KOHTUMINE ISEENDAGA: Mida sa teeksid, kui näeksid iseennast paarikümne aasta tagant? KesKus’i ajamasin on teinud eksperimendi nii Jan Kausi kui ka Asko Künnapiga. Sel korral kukkus masinasse Eesti üks šefimaid kunstnikke Raoul Kurvitz. Nüüd annab ta aru, mis täpselt juhtuma hakkas.
On aasta 1981, sügis. Kadriorus, Vesivärava tänava ääres paikneva tsaariaegse baraki tüüpi maja loendamatute üürnikega hiiglaslikus ühiskorteris, selle kõige tagumises otsas, on end sisse seadnud kolmanda kursuse arhitektuuritudeng Raoul. Tema keskelt lahku kammitud hipijuuksed ulatuvad poolde selga, jalas on tal ülikitsad, kuid alt märkimisväärselt laienevad džiinsid, mida kaunistab täpselt 97 käsitsi külgeõmmeldud paikamislappi; oma pesakest nimetab ta uhkelt „ateljeeks“. See on talle tema isa poolt mõneks ajaks kasutada antud (endine) poissmehepunker – kuivõrd isa on otsustanud mõni aeg tagasi uuesti abielluda ning kaasa juurde kolida. Raoul on kummardunud töölaua kohale, millel kihtide kaupa lasuvad arhitektuursed joonised, kavandid graafikalehtede jaoks ja ettevalmistatavad sügavtrükiplaadid, samuti mitmekesine valik filosoofia-kirjandust. Lintmakil Majak kogub tuure Jethro Tulli proge-oopus „Thick as a Brick“.
Ukse tagant kostab samme ja ilma koputamata siseneb keegi pikakasvuline ja kõhn, üleni musta riietatud, küpses keskeas meesterahvas. Temagi soengut ei saa just päris siilipeaks nimetada – hallisegused salgud ulatuvad kraeni kindlasti, kui mitte üle selle. Muidu on mees aga lausa edevuseni noobel, kandes läikivat siidisalli, läikivaid terava ninaga poolsaapaid ning kitsaid, Raoulile tundmatu, tõenäoliselt hirmkalli materjalikasutuse ja tegumoega viigipükse ning pintsakut. Käes hoiab mees mingisugust hoopiski eriskummalist, ühelt küljelt salapäraselt ja sinakasvioletselt helenduvat vidinat; tusasel ilmel laseb mees pilgul käia ringiratast üle toa ning suskab eelkirjeldatud vidina hooletu liigutusega püksitaskusse.
„Tere, mees,“ lausub külaline mornilt.
Raoul on üpris hämmastunud, et mitte öelda jahmunud. „Ma nagu vaatasin, et… mu isa tuli, aga… Te olete väga mu isa, see tähendab siis et Matti Kurvitsa moodi. A kes te olete? Ja miks te ei koputanud?“
Üle mehe näo libiseb mitte just eriti sõbralik grimass, mis tema kondiseisse palgeisse küntud joontevagusid veelgi rõhutab.
„Mina – olen: sina,“ ütleb mees. „Jah; ja ära hakka nüüd tegema mingisuguseid nägusid siin. Ma niikuinii ei viitsi sulle seletada, mis värk on. Läheme asja juurde. Kas…“
Ootamatult hakkab mehe taskus häälitsema seesama vidin, mille mees nüüd hetkeks närvilise liigutusega välja võtab ja korra sellelt sõrmega üle libistab; vidin vakatab, ning mees pistab selle uuesti tasku. See manööver annab Raoulile aega end koguda, ning ta arvab mehe näos tõepoolest ära tundvat neidsamu tuttavaid jooni, mis peegliklaasilt ikka talle vastu vaadanud on. Kas eilse tripi flash-back? mõtleb Raoul. Damned, järgmine kord tuleb vist selle ainega ettevaatlikum olla…
„Kas sa ehk ei arva, et sa oma aega suht mõttetutele asjadele kulutad?“ küsib mees pahuralt. „Võtame näiteks see niplispitsi punumine sul seal laua peal – pehmelakk, kui ma ei eksi? Metsotinto? Või ofort?“
„Kuivnõel…“
„No vot. Kuiv, või mitte kuiv. Vaatame edasi seda värki sul siin. No arhitektuur on sul okei, aga niikuinii lähed sa ju kunsti peale üle, eks; aga hüva, arhitektuuri koha pealt võid mõnda aega veel isegi rohkem pingutada, hiljem tuleb kasuks. Ja mis see sul on seal? Päriselt usud seda asja või mis?“
Tervet Raoulist paremat kätt jäävat seina katavad mitmesugused sanskritikeelsed lausungid, jõulises puna-musta kombinatsioonis ekspressiivsed joonistused nende vahel, mitmel neist vilksatab religioosseid motiive. Seina keskel, hiiglasliku põdranaha taustal ripub mõnevõrra ebatavaliste proportsioonidega, massiivsetest puitprussidest kokku tapitud ning leeklambiga tumedaks põletatud hiigelsuur rist. Raouli palgeile lahvatab solvunud õhetus.
