MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel peab arvet mõttetute riikide üle koduplaneedil. Mõttekat riiki ongi väga raske leida, aga Valgevene paisab nende seas kohe eriti silma. Valgevene on täna vaene, sõpradeta kloaak.
Valgevene on loomulikult täiesti mõttetu riik. Lisaks sellele on ta ka väga naljakas riik, mis peab oma olemasolu pidevalt õigustama ja seda sageli väga veidral moel.
Valgevene ajalugu iseseisva riigina algab 25. augustist 1991. Sovetiaja lõpul elas Valgevene NSV-s 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 10,2 miljonit elanikku. Iseseisvunud Valgevene riigi rahvaarvu kõrgpunkt fikseeriti 1994. aastal 10,35 miljoni inimesega. Alates sellest on rahvaarv kahanenud. Eks inimestel avanesid uued võimalused elada ja töötada ka mujal maailmas. Viimastel andmetel elab Valgevenes 9,5 miljonit elanikku.
Et mõista, misasi see Valgevene üldse on, tuleb algatuseks kummutada kaks levinud müüti. Esimene neist räägib Valgevenest kui suurest kolhoosist, mille eesotsas on kolhoosi esimees rahvaliku hellitusnimega Batka – Isake. Batka on loomulikult diktaator Aleksandr Lukašenko. Teine levinud müüt kehtib Valgevene arengute kohta aastatel 1991–1994. Valgevenes valitses ebamäärane võimuvõitluse aeg, mis lõppes demokraatide täieliku kaotusega. Väited, et demokraadid ei suutnud võimuga midagi mõistlikku peale hakata, on ülimalt väär, sest tegelikult olid nad kogu selle segase üleminekuaja jooksul vähemuses.
Valgevene pole kolhoos ja Batka kolhoosnik
Alustame esimesest müüdist. Batka Lukašenko ei olnud mitte mingi legendaarne kolhoosiesimees, vaid pesueht punane komissar, kes oma karjääri rajas kommunistlikule ideoloogiatööle. Tal oli kole lapsepõlv, lüpsjast ema kasvatas teda üksinda, koolis oli Lukašenko kindlalt nn raskesti kasvatatavate laste kategoorias, mis tähendas miilitsas arvelolekut.
Lukašenko õppis esmalt pedagoogilises instituudis ja sai ajaloo ning kommunistliku ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. Hiljem lõpetas ta veel olude sunnil põllumajandusakadeemia ja temast sai ökonomist, põllumajandusliku tootmise organiseerija.
Sõjaväes teenis Lukašenko KGB piirivalvevägedes Brestis, väeosa poliitosakonna instruktorina. Seega: juba noores eas oli Lukašenko alamastme punane politruk. Pärast sõjaväge jätkus tema ideoloogiatöötaja suhteliselt madal lend. Kõigepealt sai ta ametisse Mogilevi (valgevene keeles Mahiloŭ) linna toitlustamisvalitsuse komsomolikomitee sekretäriks. Edasi tulid ametid üleliidulises ühingus Teadus ja 1980.–1982. aastal punaarmee tankiroodus komandöri asetäitjana poliitalal. Alles seejärel pööras politruk suuna põllumajanduse suunas. Või mis suunas, partei ja valitsus suunas tema käekäigu uutele radadele. Poliitiliselt kindel ja ideeliselt vankumatu seltsimees suunati Mogilevi oblasti kolhoosi Udarnik (Lööktööline) esimehe asetäitjaks. Juba aasta hiljem leiame Lukašenko ehitusmaterjale tootnud tehase direktori asetäitja ametist. Nõukogude Liidus tähendas igasugune juhi asetäitja nimetus just kommunistliku ideoloogia- ja organiseerimistöö korraldamist. Seetõttu loogiliselt jätkab Batka Lukašenko aastatel 1985–1987 ikka sealsamas Mogiljevi oblastis Lenini-nimelise sovhoosi politrukina ehk siis kompartei komitee sekretärina. Ja alles 1987. aastal saab Batka Lukašenkost sovhoosi Gorodets direktor.
Sealt poliitikasse sukeldunud Batka tõmbas muidugi kohe ette eduka majandijuhi maski ja laiab sellega siiamaani. Seega ei ole Valgevene mitte mingi kolhoos, pigem Valgevene NSV jätk. Mitte juhuslikult ei muutnud Batka Lukašenko 1994. aastal võimule tõustes kohe Valgevene rahvuslikud sümbolid – lipu ja vapi – kohe tagasi Valgevene NSV aegu meenutavateks pseudosümboliteks. Kolhoosikord on Batkale väga südamelähedane. Üle 95% haritavast maast Valgevenes kuulub riiklikele- ja ühismajanditele.
