22. novembril möödus president Kennedy mõrvamisest nelikümmend aastat. Materjali on selle kohta kogunenud enam mitte mägede vaid nüüdseks juba lausa mäestike
kaupa. Mõrva on seostatud ei tea millega, kuid ühest müstilisest sündmusest Dealey Plazal 22. novembril 1963.a. on juttu olnud kahetsusväärselt vähe. See on nn “Musta Koera kaader”.
PUUDUOLEV FOTOKARP
Kennedy mõrvamisega kaasnevaid oletusi ei saa nimetada otseselt vandenõuteooriateks, see on lihtsalt üks segane värk. Enamik inimesi lihtsalt ei usu Warreni komisjoni järeldusi, sest Abraham Zapruderi filmilt näeb igaüks hästi, et surmav kuul tuleb paremalt küljelt või peaaegu eest, arvestades ohvri pea liikumist. Ajuaine paiskub eemale ühes kolbakildudega, kaader number 313 näitab, et osaliselt lendab see paari meetri kõrgusele vertikaalselt üles.
Muidugi on nende küsimuste üle mõtteid vahetanud lugematu hulk kohtueksperte. Kennedy vabaneb kaadris 313 kiiru- ja oimuluu osadest. Warreni komisjon aga “nägi” auku presidendi kuklapoolel ja selle meditsiinieksperdid järeldasid, et kuul sisenes tagant, koljuõmblused ei pidanud survele vastu ja parem peapool lendas laiali, ka eestpoolt.
On äärmiselt kummaline, et reaalselt hakkasid ameeriklased nende küsimustega tegelema alles 1997-1998. aastal. Just neil aastail avastati Rahvusarhiivist puudu olevat üks ajufotode karp.
Komisjoni järeldusi on kritiseeritud selleski mõttes, et see on jätnud tähelepanu alt välja kõik need dokumendid, mis viitavad võimalikule pihta saamisele eestpoolt. Lahkamisprotokolli lisas 6. detsembrist 1963 on püütud skemaatiliselt kujutada Kennedy peaaju. Dr. Ida Dorf joonistas kolmemõõtmelise skeemi, millelt nähtub, et kuklapoolel paiknev väikeaju on kõik alles, see on kahtlaselt palju puutumata. Seda on alles lausa nii palju, et võiks rääkida pihta saamisele eest. Ometi autoriteetne komisjon seda rääkima ei hakanud.
PÜSSIMEES VÄLJAKU NURGAL
Kell 12.30, presidendi teadliku elu viimase sekundi lõpuosas pildistas juhuslik uudishimulik Mary Moorman teisel pool Elm Streeti presidendi kortee?i, palissaadi ja Grassy Knolli nimelist paika. Grassy Knoll on ilus koht ja sõjajärgsel ajal on sinna ehitatud kolonnaad. Kui vaadata kolonnaadi Kennedy poolt, siis vasakule jäävad äärmiselt ähmasele polaroidpildile kaks pikka meest, kusjuures ühe kahvatus on silmatorkav. Palissaadi parema tiiva otsas istub aga suur must koer, nina suunatud hoopis tahapoole (mitte presidendi poole).
Heakene küll, kui koer, siis koer. Foto ähmasusest hoolimata on koera puhul kõik näha, niihästi sirge – võiks isegi öelda, uhke – hoiak, kui isegi saba. See on suur koer ja sellist koera tahaks endalegi saada. Kuid mida teeb koer kolonnaadi tiival? Kes ta sinna tõstis? Või hüppas ta ise servalt?
Ja kes on need mehed fotol? Neid ei ole kunagi leitud, kuigi tänaseks on üle kuulatud 132 ajaloolisel hetkel Dealey Plazal viibinud inimest, ühtekokku 216 ümbruskonnas viibinut. Ometi on ühe mehe näojooned pea selgesti eristatavad. Kas on üldse soovitud neid leida? Mitte kaugel koerast on puuokste vahelt leitud üks valgussähvatus. Moormani fotoga on tehtud sada imet, sealt on rastrit minema lihvitud, sellele on püütud anda uut valgust, kuid “sähvatus” on jäänud endiselt väga ebamääraseks. Peab olema väga suure fantaasiaga inimene, et seal midagi kujutleda. Võib-olla on tegemist päikesekiire välgatusega puuokste vahel? Hoopis nähtavamad on koer ja seisvad mehed.
Moormani kõrval seisnud sõbranna Jean Hill väidab veel praegugi, et nägi kolonnaadi ees muruväljaku nurgal seisnud püssimeest, kes tegutses väga kiiresti. Vahetult pärast sündmust andis ta tunnistuse, et kuulis laske Texase osariigi kooliõpikute lao poolt. Hiljem muutis ta oma tunnistust, väites, et “inimesed FBIst” olid talle väga tungivalt tõestanud, et lasud ei saanud tulla sealt, Grassy Knollilt (s.o. sellest kohast, kus figureerisid Koer ja Kahvatu). Nõnda ta siis andiski kogemata valetunnistuse. Hiljem on ta väitnud, et teda taheti selle eest tappa, seegi ei ole kinnitust leidnud. On lihtsalt teatud inimtüüp, kelle sooviks ikka ja alati ette kujutada mingisugust maffiavõrku, ta vaatab kõikjale pigem kahtlustavalt kui usaldavalt. Jean Hill näikse sellesse inimtüüpi ju lausa kuuluvat.