„Et… kas usun? Mida küsimus? Või mida täpsemalt siis?“
„No ära nüüd, ma päris niimoodi ka ei mõelnud. Need joonistused on sul iseenesest head. Motiivid muidugi on nõmedad. Viska need motiivid, mis sul siin on, perroonile. Proovi, kuidas ma ütleksin – ambivalentsemalt…“
„Mis asja?“
„Perroonile. Ja: am-bi-va-lent-se-malt. Aga suurejoonelisus, hoogsus – see on sul seal hea. Niplispits jäta vahele, this thing I DID mean, man. Ma tean, su meelest on hullult hea mõte graafika erialale üle minna. Aga unusta ära. Niikuinii sind sinna ei võeta, kuid sa kaotad selle teema peale aasta, kui mitte kaks. Juba aasta on pikk aeg, nädal on pikk aeg. Hakka maalima. Metsikult ja ekspressiivselt, hiiglasuuri maale hakka maalima, kohe hakka, ja palju suuremaid kui see rist või põdranahk sul seal seina peal, näiteks.“
Mees vaikib nüüd, astub mõtlikult diivani juurde, võtab istet ja süütab aeglaselt sigareti. Ta vaatab ainiti enda ette.
„Kas… sa oled õnnelik?“ küsib nüüd Raoul. Jah, kui juba enda, endast mingi 35 aastat vanema iseenda käest midagi küsida saab, siis tuleb ka midagi küsida, on ta lõpuks otsustanud.
„Ei.“
„No siis on küll halvasti… Aga oled sa teinud kedagi teist õnnelikuks – oma kunstiga, näiteks? Ma loodan, et sa ikka oled… kunstnik?“
Hulk aega silub mees oma lõuga, tõmmates järjestikku, väga aeglaselt, pikki mahve.
„Vaata,“ ütleb ta lõpuks. „Kust ma tean. Selles mõttes, et kas olen õnnelikuks teinud kedagi seal. Mõni ütleb, et olen. Mõned… naised. Aga võib-olla nad valetavad. Oma kunstiga – no jälle: kust ma tean. Jah, ma olen kunstnik, seda muidugi. Ja muidugi olen ma mingil määral ka kuulus. Minu kunsti üldiselt hinnatakse. No mitte massiliselt muidugi, ma ei teegi ju midagi massidele, mõned olulised spetsialistid seal hindavad, mõni kollektsionäär ja kitsad ringkonnad, mulle on see piisav. Aga: kas mu kunst on teinud kedagi õnnelikuks? See on üks imelik küsimus, ma pole kunagi niimoodi mõelnudki. Muuseas, ega ma ilmaasjata, lihtsalt niisama pulli pärast su juurde siia ei tulnud. Anna mulle nõu. Mul on motivatsioonikriis.“
„Äkki… see ongi kuidagi seotud õnnelik-olemisega? Ma just äsja lugesin, üks filosoof ütles, Scotus Eriugena vist, kui ma ei eksi, et inimese ainus tõeline eesmärk ja elamise mõte ongi ju olla või saada õnnelikuks. Aga see on ju muidugi sihuke diibim värk, ega see ei tähenda ju näiteks, et kuulsus, millest sa räägid, ja raha…“
„Jaa, jaa. Niimoodi oleme me sinuga ikka kogu aeg mõelnud. Ole mureta, ka praegu mõtlen ma nii. Mis rahasse puutub, siis seda on mul teinekord lihtsalt lambist ja sitaks, ma lihtsalt pole kunagi osanud midagi mõistlikku sellega pihta hakata, ja siis on ta jälle otsas. See raha.“
„No aga kui kuulus sa siis lõppeks oled? Sirbis ikka kirjutatakse sinust? Kevad- või sügisnäitusele su töid vastu võetakse või lükatakse mõni teinekord ka tagasi?“
