KAHEKSA SAJANDIT: Ajaloolane Ott Sandrak, kes läks üle oraalselt jutustamistraditsioonilt manuaalsele, võttis kirjutada Kanuti gildi majade ajaloo. Kanuti Gild on selle nüüd ka raamatuna tasuta (!) jagamiseks välja andnud. Siinses kirjatükis keskendub Sandrak aga hoopis gildile endale, kodanikeühendusele, mille ajalugu jagub kaheksasse sajandisse.
Tallinna vanal peatänaval aadressil Pikk 20 / Pühavaimu 5 kõrgub Kanuti gildi vägev maja, mis oma efektse skulpturaalse fassaadiga köidab tahtmatult kõigi möödajalutajate pilke ning seda vaatamisväärsustest niigi tuubil tänavapildis.
Rahvusvahelise mõõdupuuga arhiiv
Tallinna Püha Kanuti gild on mitte ainult oma linna, vaid kogu Eesti kõige pikema kirjalikult tõendatud ajalooga kodanikeühendus, ühtlasi ka kõige staažikam juriidiline isik. Selle esmamainimist 1326. aastal ja lõplikku laialisaatmist 1922. aastal eraldab peagu kuus sajandit. Gildi asutamisaeg on teadmata ja karta on, et tuvastamata see jääbki. Kuna aga esmamaining räägib juba toimivast vennaskonnast, siis võib julgelt väita, et selle ajalugu on kindlasti pikem ning et seda jagub kogunisti kaheksasse sajandisse. Gildi esmamainimise aastaarvu väljalugemisega kaasnes algul väike eksitus, mistõttu vanemas, peamiselt küll saksakeelses kirjanduses, võib kohata selle asemel issanda aastat 1329.
Gildi tegevuse algperiood on hõredalt dokumenteeritud. Asi pole mitte selles, et varasemad paberid oleks puha kaotsi läinud, vaid pigem selles, et neil aegadel pandi paberimäärimisele üldse vähem rõhku. See seletub mitte üksnes puuduliku kirjaoskusega, vaid vähemalt samavõrra suulise sõna maksvusega. Tähtsaid asju oli kombeks hoolega meeles pidada, mitte kirja panna. Paraku on kollektiivsel mälul omad piirid ja katkestused. Niisiis saab Kanuti gildi kõige varasema ajaloo kohta teha üksnes rohkem või vähem argumenteeritud oletusi.
Pealegi ei osatud neil ammustel aegadel piisavalt hinnata originaalürikute väärtust. Tuhmunud, koltunud või muidu raskesti loetavaks muutunud dokument kirjutati lihtsalt ümber ning peale koopia verifitseerimist visati viletsaks jäänud originaal südamerahuga minema, välja arvatud juhtudel, kui selle peal või küljes ilutsesid väärtuslikud pitserid. Seetõttu leiab ka Kanuti gildi järelejäänud paberitest neid, mille sisu on vormist kindlasti vanem, aga selle täpsem dateerimine jääb lahtiseks. Nende hulka kuulub ka gildi kõige tähtsam ürik, selle tänapäevases mõistes põhikiri. Lõpuks 87 paragrahvist koosnenud alamsaksakeelne gildiõigus ehk skraa on põhiosas (ümber)kirjutatud 15. sajandi lõpus, millalgi 1486–1490. Selle esimest 62 paragrahvi on asjatundjad ikka pidanud ligi kaks sajandit varasemaks tervikuks, järgmised kaheksa on juba hilisemad. Kuni 16. sajandi keskpaigani on skraad veel korduvalt täiendatud, nüüd juba reeglina dateerides lisaparagrahve ja rõhutades, et need on vastu võetud üksmeelselt kogu vennaskonnaga selle kainel üldkoosolekul. Vormilt vanim gildi säilinud arhivaal on 1437. aastast peetud protokolli- ja arveraamat.
Alates keskaja lõpust kuni gildi likvideerimiseni on selle arhiiv säilinud vägagi terviklikult, seda nii kohaliku kui ka rahvusvahelise mõõdupuuga mõõtes.
