Suur argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et sündmustikke on vaid neli; enamgi veel – kaks neist võib ühendada ja alles jääb vaid kolm. Otsustasin rääkida kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljandale süžeele.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 9. lugu. Friedrich Dürrenmatti näidend „Vana daami visiit“ võistleb sadade, ehk ka tuhandete kättemaksusüžeedega – kõige keerukamate, elegantsemate, peenemate ja kurbadega.
Alustame sellest, et aastal 431 eKr esitles Euripides vaatajatele oma tragöödiat „Medeia“. Kangelanna saadab oma võistlejannale mürgitatud rüü ning viimane, olles kostüümi ilust haaratud, sureb piinades. Medeia tapab ka enda lapsed, et tema petturist mees Iason tunneks kaotuse tõelist valu. Seda näidendit on ekraniseeritud, seda on seatud ja seatakse teatrilavadele. Ühel sellistest etendustest nägin, kuidas laste veri pistodal muutub pikaks punaseks lehviks, mis lookleb üle lava ja meelitab Medeia hukatusse.
Selge kättemaks
Hüppame üle sajandite ja jätkame näiteks Alexandre Dumas’ „Krahv Monte-Cristoga“, kus Edmond Dantès, vahetades maske ja nimesid ning mängides keerukaid malepartiisid, maksab järjekindlalt ja sellest joobudes kätte oma vaenlastele, kelle süül ta vanglasse sattus. Ta laostab nad, lõhub perekonnad, nende maine, tõukab neid enesetapule ja peatub alles siis, kui tema laialilaotatud võrk ei halasta ka lapsele, kelle mürgitab tema enda ema. Seda romaani nii lavastatakse kui ka ekraniseeritakse, tihti tuues tegevuse tänapäeva, kus rikutud ametnikud või bandiidid, arvates, et must raha on neist mööda libisenud, põrkuvad ootamatult särava iluduse-kättemaksjaga.
Võime meenutada ka Puškini „Lasku“. Peategelane Silvio lükkab vastulasu duellil edasi kuueks aastaks, et tabada solvaja hetkel, kui mõte surmast on tolle jaoks väljakannatamatu. Silvio ei tapa vaenlast. Talle piisab vastase segadusest ja alandamisest, vastase, kes esimese duelli ajal sõi rahulikult küpseid mureleid ja sülitas välja kive, solvavalt demonstreerides täielikku ükskõiksust võimaliku hukkumise suhtes.
Kuid kõigil neil lugudel, kuidas nad ka ei rikuks jumalasõna „Minu päralt on kättemaksmine, ja mina tasun“ (mis peaks olema kõigile tuntud vähemalt „Anna Karenina“ motost[1]), on neil selge kättemaksu adressaat, isegi kui see puudutab ka tema sugulasi ja lähedasi.
Kättemaks kõigile
Vaid Dürrenmatt oma „Vana daami visiidis[2]„ loob süžee, mis on ehitatud üles kättemaksule kogu maailmale, inimkonnale, mis justkui järk-järgult allutataks esmapilgul tühisele tegelasele – vanakesele invaliidile, kes poolenisti koosneb proteesidest, tal puudub üks käsi ja üks jalg. On olnud palju katseid teha Claire Claire Zachanassianist saatuslik ekstsentriline kaunitar, kuid näidend ei allunud sellisele võltsingule ja tema kangelanna on justnimelt vanake, kellele kuulub lause: „Maailm tegi minust prostituudi, nüüd teen mina tast lõbumaja.“ Ja veel üks, mehele, kes ta reedab: „Sinu armastus suri juba ammuilma. Aga minu oma ei taha kuidagi surra. Kuid ka elada ei taha. Ta muutus koletiseks, nii nagu ma ise.“
Miljardärist vanake Claire Zachanassian saabub väiksesse, kunagi õitsvasse, kuid praeguseks põhjani alla käinud Gülleni linna ja pakub elanikele miljardi, kui nad üheskoos tapavad tema esimese armastuse – Alfred Illi. Aastaid tagasi tõukas Alfred teda, kes mehe last ootas, ära. Ta tõi kohtusaali kaks valetunnistajat ja lasi Claire’i Güllenist häbiga välja kihutada. Ta sattus lõbumajja, tema laps suri, kuid seejärel õnnestus tal abielluda miljardäriga ja pühendada oma elu unistusele kättemaksust. Ta viis vabrikuid ja tehaseid kokku ostes tööstuslinna põhja, ta viis inimesed meeleheitele. Ta ootas kaua, aastakümneid, et heita oma kättemaks nende ette mitte lihtsalt külma, vaid jäisena.