Mees muigab pisut. „Näed siis: ka sina, isegi sina mõtled siin juba kuulsuse peale ikkagi; juba sa mõtled. Sa ei tea veel, et läheb vaid kümmekond aastat, kui sellesinase Sirbi ja kevadnäituse asemel on sul… (Ja ta pomiseb Raouli jaoks midagi arusaamatut ja hullumeelset, kostab: „…Skandinaavia regioonis…, Nükk (?), Kesk- ja Lõuna-Euroopa trans-definitiivne (?) telg… ja Veneetsia bakanaal…(?)) Ma tean, kuidas sa mõtled. Sa arvad, et kuulsus on vaid see vahend või sõiduk, mille abil saad oma sõnumit levitada. Ja sul on õigus, täpselt niimoodi ongi. Aga mis su sõnum siis täpsemalt on? See usu-, see Jumala-asi, mida ma siin seina peal näen? Buddha, Kristuse asi? Jäta need Aquino Thomased ja Rotterdami Erasmused praegu sinnapaika – need võid kindluse mõttes läbi sirvida kunagi hiljem muidugi – ma ütlen: ära raiska aega, iga aasta, iga kuu, iga nädal on sinu jaoks praegu super-oluline. Ma kahetsen, et ma omal ajal liiga palju aega maha mökutasin, lolluste peale. Võta kohe Nietzsche ette, nägin sul „Ecce Homot“ seal kusagil laua peal. Ja mis Thomas Mann ja Hermann Hesse sul seal on? Nendega võrreldav on ehk vaid Kalju Saaber.“
„GHH…ÄÄÄ?!? Misasja?“
„Kalju Saaber. Või oligi sul plaanis just Kaljut lugema hakata?“
„No, mees, nüüd sa küll vast põrutad. Ma ei imesta, et sul seal see, noh, kriis on.“
Mehed vaikivad, üks noor, teine vana.
„No tuleme siis selle sinu kriisi juurde,“ lausub Raoul lõpuks; Kurvitz noogutab nõustuvalt. „Sa ei leia samuti siis õigeid või ägedaid motiive, või mis?“ küsib Raoul.
„Motivatsiooni-, mitte motiivikriis. Need on erinevad asjad, muide. Motiive on mul tohhuijaa.“
„Ahah. No – et, ei ole suurt armastust, kelle või mille nimel kõike seda teha, kas niimoodi või?“ proovib Raoul kobamisi pinda sondeerida. Ja ta ei aimagi, kui täkke ta hoobilt sellega pani. Kurvitz nõksatab silmanähtavalt, ning paar korda liiguvad tema silmaripsmed väga kiiresti, kuid ta vaikib jonnakalt, vaadates enda ette.
„No – ütleme: mitu naist sul on olnud?“ pärib Raoul.
„Sada. Või pisut üle. Ma ei mäleta päris täpselt, ja mitmetega on see oli-või-olnud-asi ka üpriski segane. Mis, üks vägagi lugupeetav kunstnik, kellelt sinagi juba praegu mõõtu ja õpetust võtma oled hakanud – ma igaks juhuks tema nime ei maini –, küsis mult minu suureks üllatuseks väga hiljuti just täpselt sedasama asja. Miks teid küll sihuke numbrite või hulkade banaalsus huvitab, kallid sõbrad? Kas sa tõesti arvad, et see sada võiks teha kedagi õnnelikuks, või mis? Ma tahan, et mul oleks olnud üksainuke. Seesama näiteks, kes kohe varsti, vähem kui kuu aja pärast, sinu maha jätab, kulla Raoul. Vot sedapsi. (Paus) Parem on, kui sa seda ette tead – mina omal ajal ei teadnud. (Paus) No ja ära vesistama hakka nüüd siis niimoodi. Lepi tegelikult parem juba kohe hoopis sellega, et ega ta tegelikult sind ju maha ei jätagi, sest: ega sul ei ole temaga päriselt midagi olnudki. See kõik toimub peaasjalikult vaid sinu omaenda peas. Unusta see naine. Unusta ta võimalikult ruttu.“
*
„Aga me pidime siin ju pigem kunstist rääkima, mitte niivõrd naistest, ja sa ehk tunnistad, et see viimatine küsimus tuli ju sinult, ja et see küsimus oli ka mõnevõrra kohatu ning bravuuritsev,“ lisab Kurvitz, kui Raoul on voolamapääsenud pisara käeseljaga kuivatanud ning tema äkitselt vappuma hakanud õlad taas mõnevõrra rahunenud – see tähendab, et lootuse kaotanult ettepoole vajunud. Raoul kuulabki nüüd Kurvitzat, kuulab üpriski alistunult.