KES MIDA NÄGI
Muidugi tekib nüüd kohe ka küsimus, miks ei võiks üks koer Elm Streetile presidendi möödumist vaatama tulla? Aga küsimusele on kohe kaks vastust. Esiteks, koer ei vaata Moormani pildil presidenti üldse, ta vaatab selle ehitise taha, mille peal ta istub. Ta on pigem oma vasaku kannika presidendi poole pööranud. Teiseks, kas ükski teine tunnistaja on näinud kogu selles stseenis mingit koera? Ei, ei ole. Kuid selle koera asupaik pole ju sugugi harilik, ta istub peaaegu selles kohas, mis lasuhetkel moodustab Elm Streetiga täisnurga, mille tipus asub presidendi kohe purunev pea.
Warreni komisjon pööras paljude tunnistajate küsitlemisel teisejärgulist tähelepanu sellele, kes mida nägi. Komisjon pööras hoopis metoodilist tähelepanu tunnistajate ütlustele laskude suundadest. Kust te laske kuulsite? Siin on aga relvi ja ballistikat mitte tundvatel inimestel raske midagi paikapidavat öelda. Lasud kajavad kõrgete majade vahel, kuulid lendavad – ning saad sa nüüd siis aru täpsetest trajektooridest! Üks kaja kõikjal.
Jah, oli siiski üks tunnistaja, kes vedeles muruplatsil – Emmet Hudson. Temagi oli täiesti ebamilitaarne isik, kuid ta vandus väga kindlameelselt, et lask tuli tema tagant, lausa üle tema pea. Sellises situatsioonis ei saa inimene enam eksida: see on olukord, kus mängus juba tema enda elu.
CIA, RIIK RIIGIS
Loeme Richard Cutleri raamatust “Vihmavarjumees”, et kuuekümnendail aastail eksisteeris ülimalt väike CIA erirühm – erioperatsioonide grupp. See oli väga väike suletud ring, on oletatud kahtkümmet inimest. Selle grupi käsutuses olid salarelvad, moodsad ja miniatuursed. Näiteks vihmavarjutorust välja tulistatav reaktiivne mürginool, mille välja laskmises süüdistati just selsamal hetkel Elm Streeti ääres seisnud nn Vihmavarjumeest (mees avas täiesti päikesepaistelisel päeval musta vihmavarju just kortee?i möödumise ajal; sellest on inspiratsiooni ammutanud Oliver Stone mängufilmiks “JFK”). Uinutavad mürginooled olid pastapliiatsites jne. Erioperatsioonide grupp (EG) oli välismaal teostatavate kõrgetasemeliste diversioonide meister. Hetkel tuleb kuuekümnendatest ja seitsmekümnendatest meelde juhtumeid, mida EG-ga seostatud: Lumumba arreteerimine, U-2 piloodi Powersi hukkumine, Watergate’i afääriga seotud asjad. Muidugi on selleski jutus palju kahtlustamist, selle taga on terve õpetus, et maailma juhivad mustad jõud, nende tapetud on kõik patrioodid ja puhtahingelised inimesed. Või vähemalt hoiavad sellised mikrogrupid rahvast ja vaba algatust kontrolli all. Kuid seda, et EG noil aastail absoluutselt jälgi jätmata tegutses, näitavad teisedki allikad.
1978. aastal tunnistas endine CIA agent Culligan oma advokaadile, et ta lendas 1961. aastal hävitajaga Tripolist üle Aafrika Kongosse, et tulistada alla ÜRO peasekretäri Dag Hammarskjöldi lennuk (s.o. executive action). Hammarskjöld oli lennul läbirääkimistele ühe mässulise Kongo provintsi esindajatega; ta hukkuski salapäraselt Ndola lennuvälja lähistel. President Kennedy toetas täiesti avalikult Ameerika-meelseks peetud peasekretäri poliitikat maailma varaaidaks nimetatud Kongos. Kuid Hammarskjöldi hukkumine oli selgelt seotud Luure Keskagentuuriga. Nii mõneski mõttes oli CIA riigiks riigis.
SELTSKOND, KES TEAB KÕIKE
Oletatavasti on kogu asja taust hoopis filosoofilisem, kui arvata oskame. Selle taga on üldine paranoiline mõte äärmiselt salajasest infost, mida valdavad valitud näod, idee, et maailmas on areen, kuhu me kunagi ei pääse. Meie laual paiknevast arvutist algab elektrooniline võrk, miljardeid baite hämarat tundmatust; see viib meid paranoilisevõitu järeldusele, et kusagil USAs on pommirünnakuile vastupidavad kiviseinad, kus teatakse isegi seda, kes liiguvad planeetide vahel. Teadus nõuab verifitseeritud ja falsifitseeritud fakte, kuid maailmas elades võib hõlpsalt jääda mulje, et on seltskond, kes teab kõike.
Ja siis veel paar iseloomulikku sõna nii valdavaks saanud JFK-tööstusest. Mis seal imestada, et igal aastal toimuvad tema mõrvamüsteeriumi- teemalised sümpoosiumid.
Debra Conway, kes neid on korraldanud, kellega mul õnnestus kirju vahetada ja kes on ühiskondliku liikumise “JFK Lancer” üks juhte, võib mõelda nii: Ameerika rahva ühe ajastu alusepanija, mõttetark, kena mees ja… märter. Ning pidi sel kombel surema.
Kogu Dealey Plazal olnud rahvahulka aga ei ole tänase päevani üle kuulatud.