Jüri Estam on sündinud põgenike lapsena Saksamaal 1951. aastal. Isa transporditi sinna raskesti haavatuna otse lahinguväljalt. Ema pärineb Tartu ja Otepää ümbrusest elanud Naelapeade suguvõsast, ühena tuntud kultuuriajakirja Olion omaniku Yri Naelapea ja filoogi ning klaveriõpetaja Alice Naelapea kolmest lapsest. Ema pere pages Eestist saksa transportlaeva RO-22 pardal, mis sai teel tabamuse nõukogude torpeedolt. Õnneks suutis vigastatud laev siiski Poolasse jõuda.
VENELASTE EEST OOKEANI TAHA
Jüri Estami vanemad said tuttavaks alles Saksamaal. Nemad olid ka viimaste hulgas, kes 1956. aastal Saksamaad kasutasid hüppelauana võõrsile pääsemiseks. “Saksamaa oli tol ajal puruvaene,” räägib Jüri Estam vanemailt kuuldu põhjal. “Veel 40-ndate lõpul olid mu vanemad vaesed, külmetasid, ega teadnud alati, kust järgmine söögiots tuleb.” Pealegi näis külm sõda veelgi süvenevat. Isegi heaoluline Rootsi ei tundunud paljudele sinna pagenud eestlastele enam turvalise paigana – keegi ei teadnud kus ja millal vene võimas ekspansioon lõpeb.
Estamite tee viis üle ookeani New Yorki. Mõju avaldasid Ameerika eestlaste kirjad, kus nad rääkisid oma suhteliselt heast käekäigust, pealegi ootas New Yorgis ees juba Jüri Estami vanaisa Aleksander Estam. “Küllap liikusid isa peas ka mingid juba Steinbecki, Londoni või Twaini poolt Eesti-ajal pähe istutatud mõtted California võludest,” arvab Jüri. Enne Los Angelesi minekut peeti siiski neli aastat vastu New Yorgis. “Mu ema oli raskesti südamehaige, kogu elu keerles ema haiguse ümber, oli ta ju sisuliselt suremas,” mäletab Jüri Estam. Südamekirurgia oli tol ajal veel katsetamisjärgus, ometi tehti emale õnnestunud operatsioon. Igatahes kuuekümnendal aastal oldi juba rongis, mis pere viie päevaga üle mandri Californiasse viis. “Seal olid siis meie pere päriskodud, niipalju kui neid pagulastel olla võib.” Viis aastat tagasi tõi Jüri sealt Eestisse ehk lõpuks ometi koju ka oma vanaema ja ema. Ameerikasse jäid püsivamalt Jüri Estami mõlemad õed.
TUHK OTSA EES
Kust on pärit Jüri Estami võrreldes paljude teistest paguluses sündinud eestlastega pea ilma aktsendita eesti keel? “Esimestel Ameerika-aastatel oli mul tükk tegemist, et uue olukorraga kohaneda,” meenutab ta. “Minu amerikaniseerumine, kui seda nii öelda võib, algas ehk just kuuekümnendatel aastatel. Minu emakeel on alati olnud eesti keel ehk esimene keel, milles minuga räägiti, USA-sse jõudes olin viie aastane. Igas pagulaseestlaste keskuses oli perekondi, kes paistsid silma mingisuguse sisemise otsuse pärast jääda eestlasteks.”
“Võrreldes oma eakaaslastega, juhtus minuga üks väga ebastandartne asi,” räägib Jüri Estam. “Oma piiratud eestikeelse hariduse sain iga teine pühapäev Los Angelesi Eesti Majas. Kokku käisin seal umbes 700 tundi. Mul läks igatahes tükk aega, kui ma juba aastaid hiljem Vaba Euroopa raadios töötades suutsin komistamata Edasit või Rahva Häält lugeda. Õnneks aitas kaasa istumine eesti toimetuses ühes toas koos Maire Raidma, Kristi Tammiku ja Riho Mesilasega. Iga kord kui mõne vea tegin, olid nemad kohe varmad reageerima. Ütlesid näiteks, et ei öelda mitte ambulants, vaid kiirabiauto.”
“Üldse oli minu kooliskäimisega algul viperusi. Juba kliima oli New Yorki tulnutele harjumatu – kuuma ligi 40 kraadi varjus, kõnniteed täis ülessulanud nätsulärakaid, majade trepikojad aga amelevaid teismelisi. Jõudsime New Yorki just sel ajal, kui sündis rockmuusika. Kultuuri?okk oli igatahes suur – eriti mu vanematele.”
