teate, kust andmed saite? Mina vastan, et Genist. Ta hakkas vanduma, et kuradi Geni. Stoori oli selles, et ta oli abieluväline laps. Mõningaid asju oli ka väga raske kätte saada.
A.M: Sa rääkisid, et kõige totram olukord tekkis hoopis tänase politsei- ning piirivalveametiga.
T.V: Väga jabur. See oli siuke kafkalik värk juba. Mind huvitas üks toimik 1977. aastast ja politsei teatab, et sellele ligipääsu ei võimaldata. Ei saa, sellepärast, et see on salajane, kirjutasid nad. See on riigisaladus. Ma ikka mõtlesin tükk aega, et kuidas see võimalik on? Mingit Nõukogude riiki ei ole ju enam olemas – miks peab Eesti riigisaladuseks mingeid nõukogude dokumente? Päris palju vahetasime kirju, nad väitsid, et teate, et see peab ikka 50 aastat olema salajane ja me ei saa enne avalikustada kui aastal 2027. See on nii uskumatu, jabur ja loll lugu, et mul ei jäänud enam muud üle, kui et ma pöördusin ministeeriumi poole. Et kuulge, politsei ja piirivalve allub teile. On see normaalne või?
A.M: See on ju täiesti idiootne lugu. On ikka töllmokad.
T.V: Lõpuks siis lahenes asi nii, et see toimik võis olla umbes 300 lehekülge ja nad tegid sellest mulle koopia. Nad ei andnud mulle seda näha, saad aru, nad tegid koopia. Kusjuures katsid kinni kõik miilitsate nimed. Siis ma kaebasin uuesti sinna, küsisin, et kas see on okei, kui kaetakse kinni dokumendil miilitsate nimed. Siseministeerium ütles, et ei ole vaja piirata. Tõeliselt jabur lugu. Kõige jaburam on muidugi see, et tegelikult on ju toonaste ülemate nimed kõik teada! Mida nad selle kinnikatmisega saavutada tahtsid, ei saa siiani aru.
A.M: See on ju täitsa haige tegelikult.
T.V: Täpselt nii see on. Ja muidugi sellise asjaga tegelemine võtab väga palju aega. Mis on positiivne, et kui keegi teine nüüd tahab neid dokumente tagantjärele näha, siis enam ei ole need nõukogude riigisaladus Eesti Vabariigis. (Naerab)
Korratuste ajal hüüti nõukogudevaenulikke ja natsionalistlikke üleskutseid, mängiti magnetofonilt kodanliku Eesti hümni ning takistati trammiliiklust Pärnu maanteel.
Kümnenda klassi õpilane Erki: „Sellest, et 1. oktoobril toimub kogunemine, kuulsin oma kooli tualettruumis.“
1. oktoobril tuleb linnas mäss!
Katkendid Tarmo Vahteri raamatust „Karuks istus vangitornis. 1980 – aasta, mis raputas Eestit“. Kõne all on mitmed noorterahutused oktoobris 1980, kus osales mitu tuhat inimest.
„Kong oli puupüsti täis“
1. oktoober 1980: noorterahutused puhkevad Tallinnas uue hooga ja levivad Tartusse ja Haapsallu, millele võimud vastavad vägivalla ja erakorraliste abinõudega.
Septembri lõpus hakkas Tallinna koolides liikuma kumu, et kolmapäeval, 1. oktoobril tuleb linnas mäss. Kogunemiskohana nimetati Harjumäe jäätisekioskit, algusega kell 17.00, teistel andmetel 18.30.
*
Katkeid kriminaalasja toimikust
Kümnenda klassi õpilane Erki: „Sellest, et 1. oktoobril toimub kogunemine, kuulsin oma kooli tualettruumis. Kuna see toimus tükk aega tagasi ja ma ei pööranud sellele kõnelusele erilist tähelepanu, siis ma praegu enam ei mäleta, kes seda rääkis.“
Kutsekooliõpilane Jüri: „Koolis oli meil stendi peal mingi lipakas, kuhu oli kirjutatud, et 1. tuleb mäss. Linna peal oli samuti lipakaid, kuhu oli kirjutatud sama asi.“
Kutsekeskkooli õpilane Andres (16): „Konkreetselt ei tea, kes rääkis, et kogunemine tuleb. Seda rääkisid peaaegu kõik õpilased, nad olevat seda jälle teistelt kuulnud.“
Kümnenda klassi õpilane Alar (16): „1. oktoobril pidi toimuma jäätisepaviljoni juures rahvakogunemine, kus pidi karjutama riigivastaseid lauseid. Tahtsin vaadata, kas see vastab tõele ning läksin ka sinna. See vastas tõele. Jäätisepaviljoni juures oli umbes 1000 noort, karjuti riigivastaseid loosungeid nagu maha venelased ja sieg heil. Siis tulid miilitsad ning rahvas lagunes laiali.“
*
1. oktoobri pärastlõunal jõudis Tallinna miilitsasse info, et samal päeval toimuvad õpilaste kogunemised. Hoolimata KGB kaasamisest ei õnnestunud teha kindlaks kogunemise kohti, aega ega eesmärki.
