Minu poisipõlve kõige õnnelikumad päevad olid siis, kui mu armas vanaisa Mihail Ignat haiglas oli. See juhtus suvel, olin vaba, koolis oli vaheaeg. Magasin vanaisa suures kabinetis, kus oli koos kogu tema raamatukogu. Toa seinu katsid riiulid ja riiulikesed. Ruum oli maast laeni raamatuid täis. Siin oli rohekas Brockhaus, roosa Larousse, stalinliku entsüklopeedia sinised köited. Köited olid nõnda kaalukad, et osavalt rihtides võis inimese maha lüüa. Õhtuti sättisin end sisse väiksele nahksohvale vana eboniitlambi alla ja silmitsesin vanu raamatulehti. Need ei lõhnanud juba ammu enam trükivärvi järele, vaid pigem hallituse järele. Toas oli veidi niiske.
PILT TEKSTIST TÄHTSAM
Lapsena ei armastanud ma lugeda. Tähed õppisin selgeks suhteliselt hilja, kui juba koolis käisin. Teadsin peaaegu kõiki tähti, kuid ei suutnud kuidagi neid sõnadeks ja lauseteks kokku panna. Ema muretses hirmsasti, kuid teiste kuuldes kinnitas ikka, et olen andekas laps. Kui pidin õppima lauseid nagu “Mallel on pall”, pani see mind nutma. Ema samuti. Mina nutsin vihkamisest trükitud sõna vastu, ema aga kaastundest.
Minu liitlaseks sai vaarema Jekaterina, sügavalt usklik naisterahvas, kes kirjasõnasse üsna skeptiliselt suhtus. “Multa carte strica”1, armastas ta korrata. Ta oli sündinud Vene tsaari Aleksandri ajal ja kogu oma pika elu jooksul meeldis talle kommertsiga tegeleda. Esimesel kohal ei seisnud vaarema jaoks mitte grammatika, vaid aritmeetika.
Ka minu jaoks oli tekst toona teisejärgulisel kohal. Mulle meeldisid joonistused, pildid ja eriti geograafilised kaardid. Võisin neid tundide kaupa uurida. Seda ise teadmata sarnanesin postmodernistidega, kel silm domineeris keele üle. Pilt oli tekstist tähtsam.
TÜÜNE IDÜLL
Esimese raamatu lugesin läbi alles kümneaastaselt. See oli Anton T?ehhovi lühijutt “Ka?tanka”. Tisleri töökojas elavad vanaisa, tema lapselaps ja koerakrants. Vanaisa töötab ja laps mängib koeraga. Ta annab koerale pika nööri külge seotud pekitüki. Kui koer peki alla neelab, tõmbab poiss selle uuesti välja. Vaat selline tüüne idüll.
Ühel ilusal päeval eksib koer ära. Kloun korjab ta üles ja teeb temast tõelise näitleja. Ühele etendusele tuleb vanaisa lapselapsega. Nad tunnevad koera ära, kutsuvad teda ja too lähebki rõõmsalt peremeeste juurde tagasi.
Filosoofiaajaloolane Boriss Paramonov oletab, et T?ehhov kujutab Ka?tankas iseennast. Nagu koergi eelistab autor tsirkusele, kunstile hoopis elu, see tähendab pekitükki, mis siis, et nööri külge seotud.
ÕPIKU LUGU
Vanaisa alustas oma raamatukogu kogumist kolmekümnendatel aastatel, kui Bukaresti ülikooli juriidilises teaduskonnas õppis. Suurem osa raamatutest läks sõja ajal kaduma. Allesjäänute seas oli näiteks illustreeritud prantsuse entsüklopeedia, mille kaanel oli jakobiini mütsis neiu, Prantsuse revolutsiooni sümbol.
1940. aastal lõpetas vanaisa ülikooli ja abiellus minu vanaema Nehamaga, kes oli juuditar. Paar kuud hiljem tuli välja seadus, mis keelas kristlaste ja juutide vahelised abielud. Varem sõlmitud abielud loeti kehtetuteks. Vanaema põgenes Nõukogude Venemaale, kuid vanaisa saadeti ohvitseride kooli.