Valgevene kommunistid pole kunagi lahkunud
Teine müüt on veelgi haledam. Valgevene SV alustas iseseisva riigina 25. augustil 1991. Pärast seda, kui mõned joodikud püüdsid Moskvas korraldada riigipööret, lakkas Nõukogude Liit lihtsalt olemast ja seetõttu polnud Valgevenel enam kuhugi kuuluda ning ta pidi hakkama kuidagi ise toimetama.
- aastal valiti Valgevenes ülemnõukogu uus koosseis. Jõudude vahekord oli seal umbes selline: 100 uuendusmeelset demokraati (tuumafüüsika doktori ja professori Stanislav Šuškevitši juhitud Demokraatlik klubi), 27 kommunistide põhimõttelist opositsionääri (Zenok Poznjaki Rahvarinne) ja 150 punast direktorit-kolhoosiesimeest ja nomenklatuuri kommunisti. Ülemnõukogu esimeheks valiti Valgevene kompartei sekretär põllumajanduse alal Nikolai Dementei. Täiesti ilmne, et selliselt parlamendilt eriti midagi loota ei saanud, aga see koosseis istus seal kuni 1994. aastani, mil võeti vastu uus põhiseadus.
Augustiputši ajal toetas Dementei juhitud ülemnõukogu joodikutest riigipöörajaid. Kuna riigipöörajad ei saanudki kaineks ja kukkusid haledalt läbi, pidi kommunistid Valgevene ülemnõukogu eesotsast siiski tagasi astuma. Ülemnõukogu suutis koguni Valgevene suveräänsuse välja kuulutada. Järgnevas võimuvaakumis õnnestus demokraatidel valida Suškevitš uueks ülemnõukogu esimeheks. Kuid see ei kestnud kaua. 1992. aasta lõpul üritasid demokraadid korraldada referendumi erakorraliste parlamendivalimiste läbiviimiseks, kuid kommunistid lasid algatuse põhja. Ehkki ülemnõukogul õnnestus vastu võtta mõned olulised seadused, oli tegelik võim ikkagi Valgevene NSV ministrite nõukogust välja kasvanud valitsuse käes. Kulminatsiooniks võeti Suškevitš 1994. aasta alguses ülemnõukogu esimehe kohalt maha. Saatuslikuks sai talle vastuseis nõukogude impeeriumi varemetele püstitatud endiste liiduvabariikide liiduga (SRÜ) ühinemisele. Vormiliseks ettekäändeks Šuškevitši kõrvaldamisele võimult sai aga üks Leeduga seotud huvitav vahejuhtum. Nimelt arreteerisid Leedu eriteenistuse kaastöötajad Valgevene territooriumil kaks endist Leedu kompartei kõrget tegelast, Mykolas Burokevičiuse ja Juozas Jermalavičiuse. Neid süüdistati Leedus 1991. aasta alguse veriste sündmuste korraldamises. Leedu eriteenistused viisid arreteeritud takistamatult üle piiri Leedusse, kus nende üle kohut mõisteti.
Kui teised Nõukogude Liidu endised vabariigid arenesid mühinal ja lammutasid jõudsalt soveti pärandit, suutsid Valgevene NSV kommunistid võimu säilitada ja paigal tammuda. Nagu ütles Mihhail Bulgakovi jutustuses „Koera süda“ professor Preobraženski: „Meie maa häda on see, et inimesed, kes peaksid võtma tablette, võtavad seadusi vastu…“
Euroopa viimane diktaator
Alles 1994. aastal suudeti Valgevenes vastu võtta uus põhiseadus ja korraldada esimesed presidendivalimised. Valgevene esimeseks presidendiks valiti kõigile üllatuslikult Aleksandr Lukašenko. Populistlike lubadustega anda kõigile tööd ja leiba ning luua tihe liit Venemaaga, lisaks korruptsioonivastase võitluse loosungitega sai ta valimiste teises voorus 80% valijate häältest.
