Öeldakse, et kunst on ettekäiv peegel. Et kunst suudab ennustada ühiskondlikke protsesse. Vanalinnastuudio on kindlasti seismajäänud peegel, mis näitab hallidest aegadest peale tuntud väärnähtusi. Kõigepealt pannakse pajats teatrit juhtima, siis püütakse mingi haige jandiga hõlptulu teenida, loomulikult järgneb majanduslik häving, mille tulemusel teater koondab kõik näitlejad.
MITTE KULTUURIPOLIITIKA, VAID AMETNIKEPOLIITIKA
Enesestki mõista jäävad palgale ametnikud, kolmkümmend näitlejat saavad jalaga perse ja lendavad tänavale, kolmkümmend kontorirotti jäävad aga majasse edasi roikuma. Räägitakse projektiteatrist, sellest et hakatakse tegema ühekordseid projekte eraldi trupiga. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks ei palgata ka iga projekti jaoks ametnikke ega üürita teatrisaali. Näitlejad on projekt, aga ametnikud on püsiväärtus. Värdjalik arusaam.
Niipalju kui mina aru mõikan, siis on just näitlejad need, kes laval kunsti teevad. Ilmselt selles ongi küsimus, et kunsti niikuinii ei tehta, järelikult pole vaja ka näitlejaid. Igasuguseid projekteerijaid ja raamatupidajaid on aga kasumi teenimiseks hädasti vaja. Ometi ei ole mitte keegi ära tõestanud, et raha kokku ajamiseks on kõige targem investeerida teatriametnikesse.
Samas pole ka mitte keegi põhiseaduse seda punkti välja visanud, mis räägib eesti kultuuri edendamisest. Kui kultuur püsib iga jumala päev ametnikel ja vahel harva ka kunstnikel, siis on värk haige. Mingit kunsti meil ei ole, aga on miljardimuuseum, teatrit ka enam ei ole, aga on teatriametnikud ja hooned. Mingil kombel on kultuuripoliitika muutunud kultuuriametnike hea äraolemise poliitikaks.
KÕÕMASTE KRAEDEGA BÜROKRAADID
Terve mõistus ütleb, et kui teatris pole kunsti, vaid ainult meelelahutus ja ametnikud, siis pole talle üldse riigi raha vaja. Minu jaoks on asjad selged, kui ei saa maksta kellelgi teisele kui ametnikele, siis tuleb näitlejad formaalselt nimetada projektijuhtideks, direktoriteks ja suhtekorraldajateks, aga mitte vallandada.
See, et kirjanikud ja kunstnikud on juba ammu riigi leivalt ära koondatud, ei ole põhjuseks hakata näitlejaid tänavale heitma. Otse vastupidi, tuleb hakata kunstnikele ja kirjanikele riigi asutustes kuupalka maksma. Hetkel valitseb kultuuripoliitikas kõige ilgem perverssus, raha leidub kõige jaoks peale kunsti tegemise ja kunstnikele maksmise.
Kultuuribürokraadid elavad aga priskemalt kui kunagi varem ja neile ehitatakse ikka uhkemaid ja esinduslikumaid büroohooneid. Kogu tänane eesti kultuur on elevandiluust torn, kus konutavad kõõmaste kraedega kuraatorid, projektijuhid, direktorid, nõunikud ja muud parasiidid. Ma üldse ei imestaks, kui ühel päeval kulka sulgeb kõik olemasolevad sihtkapitalid ja stipendiumid ning alustab uute, tõenäoliselt ametnike heaolu tagavate stipendiumide ja sihtkapitalidega.
AMETNIKUD KIRJUTAGU ISE TOETUSPALVEID
Kurat võtaks, ametnik on see, kes teostab poliitikat. Kultuuripoliitikat pole aga olemas. Tänases Eesti Vabariigis võiks küll ametnike pealt raha kokku hoida ja kogu kultuuriraha loteriil tegijate vahel välja loosida. Tulemus oleks sama, ehk isegi parem, sest juhuslikult jagatud raha ei sattuks kogu aeg ühtede ja samade tüüpide kätte. Küll aga oleks raha hulk suurem, sest ametnikele kulub uskumatult palju. Tõenäoliselt ei suudetaks nii palju projekte kirjutada, kui palju saab palgaliste paberimäärijate pealt kokku hoida.
Kui pole poliitikat, piisab kulka ekspertgrupist, pole vaja ühe ja sama sandikopika jagamiseks ministeeriumi, tosinat teatrit oma ametnikega ja lisaks veel kulkat. Kulkast aitab. Pole vaja sadu mölakaid raha jagama, selle lihtsa tööga saab ka üks inimene hakkama.
Mis on see, mida saab otsustada ainult ministeeriumis või teatridirektori kabinetis, aga ei saa kuidagi teha kulka koosolekul? Sellist asja ei ole. Kui on otsustatud, et tuleb projektiteater, siis saab ta raha kulkast, pole vaja kesklinna maja kolmekümne matsiga selleks, et aastas kolm projekti kirjutada. See on absurdne, see olukord on ilge ja mõistusevastane.
On täiesti kindel, et parim, mida riik kultuurile paremate tingimuste loomiseks teha saab, on vallandada kõik ametnikud ja jagada see raha kunstnikele, kirjanikele ja näitlejatele. Kui ametnikud tõesti tahavad tegeleda kultuurijuhtimise kauni kunstiga, las kirjutavad selleks sponsoritele ja fondidele avaldusi. See oleks õiglane.
LÄÄNELIKKU KULTUURIPOLIITIKAT!
Teater on täiesti perses sellepärast, et näitlejatel pole sõnaõigust ega majanduslikku vabadust. Töötu nelisada krooni ei anna võimalust enesetäiendamiseks ega inimväärikuse säilitamiseks. Loomulik oleks see, kui näitleja oleks keskmisel seitsmetonnisel kuupalgal, teeb ta siis midagi või ei tee.
Selles olukorras võiksid näitlejad keelduda rõvedast haltuurast ja madala kunstilise tasemega paraadkultuurist ning projektijuhid peaksid nägema vaeva näitlejate meelitamisega projektidesse. Hetkel on aga vastupidi – kõik projekteerijad on jumalad ja näitlejad on koerad. Põhjus on selles, et näitlejate väljateenitud raha läheb parasiitidele.
Läänelik kulturipoliitika on anda kõigile tegijatele volilt raha ja mitte teha neile ettekirjutusi, nii on tulemus kõige parem. Meil seevastu ei anta sentigi, küll aga lastatakse ametnike armeel kunstnike käsi väänata ja ajusid keppida. Kui kaua veel?