Tegelikult peab küll märkima, et ei Friedrich Dürrenmatti ega ka lugejat-vaatajat Claire’i ja Alfredi armastuse ja reetmise lugu tõsiselt ei vapusta. Argpüksist armastaja, armetud valetunnistajad, tütarlapse pagendusse mõistev kohtunik – kas oleme siis vähe näinud pelgureid, egoiste ja arvestavaid tõpraid?! Ei, asi pole üldse neis.
Kas maailma on võimalik osta?
Asi ei ole ühe prostituudi saatuses, olgu ta kuitahes kaastunnet äratav, asi on selles, kuidas nimelt ta muudab kogu maailma lõbumajaks. Alguses lükkavad linnaelanikud miljardärinna ettepaneku põlgusega tagasi. Jumal tänatud, nemad elavad möödunud sajandi keskpaiga tsiviliseeritud maailmas, surmanuhtlus on kaotatud ja nemad pole mitte kiskjad, vaid seadusekuulekad elanikud. Kuid rikkur on järjekindel ja dramaturg, liikudes tema järel stseenist stseeni, näitab, kuidas inimesest imetakse välja tema tsiviliseeritus ja seadusekuulekus, mis saavad eksisteerida vaid kasvuhoone tingimustes.
Olen kaugel soovist tirida lugeja arutlema, miks Stalin ja Hitler olid solvunud kogu maailma peale – võib-olla oli kõik selles, et maailm ei tunnistanud Stalini luuletusi ja Hitleri akvarelle. Aga võib-olla need kaks: rõugearmiline ja halvatud käega; ning teine, naerualune pervert olid solvunud kogu maailma peale iseenda välimuse pärast. Keiser Nero tahtis saada kuulsaks näitlejaks ja Ivan Julm mängida kapellis soolot. Asi pole mitte neis, vaid inimkonna valmisolekus võtta suvalisel hetkel kasutusele uued sotsiaalse korralduse reeglid: näiteks kontsentratsioonilaagrid, tervete rahvuste plaanipärane hävitamine, ilma uurimise ja kohtuta mahalaskmised.
Siinkohal on ka oluline, et Alfred pole mingi süütu lambuke, ta on täiesti oma tegude eest vastutav, ta poleks tarvitsenud vaid tähelepanu äratada. Kellelgi ei tulnud pähegi tema üle kohut mõista, kuni ei tulnud käsku ülevalt, kui aga käsk kõlas, avanesid kõigil üheaegselt silmad Illi vääritu käitumise suhtes, see muutus kuriteoks, mis nõuab surmanuhtlust. Mida suudab väike kurjus kogu maailma kurjuse vastu, kuidas suudab ta end kindlustada ja kaitsta? Alfred Ill ei ole tegevusetu: küll proovib ta meelitada Claire’i elavate mälestustega kunagisest kirest, küll katsub meelituste ja lubadustega hoida kaaskodanikke mõrva sooritamast, küll plaanib istuda rongi ja lihtsalt põgeneda linnast. Kuid kõik on asjata. Naine ja lapsed pöörduvad temast ära, linnakodanikud võtavad võlgu ja ostavad kalleid asju, vihkamises ja armastuses krimpsu kuivanud vanake Claire tahab võtta Alfredi surnukeha kirstus kaasa ja sõita linnast minema.