Jüri saadeti algul tavalisse linnakooli. “Kohe algul tekkis probleeme juudi poistega. Sain oma Saksamaalt tulemise pärast koguni kere peale. Alles pikapeale õppisin selle koha pealt suud kinni hoidma. Vanemad polnud ka rahul selle haridusega, mis ma sealt sain.”
Tarviliku inglise keele omandas Jüri Estam enda mäletamist mööda esimese suvega.
Kodus räägiti eranditult ainult eesti keelt. Et poega tavaliste ameerika koolide n.ö. pahelisusest päästa, sokutati ta kaheks aastaks katoliku kooli. “Seal kippus mulle katoliku usu dogma külge jääma. Lihavõtte ajal näiteks raputati tuhka otsaesisele. See peab seal inimese patususe märgina päev otsa püsima. Vanaema aga võttis varrukast taskuräti, tegi keelega märjaks ja hakkas tuhka nagu mustust ikka maha nühkima. Ükspäev aga hakkasin isale pajatama koolis omandatud tarkust sellest kui patused inimesed ikka on. Isale kui luterlasele hakkas see jutt ilmselt vastu ja mind võeti sealt koolist ära.”
RIISTVÕIMLEMINE JA VINGE MUUSIKA
Jüri Estam ütleb oma koolide kohta Ameerikas, et need polnud ei head ega halvad koolid. “Gümnaasium Los Angelesis oli ülisuur – 3500 õpilast. See oli kooliks ümber tehtud vanast sõjaväehaiglast. Tundidevahelised 11-12 minutit kulusid ühest kooli otsast teise minekuks. Mäletan, et kord käis koolis esinemas ansambel nimega The Doors.”
Jüri Estam arvab, et üks põhjusi, miks isa LA-sse nad tõi, oli tema soov lastest riistvõimlejad teha. “Ta tegi seda sunnimeetodiga. Endal oli tal kõva sõjaväedistsipliini taust olemas. Ta oli üldse raskevõitu iseloomuga inimene. Nii et spordile sundimine polnud üldse tore, eriti mu õdede jaoks. Seetõttu on mul toredaid mälestusi läbisegi ebameeldivatega. Head mälestused on seotud suurte lainete ja ookeanis ujumisega, hiljem olin juba mootorratta omanik. Reede õhtud Eesti Majas sõpradega – jälle midagi head.”
Elati paarisaja meetri kaugusel rannast. “Siis olid popid nii The Beach Boys kui ka California üldse. Ameeriklastele üldse oli rannakultuur väga tähtis ning California oli selles mõttes mingi non plus ultra. “
Küsin, kuidas Jüri Estamile hakkas külge tollane suur muusikarevolutsioon? “Mõju oli väga-väga jõuline. Olen üldse muusika ning laulusõnade suhtes tundlik inimene. “Puberteet, mäss, enesedefineerimine, valmistumine lahkumiseks vanematekodust,” võtab ta kokku oma kuuekümnendad kaugel kodumaast. “See vinge muusikaline epohh oli kuidagi ülimalt sobivaks taustaks mu väljakujunemisele”.
Jüri Estam mäletab, et plaatide ostmiseks polnud tal esialgu piisavalt raha. “Rohkem hakkasin neid LP-sid muretsema alles täiskasvanuna. Raadiotöö võimaldas muidugi juurdepääsu fonoteekidele. Sattusin sellesse sfääri väga varakult, ehk juba 19-aastaselt.”
Jüri 60-ndate ehedaks mälestuseks loeb ta just pääsemist keerulise pereelu ja teismelise inimese “weltschmerz’i” ehk maailmavalu eest oma tuppa, kus võis tundide kaupa LA suurepärastest raadiojaamadest tulevat muusikat kuulata, kõrvaklapid peas. Beach Boy’del ongi selline laul: “In my room – Omas toas”. Arvestatav osa tänasest muusikast Jüri Estamile eriti enam ei meeldi, ta loeb selle erinevuseks võrreldes kuuekümnendate ja seitsmekümnendate omaga just siiruse, eheduse vähesust. Samuti ei meeldi talle kunagise hipinduse tänased viljad. “See värk kukkus täiesti ninali,” on ta kindel.