- aastal kuulutas Batka Lukašenko välja Valgevene uue kursi, turumajandusliku sotsialismi. Hinnad võeti uuesti riikliku regulatsiooni alla, administratiivselt kehtestati valuutakursid. Oluliselt laiendati riiklikku kontrolli eraettevõtluse üle. Täielikult riigi kontrolli alla läks ka väliskaubandus. 2005. aastal süvendas Batka oma turumajanduslikku sotsialismi veelgi. Paljud eraettevõtted natsionaliseeriti uuesti. Püsima jäänud eraettevõtted on valitsuse ja kohalike omavalitsuste range kontrolli all.
Samuti alustas Batka mitmesuguste koostöölepingute allakirjutamist Venemaaga ning 1996. aastal viis läbi referendumi põhiseaduse muutmiseks, millega president sai võimu juurde. Kohe saatis ta ka parlamendi jõuga laiali. Praktiliselt kohe võimule saades sillutas ta endale tee diktatuurile. Euroopa ja USA põhiseaduse muutmist ei tunnustanud. Sealt saigi Batka Lukašenko endale väärilise tiitli „Euroopa viimane diktaator“.
Edasine on kõigile teada. Igasuguse opositsiooni julm mahasurumine, poliitiliste vastaste jäljetu kadumine või vanglasse sulgemine. Kogu Batka Lukašenko „Valgevene ime“ on põhinenud Venemaa majanduslikul lüpsmisel ja ülekavaldamisel. Kui venelastel on sellest vahel mõõt täis saanud, on Batka mõned poliitvangid vanglast vabaks lasknud ja Lääne suunal mõne hea sõna öelnud.
Eluaegne taburet
- aastal viis Batka Lukašenko läbi uue referendumi, mis andis presidendile eluaegse õiguse presidenditoolil istuda.
- detsembril 1999 kirjutasid Valgevene ja Venemaa alla ühiseks liitriigiks liikumise lepingule. See nägi ette Valgevene järkjärgulist integreerumist Venemaaga. Sellel teel olid märgitud ühine valuuta ja rahaemissioon, ühine kohtusüsteem ja parlament ning valitsus. Praegu sellele lepingule peale vaadates on selge, et pärast Valgevene integreerumist ei saa mingist iseseisvusest enam juttugi olla. Kuid 1999. aastal oli Batka Lukašenko jätnud ilmselt tabletid pidevalt võtmata ja nägi end vaimusilmas juba liitriigi presidendina. Venemaa autokraatne juht Vladimir Putin arvas aga teisiti. Putini võimu tugevnemine hajutas Batka Lukašenko illusioonid veelgi suuremast võimust ja ta on kuni tänase päevani suutnud lepingus kavandatud integreerumist torpedeerida.
- aasta lõpul näitas Venemaa esimest korda tõsiselt Lukašenkole hambaid. Sisuliselt sai ta Kremlist ultimaatumi: me kas liigume integratsiooniga edasi või kaotate kõik soodustused. Eelkõige puudutab see muidugi Venemaa siseturu hinnaga ostetavat naftat ja gaasi. Valgevene majandusanalüütikud on prognoosinud, et selle soodushinna kadumine võib Valgevene jaoks tähendada lähema kahe-kolme aasta jooksul 10–20 miljardit dollarit hävingut. Valgevenes seisavad ees 2019. aasta parlamendivalimised ja 2020. aasta presidendivalimised, mis teeb olukorra Batka jaoks tundlikuks. Putini surves nähakse aga lahendust tema probleemile pärast presidendi ametiaja lõppemist 2024. aastal võimule edasi jääda, siis juba uue liitriigi presidendina. Nendest sündmustest ajendatuna kõlasid kõige mustemad stsenaariumid kuni Valgevene annekteerimiseni välja. Praegu võib öelda, et Batka näitab kõigiti välja soovi Valgevene valitsemisest mitte loobuda ja Kreml on ka vaikseks jäänud. Batka suur mure on leida uusi sõpru, keda majanduslikult lüpsta. Sõprade ring on aga kokku kuivanud ja ilmselt ei aita ka hiinakeelsed sildid Minski lennujaamas.
Intelligentsi ja paadunud rahvuslaste keel
- aastal elas Valgevenes 83,7% valgevenelasi (8 miljonit inimest). 2013. aastal õppis riigis valgevene keeles ainult 16,4% kooliõpilastest. Valgevenekeelsetes lasteaedades käis 11,4% lastest. Edasi läheb aina kurvemaks. Kõrgkoolide tudengitest õppis valgevene keeles vaid 0,2% ning segi valgevene ja vene keeles 37,4% noortest. Sama nukrad on sotsioloogilised uuringud keelekasutuse kohta. 34% valgevenelasi teatas, et räägivad vabalt emakeeles, kuid ainult 6% valgevenelasi kasutavad emakeelt pidevalt ja 74% neist kasutavad pidevalt vene keelt. 21% valgevenelasi ei kasuta emakeelt üldse. 99,4% valgevenelasi loeb ilukirjandust vene keeles ja ainult 5% emakeeles.