Algas sõda ja vanaisal oli muid muresid kui raamatud. Nii raamatukogu kogumine kui pereelu taastus pärast sõja lõppu. Vanaisa ei saanud advokaadina töötada ja keegi soovitas tal minna säärasesse asutusse nagu koolide instituut, kus valmistati õpikuid keskastme õppeasutuste jaoks. Uus võim vajas uusi raamatuid. Vanaisa kirjutas kirjandusõpiku. Kusagil olen juba kirjutanud tema naljakast kohtumisest Leonid Bre?neviga, kes toona oli Moldaavia kommunisliku partei esimene sekretär. Õpikud – see oli tõsine ideoloogiline asi, mille pidi keskkomitees ära kinnitama.
Õpiku lahti teinud, luges Bre?nev vaevaliselt välja tuntud klassiku perekonnanime ja päris:
“Kes see säärane on?”
“Tema on talupoja perest,”vastas vanaisa õigesti.
Õpik trükiti ära, tema järel veel paljud teised. Vanaisa hoidis neid eraldi riiulil. Kui vanaisa läks remonti või uut maja küsima, võttis ta alati oma raamatud kaasa. Ülemustele avaldas see tavaliselt muljet ja vanaisa sai, mis tahtis.
STSEENID ROMANTIKAST
Ehkki ma vanaisa küll armsaks nimetasin, oli tal pigem kalk iseloom. Laste ja lastelaste kasvatamine käis briti moodi. Lapsi võis näha, aga neid ei tohtinud kuulda.
“Borja, köhi padja sisse, vanaisa töötab,” palus minult vanaema. Vanaisa ei lubanud mul raamatukogu kasutada. Ta kartis kogu aeg, et toon tema süsteemi ja korda kaose. Ent kui vanaisa ülikooli läks, tormasin raamatute juurde. Mul õnnestus raamatukogu külastamist peaaegu alati varjata, ent paar korda tabas ta mind siiski, raamat peos. Pärast seda järgnes tõsine kõnelus vanaemaga.
Talle peab siiski au andma. Igaks sünnipäevaks kinkis vanaisa mulle raamatuid. Teisele leheküljele kirjutas ta alati pikki pühendusi, kus oli juttu lugemise tähtsusest meie elus. Aja jooksul vanaisa leebus minu huvi suhtes tema raamatute vastu. Ma tohtisin koguni mõningaid väljaandeid tema raamatukogust välja viia. Istusin maja veranda ees kasvava virsikupuu all ja lugesin keskaegseid kroonikaid. See meenutas hirmsasti stseene noorte inimeste elust saksa romantilises kirjanduses.
MÖÖDUNUD ELU
Niisiis sai minust raamatuinimene. Isegi kui ma pärast ülikooli lõpetamist sõjaväkke sattusin, oli mul alati raamat käe all. Raamatuid saatis vanaisa.
Mäletan näiteks, kuidas seisan vahitornis valvepostil ja tõmban sineli taskust välja Maurice Maeterlincki “Sinilinnu” väikesemõõtmelise köite. Ümberringi on laskemoonalaod, tankid ja soomustransportöörid, nende taga taiga ja Sihhote-Alini mäed, aga mina otsin väikese tüdruku ja poisiga võlulindu.
Kui ma viimast korda vanaisa Mihailil külas käisin ja ütlesin talle, et töötan nüüd Eesti Rahvusraamatukogus, tegi ta käega laia viipe ümber oma raamatute ja sõnas:
“Vaat see on minu möödunud elu.”
Otsustasin, et ta ei kuulnud mind ja kordasin uudist raamatukogus töötamisest. “Jah, jah, sain aru,” ütles vanaisa ja viipas uuesti raamatute poole.
*
1Liiga palju raamatuid ajab hukka (rumeenia k.).