Süütu mõrvar
Näidendi üldlevinud tõlgenduse kohaselt ostab Claire mitte ainult Gülleni linna, vaid ka tema elanike südametunnistuse, veendumused, moraalsed hinnangud. Ma ei arva, et Dürrenmatt nimetas „Vana daami visiiti“ traagiliseks komöödiaks, pidades silmas mitte vaid ja mitte eelkõige, et meid kõiki on võimalik ära osta, vaid et ka ostmistehing ise on tinglik mõiste. Tegelikult ei pea meid üldse ära ostma – olgu siis näiteks ilusa eluga. Täiesti piisab, nagu seda näitab inimkonna ajalugu, öelda „hass, võta!“ ja näidata ohvri peale. Meie aga võtame kätest kinni ja surume ringi aina väiksemaks ja nii ei näegi, kes konkreetselt tappis – tapab inimühiskond, millel puudub konkreetne nägu, pilk, välimus. René Magritte’il on maal, kus pintsakus mees on pööranud vaatajatele seanäo väikeste silmadega, millest kiirgab üheaegselt kurjust ja ükskõiksust.
Ka kirjanik ei olnud inimkonnast väga heal arvamusel: tal on nii jutustus kui ka näidend pealkirjaga „Avarii“. Kuid teoste lõpp on erinev: ühel juhul jätab südametunnistuse piinades peategelane eluga hüvasti, teisel juhul aga magab rahulikult välja ja läheb oma eluga edasi. Kuid ülejäänud süžee on mõlemal teosel täiesti identne. Proovireisija, kellel lagunes auto, peatub öömajaks erinevate vanade meeste – endise kohtuniku, prokuröri, advokaadi ja timuka juures. Õhtuti mängivad nad läbi oma endiseid ameteid – vaatavad läbi näiteks Dreyfusi, Jeesuse või Jeanne d’Arci süüasju, kuid eriti meeldib neile lahata reaalset inimest, külla sattunud ärimeest. Ja niimoodi, tuhlanud tema lähiminevikus, süüdistavad nad proovireisijat mõrvas ja määravad talle karistuseks surmanuhtluse. Loomulikult pole ta kedagi tapnud, kuid pikk jada sündmusi, kus ta oli peategelaseks ja süžee arendajaks, lõppes tema ülemuse surmaga, kelle koha ta endale oleks võinud saada. Ta osutus süütuks mõrvariks, nii nagu ka Gülleni elanikud.
Timuka amet
Kes tahab saada timukaks? Loomulikult see, kes ise ärevuse ja hirmuga ootab vana daami visiiti. Kes võitleb erilise kirega moraali eest? Loomulikult sügavalt amoraalne inimene. Dürrenmatti näidendis „Vana daami visiit“ pole mitte ühtegi positiivset tegelast. Claire nimetab iseennast koletiseks. Need kättemaksu vormid, mille üle ta mõtiskleb, peidavad ära meie traditsioonilis-tundliku kaastunde tema värske ebaõnne suhtes, mis koosneb tavalistest banaalsustest. Tema kaasalohistatav õukond – juhmardid ja ühiskonna heidikud – ei vääri kirjeldamist. Kõik ülejäänud on täiesti tavalised inimesed – kui veab – elavad üsna tavalist elu, järgivad kõiki reegleid, mida peetakse tarvilikuks demokraatlikus ühiskonnas järgida. Kuid neil ei vedanud, sest ilmus vana daam. Oleks aga võinud ilmuda diktaator, terrorist, okupant, türann, hullumeelne. Ja siis selgubki, et „Stockholmi sündroom“ ei ole mitte eriline pantvangi võetute seisund, vaid meie elule aluse panev põhimõte. Vaadake ringi – kas peab selleks tingimata ilmuma miljarditega värdjas, et panna meid üksteist tapma? Ei, meis elab geneetiline vajadus alluda karja juhile, meil on karjas mugav – klannis, grupis, ei jätka seda igaühele arusaadavat loetelu.