Valgevene keel kasutab kirillitsat, kuid on olemas ka ladina tähestik, mida kasutatakse põhiliselt väljaspool Valgevenet. Tänapäeval räägib juba märkimisväärne osa elanikest nn trajankat, vene-valgevene segakeelt, mille sõnavara pärineb vene keelest, aga grammatika valgevene keelest.
Valgevene intelligents armastab end lohutada Iirimaa näitega, kus räägitakse inglise keelt ja see ei sega iseseisvuse säilitamist. Kuid Valgevene ei ole Iirimaa. Pikas perspektiivis on just emakeelse kultuuri hääbumine see, mis võib viia iseseisvuse kaotamiseni.
Valgevene pika ajalooga on kõik väga selge – seda ei ole
Kaasaja Valgevenes ja Venemaal tõlgendatakse ajalugu täiesti erinevalt. Venemaa jaoks on Valgevene peaaegu nagu oma riik, kus elab venelaste vennasrahvas, kes räägib kohati, peamiselt metsakülades, mingit veidi imelikku dialekti. Ühesõnaga, kõik ühed idaslaavlased, kellel on ajaloo vältel tulnud üle elada erinevaid võõrvõimu valitsemisperioode.
Valgevenes on teine vaade oma ajaloole. Seal peetakse end Leedu ja Leedu-Poola suurvõimude ajast väljakasvanud riigiks. Valgevenelased mäletavad rahvusliku kultuuri sümboleid ja rahvuslikke suursündmusi ajaloos ning tähistavad neid. Viimaseid ei ole muidugi palju: esimene iseseisvumise katse pärast Saksamaa ja Venemaa impeeriumide kokkuvarisemist Esimese maailmasõja järel ja teine katse Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel. Ja siis mõned slaavi vürstiriigid praeguse Valgevene territooriumil kaugemast ajaloost, mida püütakse ka siduda kuidagi rahvusliku iseolemisega.
Siirdeala suurvõimude ääremaal
Valgevene oli läbi aja siirdeala erinevate vallutus- ja laienemisambitsioonidega suurvõimude ääremaal. Valgevenelased kujunesid slaavi ja balti hõimude kokkupuutealal. 9.–10. sajandil kuulus tänapäeva Valgevene ala Kiievi-Vene riigi koosseisu. Selle kokkutõmbumisel eraldusid sealt 11.–12. sajandil Polotski, Smolenski ja Turovi-Pinski vürstkonnad.
Polotski vürstkond oli küll Kiievi-Vene võimu all, kuid evis periooditi teatud autonoomiat. Polotski vürstkond laiendas aja jooksul oma valdusi tänapäeva Leedu, Läti ja Smolenski oblasti maadele. Mitmed Valgevene ajaloolased, otsides oma riigile ajaloolist õigustust, on hakanud rääkima, et idaslaavi hõimude koondumise keskusteks, kus sündisid vürstide dünastiad, oli Kiievi ja Novgorodi kõrval ka Polotsk.
- sajandil ühendas Leedu vürst Mindaugas oma võimu alla osa Leedu ja idaslaavlaste alasid, pannes aluse Leedu suurvürstiriigi tekkele. Samal ajal valitsesid Polotskis juba Leedu vürstid. 1392. aastal muutus Polotski vürstkond Leedu suurvürstiriigi osaks. 1385. aastal sõlmisid Leedu suurvürst Jogaila ja Poola kuninganna Jadwiga Krevo uniooni kokkuleppe. Jogaila pidi vastu võtma katoliikluse ja liitma Leedu koos Vene ja tänapäeva Valgevene ning Ukraina aladega Poolaga. Jadwiga kohustus aga abielluma Jogailaga ning laskma ta kroonida Poola kuningaks. Valgevene aladel kasvas Poola mõju, ent tugevnes õigeusklike idaslaavlaste vastuseis katoliiklusele.