Kolm Tallinna gildi
Vaieldamatu erinevus eksisteeris ühelt poolt Kanuti ja Olevi gildi ning Suurgildi ja teiselt poolt all-linna ülejäänud tosinkonna gildi vahel, mis kõik peale reformatsiooni hingusele läksid, seevastu eelmainitud kohanesid edukalt uute oludega.
Neis kolmes liikmeks olemine seostus vahetult linnakodanikuks olemisega: kolme vana autonoomse gildi liikmeskonnad moodustasidki linna kodanikkonna ehk kogukonna. Ülejäänud gildide liikmelisus ei olnud kodanikuks olemisega kuidagi seotud – neisse kuulus peale kodanike igasuguseid kodanikuõigusteta isikuid alates alamrahvast kuni linnas resideerivate aadlike ja vaimulikeni. Kolme vana gildi skraad ehk seltsi sisemine korraldus ja õigusemõistmine kuni karistuste määramiseni olid nende endi pädevuses, samas kui teiste gildide (nagu ka ametite) skraad kuulusid üldjuhul rae pädevusse. Kõik kolm olid traditsiooniliselt kaasatud linna juhtimisse, ülejäänutel ei olnud selle koha pealt mingit sõnaõigust. Ühised religioossed kombetalitused ja pidustused ning gildivendade vastastikuse abistamise põhimõtted iseloomustasid aga ühtviisi kõiki gilde.
Niisiis võiks Tallinna linnagilde jagada pigem vanadeks autonoomsete poliitiliste ja juriidiliste õigustega kodanikegildideks ning uuemateks ehk nooremateks poliitiliste õigusteta gildideks.
Kanuti gild – Väikegild
Hoolimata sellest, et Suurgild tekkis ja püsis praktiliselt eksklusiivse puhtsaksa organisatsioonina, oleks väär kujutleda ülejäänud Tallinna gilde rahvuslike ühendustena, sh Olevi gildi „oma ja hea“ eesti-rootsi gildina ja Kanuti gildi „võõra ja paha“ saksa gildina, süüdistades viimast veel pealekauba esimese pidevas vaenamises ja väljasuretamises.
Kuigi sakslaste domineerimist Kanuti gildis nii arvulises kui ka poliitilises plaanis tuleb tunnistada tõsiasjaks, oli mõlema gildi liikmeskond siiski kogu nende ajaloo vältel üpris kirju. Tallinna keskaegsed kirikukihelkonnad ega ka Kanuti ja Olevi gildid polnud moodustatud etnilise printsiibi alusel. Tundub, et mõlemal juhul on olnud tegemist nii-öelda geograafilise moodustumisprintsiibiga. Meie linnakoguduste puhul on teada, et neisse kuuluvuse määras katoliiklikul keskajal inimese elukoht: lõunatallinlased käisid Nigulistes, põhjatallinlased Olevistes, kuigi kolides ühest kihelkonnast teise ei pruukinud tingimata vahetada kogudust. Tundub, et sarnasel moel koondas Kanuti gild eeskätt nii-öelda tubaseid tegijaid, kelle töö- ja elukoht oli linnas, Olevi gild aga seevastu peamiselt mehi, kelle töö tulenevalt erialast (ehitus, transport, varustus, maakaubandus, nahkade jm tooraine töötlemine) toimus mitte töökojas, vaid väljas – kivimurrus, ehitusel, sadamas ja merel, tänavatel ja maanteedel või siis linna mittemahtuvates või sinna sobimatutes tööruumides.
Kanuti gildi on vastandina Suurgildile kutsutud Väikegildiks. Erinevalt teiste linnade käsitöögildidest, kes aktsepteerisid viimast ametliku põhinime või vähemasti poolametliku paralleelnimena, Kanuti vennaskond seda nähtavasti eriti ei sallinud ja ise endi kohta ei tarvitanud. Suurgildist vanema ja suurema ning endist mitte vähem lugu pidava organisatsiooni puhul on see igati mõistetav. Respekteerides nende hoiakut, ei tasu seda tarvitada ka tagantjärele. Kanuti ja Olevi gildi kooskäsitlemine väikegildidena, vastandades neid selle tehnilise terminiga Suurgildile, pole ju patt, ent siis peaks hoolitsema selguse eest, et mõeldud on just neid kahte, mitte aga näiteks ka muid reformatsioonieelseid gilde või hoopis erandlikku Toomgildi.