Tõsi, vahepeal tormab keegi platsile ja karjub protestisõnu: ma ei pea silmas mitte vastasklanni liiget, vaid üksiküritajat, kes püüab väita, et maa ei ole mitte lapik, vaid ümmargune ja seepärast käibki ringi. Kuid tema hääle matab massi möirgamine. Ja vanemad ütlevad lahti lastest, lapsed vanematest, mehed oma naistest ja naised oma meestest.
Dürrenmattil on kuuldemäng „Hilissügisene õhtu“. Selles kohtub Nobeli preemia laureaat lugejatega, kes on aastaid tema loomingut uurinud ja jõudnud järeldusele, et autor on tõbras ja mõrtsukas. Kirjanik naerab välja külalise ja need avastused, mis on kõigile teada. Tegelikult ei kahtle keegi, et autor kirjeldab iseenda kuritegusid. Ja mida ütleb seepeale kirjanik süüdistajale: „Kodanliku moraali seisukohast võttes on meid alati peetud koletisteks. Tuletage meelde Goethet, Balzaci, Baudelaire’i, Verlaine’i, Rimbaud’d, Edgar Allan Poed. Kuid asi pole vaid selles. Maailm tundis vaid esialgu õudust, ajapikku aga vaimustus meist just seepärast, et me oleme koletised. Me tõusime sotsiaalsel astmestikul aina kõrgemale ja kõrgemale ja meid hakati vaatama kui kõrgeimaid olevusi. Ühiskond mitte ainult ei tunnistanud meid, vaid hakkas meie elustiili ülehindama. Meist sai miljonite ideaal, me võisime endale kõike lubada. Meie looming on vaid meie puuduste ja tegude õigustuseks. Kas te tõesti arvate, et ma oleksin saanud Nobeli preemia jutustuse „Mõrtsukas ja laps“ eest, kui ma ise ei oleks olnud see tapja? Kaasaegne kirjandus ei tegele kirjandusega, ta peab rahuldama publiku maitset. Ta ei igatse uusi vorme, ei tee keelekatsetusi, kõige vähem kiidab. Ta igatseb elu, mis saaks läbi ilma lootusteta, kuna lootuseid enam pole.“
…ja kirjaniku kättemaks
Kuuldemängu lõpuks tapab kirjanik külalise, et tegeleda selle uue faabulaga.
Loomulikult ammutab iga kirjanik sündmustikku omaenese elust. Dürrenmatti peamine elusündmus pärast Teist maailmasõda – see on totaalne, lootusetu, traagikast prii, pigem lähedane naerule pettumine inimkonnas.
Ja kui „Vana daami visiiti“ ei võeta kui näidendit kättemaksust (nii nagu enamasti), siis öelgem ausalt, et see on Friedrich Dürrenmatti kättemaks inimestele selle eest, millised nad on. Kirjaniku kättemaksu erakordsus seisneb selles, et näidend ei pretendeeri antiutoopiale, selles praktiliselt puuduvad fantastika elemendid. Ja keegi ei sunni meid ennast identifitseerima läbi suure kirjaniku tegelaskujude. Me saame uhkustada vaieldamatult teravmeelsete, paradoksaalsete ja teravate repliikidega ja jätta meelde mõned säravad aforismid, mis kuluvad seltskondlikus vestluses alati ära. Ja mõelda halvakspaneva kahjutundega paralleelmaailmas asuvatele Gülleni elanikele.
[1] Tõlkinud Selma Holberg, 1978. See motoks valitud lause on juba Lev Tolstoil endal ebatäpne tsitaat piiblist. Piiblis esineb see kahes kohas: „Minu käes on kättemaksmine ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab.“ 5 Ms 32:35; „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte“ – nii ütleb Issand.“ Rm 12:19. Samuti erineb venekeelne moto venekeelsest piiblist. Kokkuvõttes on piiblis olev mõte veidi erinev kui „Anna Karenina“ moto.
[2] Eesti keeles on etendatud seda ka „Vana daami külaskäigu“ nime all (Vanemuine, 1982). Samas on esmalavastus (Draamateater, 1968) ja ekraniseering (ExitFilm & ETV, 2006) nime all „Vana daami visiit“.