KIRIK KESET KÜLA
Kas hipiliikumine ka Jüri Estamis mingeid tundeid äratas? “Konfliktseid tundeid selles tähenduses, et me ju elasime kahes maailmas. Oma, eestlaste väikeses subkultuuris. Lõviosa tuttavatest-sõpradest olid eestlased, mul olid Californias toredad eakaaslased. Tänu skautlaagritele ja Estodele tekkis suur ülemaailmne eesti sõprade võrk, Ameerika sõpru oli suhteliselt vähe. Võrreldes isegi konservatiivsete ameeriklastega kartsid vanemad eestlased seda hipide värki kui tuld. Nii tuli meil noorematel seal vahel sünteesida enda jaoks mingi eksistents. Mingi kirik keset küla. Tuli improviseerida endale mingisugune elu, mis arvestas mõlemaid poolusi. Algul oli rockmuusika kuulamine kodus üldse ära keelatud. Rääkimata pikkadest juustest. Oli veel raskem, kui meievanustel puhtameeriklastel.”
“Autos muusika kuulamine ja siis veel sellele liikuv pilt juurde? Californias ju toimus terve asi ratastel. Ja kui terve linnaosa on reede õhtuks mingiks pulbitsevaks peotsooniks välja kuulutatud, sa sõidad autos ning on mahe suvine õhtu, on see muusika uskumatu meeleolu tõstja,” manab Jüri Estam esile Ameerika-elu meeldivamaid elamusi. “See oli selline “belle epoque”, kordumatu ajastu. On usukumatu, kui selgesti tähed paistavad California kõrbes ja Sierra Nevada mägedes!
Täiskasvanuna elasin juba Hollywoodis. Seal nägi kuulsusi tänavail jalutamas – Natalie Wood, Peter Falk, Mama Cass – sellised inimesed.”
Kas Jüri Estami vanemad uskusid, et kunagi Eestisse tagasi pääsevad? “Alguses küll. See usk ja küsimus sellest, kas Eestisse on üldse võimalik tagasi tulla, muutusid aga koos ajaga. Kui okupatsioon lõppenuks 70-ndatel, oleks pagulaste tagasipöördumine olnud palju arvestatavam. Mida rohkem aega möödus, seda rohkem see kuri meil karjas käis.”
“Mul on tädi Sacramentos,” toob Jüri Estam näite eestlastest pagulaste probleemidest, “tema ei ole tänini oma jalga Eestisse tõstnud. Üheks põhjuseks Eesti kasvav sovetiseerumine 90-ndateni välja, teiseks tema klammerdumine mälestuste külge. Arvatavasti ei taha ta seda, et uued pildid asendaksid mälestusi.”
VANAMEESTE EBAVÕRDNE VÕITLUS
“Los Angeleses elas umbes 2000 eestlast. Neist pooli ei näinud me mitte kunagi. Teadsime vaid, et kusagil on nad olemas, amerikaniseerunud, oma ameerika elu elamas. Ülejäänud tuhandest nägid umbes kuutvõi seitsetsada jõulude ajal kirikus, teisi harvemini. Kolm-nelisada käisid tihemini läbi. Ja sellest seitsekümmend-sada kakskümmend hoidsid eestlust elus, seltsijuhtidena, koorijuhtidena, rahvatantsuõpetajatena?”
“Ameerikas oli nagu Loreleiga Rheini ääres, et madrused seoti mastide külge ning kõrvad topiti, et nad ei kuuleks sireenide võlulaulu. Aga Ameerika popkultuuri külgetõmbejõud oli nii võluv ja vanameeste hästi kavatsetud jutt teine kord nii tüütu (“ole korralik”, “ära muulasega abiellu” jne.), et see kutsus paljudes minuvanustes esile kui mitte eestluse otsest vihkamist, siis mingi väärtushinnangute konflikti kindlasti. Ähmastuval legendil eesti ajast tuli rinda pista ameeriklaste müüdiga lõputust suvest.”
Eestit kujutas Jüri Estam ainult talle sugereeritud jutustuste najal. “Aga jutu vägi on ikkagi väga jõuline inimese jaoks, kes on vastavalt häälestatud.”