Gildis oli nii sakslasi kui mittesakslasi
Olevi gildivennad pidasid niisiis üldjuhul raskeid, sageli riskantseid ning vähetulusaid ameteid, kattes aga oma jõududega linnaeluks eksistentsiaalselt olulisi valdkondi, millistest oli loomulikult esikohal peamise toiteallika ehk transiitkaubanduse toimimine ning turvalisuse tagamine nii tsiviil- kui ka militaarmõistes ehk siis katkematud pingutused Tallinna väljaehitamisel tule- ja vaenlasekindla kivilinnana.
Kanuti gild kujunes rohkem ja Olevi gild vähem saksapäraseks. Ometi nii nagu Olevi vendade seas figureeris kuni lõpuni arvestataval hulgal sakslasi, nii ka Kanuti vendade seas (piisavalt saksastunud) mittesakslasi, seda iseäranis alg- ja lõpp-perioodil. Gildi likvideerimise ajaks koosnes ligikaudu pool selle liikmeskonnast eestlastest ning ka neli oldermanni kohta oli eestlaste ja sakslaste vahel vennalikult pooleks jagatud.
Kurikuulus 1508. aasta otsus edaspidi mittesakslasi oma gildi enam mitte vastu võtta on „tagurpidi lugedes“ ühtaegu kindel tõend, et seni poldud taolisest põhimõttest kinni peetud. Iga tulevase venna vastuvõtt otsustati ikkagi konkreetse mehe ja tema maine põhjal, varasem päritolu ei olnud ilmselt primaarne.
Kanuti gildil tuli jagelemist Suurgildi ja eriti raega alatasa ette. Ometi ei tasu ka väikegildide läbisaamist Suurgildiga näha mingi kroonilise kaevikusõja või marksistliku klassivõitlusena. Ühised huvid reeglina kaalusid üles tülid. Aga teatavasti just tülidest ja protsessimistest jäävad maha kirjalikud jäljed, mida on uurijatel pärast põnev nuuskida, seetõttu võib üldpilt tagantjärele tasakaalust välja minna. Mis aga oma õiguste eest edukasse protsessimisse puutub, siis Tallinna ajaloos kuulub vastav tšempionitiitel kindlasti Kanuti gildile.
Üllataval kombel on gildid kolmekesi koos koguni korduvalt vastu astunud rae korruptiivsele poliitikale, hoolimata asjaolust, et praktiliselt kõik raehärrad pärinesid Suurgildi ridadest. Üldise tava kohaselt pidas aga raad targemaks kõiki tähtsamaid asju kogukonna ehk kolme gildiga eelnevalt läbi arutada.
Vaidlused õlle ja soola pärast
Varasemad vaidlused keerlesid ikka ja jälle ümber kahe tõsise äriteema: õllepruulimine ja soolakaubandus ning nende ülitulusate tegevustega seotud mitmesugused eesõigused ja kitsendused. Tigedamad tülitsemised, sh giidide poolt kuulsaks leierdatud väiklased kraaklemised riietusreglementide asjus kaasnesid majanduslike kriisidega. Seda tuli ette eriti „vanal heal Rootsi ajal“, mil kiratsesid krooniliselt nii Tallinna kaubandus kui ka käsitöö ning iseäranis kaupmehed põdesid hirmu isegi rõivaste poolest langeda niigi vaesunud käsitöölistega samale elatustasemele.
Kaugkaubanduse ja ehitustegevuse soikumise, ajuti lausa kokkukuivamise tõttu kannatas surutise all eriti rängalt enamik Olevi gildi vendi. Seevastu Kanuti gildi vennad kui toidu ja tarbeesemete tootjad püsisid paremini vee peal.
Selle „jää- ja näljaaja“ elasid Olevi vendadestki kõige edukamalt üle just köösnerid ja lihunikud. Olevi ja Kanuti gildi läbi aastakümnete veninud pikast, vaevade- ja pööranguterohkest liitmisprotsessist võiks kirjutada mitte üksnes monograafia, vaid vabalt ka romaane või näidendeid.