„Vaata,“ räägib Kurvitz, „sa arvad, et see sinu armastus, see täiesti lootusetu ja isegi et põhjendamatu ma ütleksin, armastus…“
„Armastus ei vaja põhjendust. Armastus on armastus.“
„…et see sinu, ma ütleksin siis hoopis, et ühepoolne armastus, võiks olla mingi asi iseeneses, armastus sellesama armastuse enda vastu nagu või; või siis nagu Petrarcal laks ära käis, kui ta seda oma tšikki vaid ühe korra kaugelt nägi, eks – et sellele võiksid sa näiteks oma kunsti rajada? No proovi. Mul praegu ei ole kedagi ega midagi sellist. Võib-olla just sellepärast ma olengi õnnetu. Kuigi ma tean, et see nn armastus on vaid neuroos, millel on omadus pikemas perspektiivis psühhoosiks, krooniliseks sealjuures, üle kasvada. Halva kirjanduse halb mõju meiesuguste naiiv-romantiliste tõsiusklike peades. Jah, ma olen usklik, kui sa seda küsid. Endiselt. Endiselt tõsiusklik. Aga ma väljendan end selles osas…“ Sõrmi nipsutades otsib Kurvitz sõnu.
„Am…bivalentsemalt?“
„Just. Või läbi paradokside, või siis üldse ei väljenda. Minu usk, minu armastus pole kellegi teise asi nii palju, et ma seda üldse väljendama peaksin. Aga – ta, see usk või armastus – annabki asjadele tegelikult mõtte, muu hulgas kunstile…“
„No näed siis ise ju nüüd. Sa, vana, ei tea isegi, kuidas õige on, ja kuidas sul endal selle asjaga on. On sul siis see usk ja armastus – või ei ole, on vaid neuroos ja psühhoos ikkagi, krooniline kusjuures? Kumbapidi on?“
„Ehee-heee! No nüüd sina siin – sa ikka täiega põrutasid mulle praegu!“ Tükk aega vangutab Kurvitz pead. „Ma ikka tõesti peaksin võtma endale kassi, nagu mõnigi ütleb. See oleks allaandmine muidugi, alistumine; aga ehk just alistumises, loobumises kui niisuguses, ongi sellesinase otsitava lahenduse võti. „Ei ole midagi suurejoonelisemat suurejoonelistest läbikukkumistest“ – Oscar Wilde; või midagi taolist. Ja pärast tuleb Houellebecq, teda ära loe, see mees keerab su ajud päris sassi.“ Kurvitz kustutab sigareti, kaheksanda selle vestluse jooksul tõmmatust, ja tõuseb.
„Lähedki nüüd siis või?“ ajab Raoul silmad suureks.