Millest eestlased omavahel kokku saades rääkisid? “Räägiti paljudest asjadest. Kuidas kohanetakse ja sellest, mida tuleval aastal teha Eesti Majaga, räägiti Estodest või tillukesest eesti olmelisest maailmast. Aga arvestatav osa juttudest oli retro- või nostalgiahõnguline. Mind oli vanameestel alati heameel näha ameerika sõdurimundris – nad olid minus leidnud inimese, kes kuulas seda juttu – sageli hea meelega. “
Jõuliselt mõjus ka väliseesti ajakirjandus, kus Estami sõnul “toimetamine võis olla ebaühtlane”. “New Yorgi Eesti leht kirjutas igas numbris, et olukord Eestis muutub aina hullemaks. See oli alati uudis nr. 1, aga leht ilmus iga nädal! Tegelikult see ilmselt nii ka oli, aga tahan sellega öelda: oli raske hankida nüansseeritud informatsiooni Eesti tegelikkuse kohta – nii toimetajail kui lugejail.”
Alles Tõnu Parmingu ja Rein Taagepera põlvkond hakkas rõhutama, et see, mis Eestist kirjutame, peab tuginema rohkem faktidele, ja vähem ilukirjanduslikule loomingule.”
Jüri Estam näitab pagulaste poolt Eestist haaratud talismane: Viljandi Tikuvabriku tikutopse, postkaardikomplekti. “Minu emal oli peotäis eesti mulda, kust ta selle ka saanud oli.”
Tasapisi hakkas Ameerikasse ilmuma punasest eesriidest läbilipsanud eestlasi. Esimesena sellistest mäletab Jüri Estam 60-ndate algul ära hüpanud laevameest Viktor Jaanimetsa. Hiljem kuuekümnendate lõpust aga Mati Väravat. “Pilt täienes mõnevõrra.”
Estam meenutab, et kogu Eesti muutus talle kuuekümnendail mingiks fatamorgaanaks, millega ta ei osanud nagu midagi peale hakata.
1969. aastal läks Estam Kanadasse kasvatajaks eesti laste suvelaagrisse ja jäi pärast seda USA idarannikule, pöördudes siiski tagasi Californiasse mõneks aastaks enne seitsmekümnendate lõppu.
KAUGE PRAHA JA TUNDMATU WOODSTOCK
Aga Praha sündmused, mis nii vänge obadusena tervendavalt ja kainestavalt mõjusid Eesti intelligentsile, kuidas reageerisid sellele pagulased? “Minule hakkas see midagi tõsiselt ütlema alles siis, kui ma sain täiskasvanud inimeseks, sovetoloogiliseks inimeseks, kui nii võib öelda,” arvab Jüri Estam. “Ülikooliaastate ja Vaba Euroopa aastate jooksul sai tutvutud Nõukogude Liiduga, tema ajaloo ning nn. satelliitriikidega. Aga 1968. aastal olin ma seitseteist, käisin esimest aastat ülikoolis, ning pummeldasin ja möllasin niisama. Pigem on meeles päev, mil John F. Kennedy tapeti. “
Woodstock? “Seal ma ei käinud, kuigi asusin sealt ju vaid mõnesaja miili kaugusel. Tol ajal ei levinud informatsioon muide selle sündmuse kohta massimeedias eriti. Ning ega ma ette selle kohta midagi õieti teadnudki. Keegi ei arvanud tol ajal, et see nii suureks võib paisuda.”
Eestisse jõudis Jüri Estam esmakordselt alles või juba 1979. aastal. “Mäletan hirmsat transvaali, mis ühe mu kauge sugulase kodus Californias selle pärast tekkis. Neil olid minu vanused tütar ja poeg. Mul oli selleks ajaks tekinud vajadus näha müütilist Eestit oma silmaga, ilmselt osaliselt selleks, et näha, milliseks kujuneb mu edasine suhe eestlusega. Et mis on üldse võimalik. Teiste asjade hulgas oli selge, et eesti kultuur ei saa jätkuvalt eksisteerida maailmas kahes kohas korraga. Selleks ajaks oli ühiskonnateadlane Parming shokeerinud pagulasi oma demograafilistele uuringutele tuginevate prognoosidega, et pagulus sisuliselt sureb välja eelseisva poole sajandi vältel. Nemad – Eestist isiklikult eksiili läinud vanemad inimesed – jäid igati loogilisele seisukohale, et Eestisse minek tähendab okupatsiooni tunnistamist. Minul ja paljudel teistel oli vaja Eestis käia sellest reaalse pildi saamiseks.”
Aga selleks ajaks olid kuuekümnendad juba ammu ajalugu.