Kanuti ja Olevi gild on Vana-Liivimaa kontekstis üpris erandlikud oma mõnevõrra eksootiliste regionaalsete nimipühakute poolest. Mõlema populaarsus on piirdunud üldiselt Põhjala ehk Skandinaavia riikidega. Püha Olevi kultust on jagunud ka näpuotsaga meie rootsikeelsetele rannaaladele. Pühale Kanutile ei ole peale Tallinna aga kogu Vana-Liivimaal midagi muud pühendatud.
Tallinna Püha Kanuti gildi asutamisaeg on tänase seisuga sama tume kui Tallinna linna sünniaeg. Omal ajal elasid gildivennad kindlas usus, et nende vennaskond on sama vana kui linn ise. Selle koha pealt võiski neil vabalt õigus olla, vähemasti keegi ei kippunud vaidlema. Kanuti gild on kolmest kõige vanem, olles seda muu hulgas koos kirjalikult deklareerinud koguni Rootsi kuningale. Suurgildi või raehärradega jageledes oli esmasünni eelis korduvalt toiminud tõhusa tagatasku-trumbina, mille lauale löömine tagas alati sama tulemuse: kaupmeeste suud olid järsku nagu vett täis. Kuid enamgi veel – 1843. aasta Tallinna aadressraamatus figureeris gildi asutamisaastana kogunisti 1215, kusjuures samuti gildist saadud andmetel olla neile nii skraa kui ka maja andnud kuningas Knud VI isiklikult. Nende väidetega tegid gildivennad ennast toona pilkealuseks tänu kõigile ajaloohuvilistele juba siis üldteada faktidele, et enne 1219. aastat ei olnud siin mingit linna ning et juba 1202. aastal suundus Knud VI kokkusaamisele oma pühakutest esivanematega.
Gildi termini päritolust
Keskaegsete linlaste koondumine mitmesugustesse erinimelistesse korporatsioonidesse on üleeuroopaline nähtus, konkreetsemalt gildidesse kuulumine aga sugugi mitte.
Gild on Põhja-Euroopa fenomen, termin pärineb vanapõhjakeelsest sõnast „gildi“ tähendustega „(osa)maks, (jooma)pidu, vennaskond“. Sama päritolu on tähelepanuväärselt veel nii mõnigi muu gildielu oluline mõiste, näiteks skraa. Eesti keelde on gildi-sõna laenatud kaks korda: keskajal tõenäoliselt alamsaksa ning uusajal ülemsaksa keele kaudu, kusjuures mõlemal juhul on lähtutud samast sõnakujust – „Gilde“. Arhailisema „kild-killa“ puhul pole siiski võimatu otselaen algallikast, mille kasuks räägivad nii rootsikeelne „gille“ kui ka samakõlaline taanikeelne „gilde“. Nendest tuleb sarnaselt meie sõna käändevormidega „d“ asemel mängu „topelt-l“. Katsed tuvastada vastupidist laenamist või siis meiepoolset vahendamist turgi keeltest on osutunud paraku väheveenvateks, nagu muide ka katsed näha gildide algkoduna n-ö enamtsiviliseeritud lõunagermaani alasid (Frangi riik, Flandria, Reinimaa jne).
Huvitaval kombel käis iseenesest tarbetu taaslaenamine üle kivide ja kändude: Wiedemanni sõnaraamatust (2. trükk aastast 1893) leiame kõrvu vana hästikodunenud ja tähendusrohke „killa“-sõnaga koguni kolm neologismi ehk uudissõna – „kild-killi“, „kilde-kilde“ ja „kildi-kildi“, lisaks tuletised „killaline“ ja „kildiline“, teisalt ka peenema (pool)võõrsõna „gilds-tuba“, aga mitte veel tänapäevast kirjakeelset vormi. Gilditoaks kutsusid eestlased gildimaja sakslaste eeskujul. Siinses saksa- ja ladinakeelses pruugis oli gildituba ühtlasi kogu gildimaja ja tihti ka gildi enda sünonüümiks.