„Lähen jah. See jutt ei vii mitte kuhugi. Ma tean, et olen lihtsalt isekas, ja ilgelt laisk veel pealegi. Armastus ja usk ei puutu asjasse – muidugi mul on nad. Niikaua muidugi, kuni sina neid ära ei muna. Mina olen sina. Aga sa ei muna – ma juba näen. Ja kahju on, mingis mõttes: võiksid parem munada. Sest kerge ei saa sul olema, igatahes. Pea vastu – üks teema, mis teema päris kindlasti ei ole, on suitsiid.“
„Oot-oot, mida fuck – mis suitsiid!? Ja üldse – kunstist ja filosoofiast pidime rääkima ju!?“
„Juba rääkisime. Aga – jaa, on veel see muusika-asi, sellest me veel tõesti pole rääkinud. Bändi teed veel, eks?“
„No jälle – mida küsimus – muidugi teen!“
„No väga varsti sa enam ei tee, et sa teaks. Tulevad uued asjad, ja õige ka. Saad ju aru, et see musa, mida te bändiga praegu teete, et see ei ole ju see, mida tegelikult teha tahtsid!? Mingit mõttetut heavy metal’it teete, sest muud ei oska, ise arvate surmtõsiselt, et väga diip on. Mage lugu, aga enne läheb mingi kolmkend aastat, enne kui oskad teha midagi sihukest, mida tegelikult oled teha tahtnud. Laulma õpid, muuseas. No niivõrd, kuivõrd; lauljana hakkad välja andma oma plaate, believe it or not, sa viisipidamatu djuud. Aga pregu: tao trummi, nii nagu jaksad, küta aga oma trummi. Selleski on sul veel kõvasti arenguruumi. Kidra, klahvka ja laulu võtad ette hiljem.“
Ja Kurvitz paotabki ukse, et lahkuda. Raoul aga hüppab oma toolilt püsti.
„Pea nüüd!“ hüüatab ta. „Nõu küsima tulid, aga kuulda ei tahagi, või mis!? Ise muudkui targutama ja õpetama oled küll kõva mees, eks ole?“
„Hmm. No lase tulla.“ Kurvitz sulgeb uuesti ukse, kuid kätt lingilt siiski ei tõsta.
„Seda hetke ja igaviku asja ikka mäletad? Et hetk ongi igavik, ja igavik on hetk?“
„Souhh. Kipub aeg-ajalt meelest ära minema, ausalt öeldes. Lao-zi?“
„No nii. Tuleta meelde teinekord, loo või kujunda see hetk – see on sinu enda teha. Sinu igavik on sinu enda teha, ja see käib väga lapelt: naksaki – ja ongi. Sa ju tead, nagu ka seda, et see hetk on teistega jagatav, nirvaana on jagatav ja üleüldine, mitte mingi kitsalt personaalne värk. Nagu maailmalõpukohvik, kus igaühel on tõesti ka oma laud, kui ta vaid tahab, või midagi. Buddha tegemisi ikka mäletad? Ja siit tulebki, et see hetke ja igaviku asi on vaid üks asi, on veel teine asi… Teine on, et vaat, ma muutusin sinu juttu kuulates murelikuks – sa oled minetamas empaatiavõimet. Sa räägid ainult iseendast.“
„Nii, nii!?“
„Jah. Aga sa ära räägi. Sina ise oled enda kõige suurem vaenlane, nii lollilt, kui see ka kõlab. Sina – Sind – mõistad!?“
Ja nad mõlemad kõhistavad tükk aega Mikk Mikiveri moodi naerda.
*
„Olgu, nüüd pean ma küll minema hakkama,“ ütleb Kurvitz viimaks. „Mina-Minu, Ise-Enda tund on täis tiksunud. Sain sinu tähendamissõnadest aru ja tänan sind: aeg nüüd mõelda pigem teiste peale. Koolis õpilased, rahvas saalis, poeg, ema ja hulk sõpru, ajalehelugejad-telekavaatajad-kunstihuvilised ja ei tea mida fuck’n veel. Empaatia, mõistate. EEM-PATHY, EM-PA-THYY…“
Ja sellise fraasiga lauluviisi ümisedes ootamatu külaline tolle Kadrioru-ühiskorteri koridoripimedusse eemaldubki.
„Ei saa sellest tüübist head või toredat inimest, ei saa… Õnnelik ehk siiski küll?“ Murelikult vaatab noor Raoul lahkuvale vanale Kurvitzale järele.
Kust ma tean. Selles mõttes, et kas olen õnnelikuks teinud kedagi seal. Mõni ütleb, et olen. Mõned… naised. Aga võib-olla nad valetavad.
See jutt ei vii mitte kuhugi. Ma tean, et olen lihtsalt isekas, ja ilgelt laisk veel pealegi. Armastus ja usk ei puutu asjasse – muidugi mul on nad.
Aga sa ära räägi. Sina ise oled enda kõige suurem vaenlane, nii lollilt, kui see ka kõlab. Sina – Sind – mõistad!?