Esmalt ajas miilits noored minema Harjumäelt, mispeale nad suundusid Snelli tiigi poole, osalt Raekoja platsile ning hiljem Viru väljaku parki.
Tallinna prokurör Oleg Eits kirjutas eriettekandes: „Korratuste ajal hüüti nõukogudevaenulikke ja natsionalistlikke üleskutseid, mängiti magnetofonilt kodanliku Eesti hümni ning takistati trammiliiklust Pärnu maanteel.“
*
Kutsekeskkooli õpilane Urmas (16): „Rahvas valgus ümber tiigi laiali, osa läks Toompea treppidest üles. Ka seal karjuti „Heil Hitler“ ja „Sieg Heil“. Karjujad olid 4–5-liikmelistes gruppides, liikusid edasi-tagasi, eriti palju neid ei olnud. Miilitsad püüdsid neid kinni pidada, samuti rahvast laiali ajada. Kes karjusid, seda ma ei oska öelda.“
Üheksanda klassi õpilane Jaanus (15): „Saia käigu juures nägin, et Raekoja platsil sõitsid miilitsaautod ringi ja seal oli palju rahvast. Läksin mööda Saia käiku Raekoja platsile ja jäin lilleurnide juurde vaatama. Sain seal seista mõni minut ja siis tuli üks miilits ja küsis vene keeles: „Kas vaatasid isu täis. Lähme autosse.“
Kutsekeskkooli õpilane Tarmo (16): „Millegipärast hakati miilitsamasinatega ära viima. Mõne aja pärast hakkas mass, kus oli minu arvates umbes 700–800 inimest, liikuma Viru tänavat mööda „Viru“ hotelli poole.“
Urmas: „Läksime Raekoja platsile, sealt edasi Viru sööklasse sööma. Tagasi tulles jooksis meist mööda üks pikemat kasvu poiss. Tema järel jooksis üks miilitsatöötaja. Siis jäi miilitsatöötaja seisma ja temast möödudes nägin, et tema ninast jookseb verd.“
Polütehnikumiõpilane Jaan (18): „Lõpetasin töö kell 19.40 Estonia pst 5 asuvas must-valgete televiisorite remondiateljees. Nägin teatri „Estonia“ ees poisse ja neidusid, keda piirasid Tallinna Merekooli kursandid ja miilitsaautod. Läksin vaatama. Kui jõudsin rahva juurde, asusid kursandid rünnakule.“
Tehnikumi õpilane Raivo (15): „„Estonia“ ees ilmus grupp madruseid, kel olid rihmad käes ja kes karjusid midagi vene keeles ja lõid üht poissi. Siis me jooksime bussi peale ja sõitsime ühe peatuse edasi.“
*
Raekoja platsil autosse pandud Jüri Tammistu viidi Laari tänava miilitsajaoskonda. Toona 18-aastane Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi õpilane meenutab: „Kong oli puupüsti täis, 20–30 inimest, istumiseks kohta ei olnud.“
Kongi ees koridoris peksid erariides mehed poisse. Ka Tammistu sai paar lööki kõhtu. „Kelle nägu ei meeldind, too sai. Paar poissi võeti kätest ja jalgadest ja visati tänavale. Hiljem lasti mind minema.“
Siseministeeriumi hinnangul viibis Raekoja platsil sündmuste tulipunktis umbes 300 alaealist. Prokurör Eitsi eriettekande kohaselt peeti 1. oktoobril Tallinnas seoses noorterahutustega miilitsa ja julgeoleku poolt kinni kokku 148 isikut. Neist kolm olid venelased, ülejäänud eestlased. Nad viidi miilitsasse, pandi seletusi kirjutama ja lasti väheste eranditega koos vanematega koju.
*
Tallinna miilitsa alaealiste vastuvõtu-jaotuspunkti kasvataja Sulev Kägo pidas Viru hotelli juures kinni 16-aastase koolipoisi ning viis ta oma sõiduautoga miilitsasse. Poisi süüd kirjeldas Kägo järgmiselt: „Pidasime kinni noormehe, kes parajasti meie kuuldes rääkis mingitele tüdrukutele, et tema tõstis parajasti kätt Hitleri tervituseks, kui pildistati teda.“
Poiss teatas miilitsas, et pole Hitleri tervituseks saluteerinud. Ta tahtnud klassiõdede ees lihtsalt kiidelda.
Pärnu maanteel asuva Kärberi-nim kutsekeskkooli raudteepoolsele küljele oli kirjutatud „Sieg Heil!“ ja „Eins, zwei, drei, Heil!“.
*
Üks lapsevanem imestas takkajärgi: „Sel ajal mõtlesin, et filmitakse mingit massistseeni.“