Alates 15. sajandi lõpust alustas Moskva-Vene sõdasid endise Kiievi-Vene alade vallutamiseks. Idaslaavlased said Leedu-Poola riigis järjest suuremaid õigusi ja vabadusi. Lublini uniooniga tekkis 1569–1795 eksisteerinud Rzeczpospolita – Poola ja Leedu föderatiivne riik, kus jäme ots oli siiski Poola kuningriigi käes. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Rzeczpospolitasse kuulusid haldusüksuste vojevoodidena ka Valgevene piirkonnad. Kiievi-Vene idaalad läksid kasvava Vene impeeriumi koosseisu. Pärast Vene-Poola sõda 1654–1667 jäid Valgevene alad veel Poolale, kuid Poola jagamisel 18. sajandi lõpul ühendati Vene impeeriumiga.
Kindel alus Valgevene alade venestamiseks loodi 1839. aastal toimunud Polotski kirikukogul, kui Vene impeeriumi ideoloogiline tööriist Moskva patriarhaat allutas oma võimu alla uniaadi kirikud. Uniaadi kirikud olid endisel Poola alal rooma-katoliku kirikuga liidus olevad õigeusu kogudused, kes kõrgeima kirikupeana tunnistasid Rooma paavsti.
Ähmane rahvuslik jälg
Eraldiseisva valgevene rahva idee tekkis Valgevene aladelt pärit Peterburi tudengite seas 1880. aastatel. Nad moodustasid suuresti Ukraina taoliste gruppide mõjul ühingu Gomon ja jõudsid välja anda paar numbrit oma ajakirja. Samas kõlab Poolast väiteid, et Gomoni initsiatiivgrupi moodustasid peamiselt noored poolakad. 1906. aastal ilmus esimene valgevenekeelne ajaleht Naša Niva.
Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Saksa väed tänapäeva Valgevene läänepoolsed alad. Okupeeritud territooriumil organiseerisid sakslased Valgevene rahvuskomitee. 5. detsembril 1917 alustas tööd Valgevene kongress, kus arutati riikluse küsimusi. Kongressi delegaadid jagunesid iseseisvuse pooldajateks (Suur Valgevene raada) ja Venemaa koosseisus autonoomia pooldajateks (Valgevene oblastikomitee). Vastu võeti kompromissotsus moodustada talupoegade, soldatite ja tööliste ülevalgevene nõukogu. Kuid juba kahe nädala pärast otsustas Lääne oblasti ja rinde rahvakomissaride nõukogu kongressi laiali ajada. 25. märtsil Saksa okupatsiooni all otsustasid Valgevene rahvusliku liikumise esindajad välja kuulutada iseseisva Valgevene Rahvavabariigi. Pärast Saksa vägede lahkumist aladelt, kus tegutses Valgevene Rahvavabariik, vallutas selle ilma praktilist vastupanu kohtamata punaarmee. Valgevene Rahvavabariigi valitsus põgenes Vilnosse. Punaarmee vallutatud aladel kuulutati Smolenskis 1. jaanuaril 1919 välja Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (NSV), mis veebruaris ühendati Leedu-Valgevene NSV-ks (Litbel). See kestis ainult juulini, sest jaanuari lõpus 1919 oli alanud Vene-Poola sõda. Poola väed hõivasid Minski, kuid löödi seejärel sealt punaarmee poolt välja. 1921. aasta Riia rahulepingu järel läksid Lääne-Valgevene alad Poola koosseisu.
- aastatel oli Valgevene NSVs neli ametlikku keelt: valgevene, jidiš, poola ja vene. Nendes neljas keeles oli Valgevene NSV vapil ka tekst „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“.
Pärast sõda kehtestas Nõukogude Liit Poolaga uue piiri. 1939. aastal hõivatud Lääne-Valgevene aladest läksid Belostoki oblast ja Bresti oblasti kolm rajooni tagasi Poolale.
Sõjajärgset Valgevene arengut kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni iseloomustab aina ähmasemaks muutunud rahvuslik jälg. Ilmselt oleks Valgevene NSV muutunud Nõukogude Liidu kestmisel suure venekeelse soveti kultuuriruumi osaks, mis ajaloo vingerpusside tõttu oli nimeks saanud Valgevene. Paljudele venelastele ei mahu siiani pähe Valgevene riigi eksistents ja see on nende jaoks küllaltki arusaamatu. Seda näitab seegi, et kui Valgevene ametlik nimetus on Belorus (Valgevene), siis venelased kasutavad kõigil tasanditel kiusu pärast nimetust Belorussija (Valgevenemaa). Valgevenes peetakse seda solvavaks.
