TSSSSSSSSSSSSSS! Fred Jüssi mõtiskleb vaikuse üle, mida maailmas järjest vähemaks jääb. „Mul ei ole õnnestunud osta vaikust. Ma tean, et niisugust võtet on kasutatud, et on küsitud orkestrilt: „Kui palju maksab, ma tellin ühe pala?“ Orkester ütleb hinna ja siis on makstud neile kahe pala raha ja öeldud: „Nüüd jätate kaks pala mängimata.““
KesKus soovitab alltoodule lisaks Jüssi raamatut „Olemise mõnu“, mis koosneb Jüssi ERR-i „Ööülikoolis“ eetris olnud lugudest.
See oli aprillis 1983, kui ma lindistasin üht öölindu, tema laule ja nendevahelist vaikust. See salvestis oleks nagu kirikus tehtud, sest mets, kus see lind oma öist laulu laulab, on kõrge männimets, hästi laasunud – nagu sambad, mille kohal kõrguvad võlvid ehk puudeladvad, mis omavahel kokku lähevad. Ma tegin sellest lindistusest omal ajal koopia ja me saatsime ta tolleaegseid võimalusi kasutades Inglismaale, sest mul olid sel ajal BBC loodussaadete toimetuse inimestega head kontaktid. Oma üllatuseks sain neilt tänukirja, milles mul paluti võimaluse korral saata okasmetsa vaikust. See oli mu esimene kokkupuude vaikuse kui kaubaga: saime nende lindistuste vastu inglastelt väga tarvilikku kirjandust, raamatuid ja ajakirju. See oli meie kokkulepe, sest rahaga nad nende eest tasuda ei saanud. Helirežissöörid teavad väga hästi, mis väärtus on vaikusel – sellepärast need inglased minultki seda palusid. Vaikust saab kõigega segada. Näiteks filmis või raadiosaates ei saa teda mitte millegagi asendada. Vaikust tuleb eraldi lindistada. Tookord ma võtsin oma magnetofoni ja mikrofonid, läksin tagasi ja lindistasin 25 minutit okasmetsa vaikust. See läks järgmisel võimalusel Inglismaale ja nad olid selle eest väga tänulikud.
Ma väärtustan vaikust sellepärast väga kõrgelt, et metsavaikus on minu kujunemisel etendanud väga olulist osa. Minu arust üks kõige ilusamaid pühendusi on Halli Öökulli pühendus lasteraamatus „Seidžo ja tema kobraste seiklused“. See ütleb, et „kogu maailma lastele ja neile, kes armastavad metsavaikust“.
Kui ma räägin vaikusest kui inimese kujundajast, siis minu puhul on see olnud väga oluliseks teguriks, mis on kujundanud mu suhteid loodusega, inimestega, muusikaga, kujutava kunstiga, luulega… Kõigis neis valdkondades ja veel paljudes mängib olulist rolli vaikus, kas otseses või ülekantud tähenduses. Nõnda mõistan ma vaikust kui loodusvara. Ja kui me täna istume siin Kõrvemaa südames, siis oli mu mõte ka selles, et me oleksime ligemal sellele suurele reservuaarile, kust see vaikus lõpuks pärineb. Me ju teame, et vesi ei tule kraanist ja raha ei tule pangast. Vesi tuleb maa seest või veekogudest. Raha tuleb samuti maa seest, metsast, põllust, merest – ta ei tule eimillestki. Nõnda on ka vaikusel omad lätted ja omad allikad.
On väga oluline teadvustada, et vaikusel on muidugi oma mõõt. Mõni talub teda vähe, mõni vajab teda rohkem. Mõnes olukorras või hingeseisundis on ta sulle meeldiv ja sa vajad teda kui puhast õhku. Aga mõnes hingeseisundis ja olukorras on teda raske taluda. See mõõt erineb indiviiditi ja meeleoluti, kui nii võib öelda.
Öeldakse, et inimene saab 80 protsenti eluks tarvilikust informatsioonist nägemismeele kaudu. Aga need puuduvad protsendid on midagi, mida nägemise kaudu saadav ei kata ega asenda. Kuulmismeel on meie kõige vanem meel, kuna ta on välja kujunenud naha kompimistajust – see on meie kõige vanem taju. Seda, et ta on meie kõige vanem meel, võime järeldada sellestki, et meile on antud kõrvad, mida me ei saa sulgeda. Me võime silmad kinni panna ja nina kinni hoida, aga oma kõrvu me kinni panna ei saa. Loomariigis on küll vee-eluviisiga loomi, kes saavad – saarmas saab sulgeda oma kõrvad, hüljes, kobras –, aga inimene, kui ta ei võta appi käsi või muid abivahendeid, neid nii lihtsalt sulgeda ei saa.
Kuulmismeel on meie psüühikaga kõige sügavamalt ja intiimsemalt seotud: ta mõjustab väga tugevasti meie arengulooliselt vanemaid ajustruktuure – meie emotsioone, meie tundeid. Kuulmismeele sügavamad seosed psüühikaga ilmnevad ka patoloogia kaudu: psühhiaatrid teavad, et kuulmismeele petted on raskemad kui nägemismeele petted, sellepärast, et nad kõnelevad sügavamatest psüühilistest kahjustustest kui nägemisluulud.
Võib täie õigusega ütelda, et kuuldud ja räägitud kõnel on võime arendada kõrgemaid vaimseid ja hingelisi omadusi. Kui pime suudab edasi liikuda kõrgeima inimliku täiuse suunas, siis kurdid on sellest võimalusest ilma jäetud. On teada palju häid pimedaid muusikuid, aga mitte kurte muusikuid. Samuti on kuulmishäiretega lapsed sagedamini käitumishälvetega kui nägemishäiretega lapsed. Kuulmismeel rakendub juba enne sündi, ja mitte ainult inimesel. Naised on ütelnud, et ägedatele akustilistele ärritajatele, näiteks forte kohtadele kontserdil, reageerib sündimata laps emaihus liigutustega. Loomkatsed näitavad, et munade mõjutamine inkubaatoris mõjustab hiljem tibude käitumist jälgitavalt ja tuntavalt.
Kuulmisel on väga oluline tähtsus ka vermimisel. See on nähtus, mida tunneb loomapsühholoogia: seos, mis tekib kõrgemate loomade ja nende järglaste vahel, aga loomulikult ka ema ja lapse vahel, või isegi loomade ja inimeste vahel. Seda seost ei saa võrdsustada õppimisega – ta tekib tervikuna ja äkki. Ennemini võiks seda ehk võrrelda äkilise armumisega: tuleb järsku, kuid jääb alatiseks. Aga vermimine toimub teatud eas, kindlal eluperioodil. Ja sel ajal on kuulmisel väga oluline tähendus – helidel, häälel, suhtlemisel. On väga oluline, et kui sel perioodil loomalapsega suheldakse – olgu ta koerapoeg või kassipoegki –, et siis ei oleks ümbrus müradega saastatud ja reostatud. See on üks põhjusi, mispärast näiteks Mustamäe ja Lasnamäe agulikassid, kes elavad keldrites ega ole inimesega suhelnud, metsikuks jäävad. Ta ei tule käest toitu võtma ega inimesega kontakti otsima, sest kujunemise kriitilisel perioodil ei ole tal tekkinud imprinting’ut, nagu on rahvusvaheline vaste eestikeelsele sõnale „vermimine“. Tal ei ole vermimiseks võimalust olnud.
Inimese kuulmiselund on oma ehituselt äärmiselt keerukas, aga mitte ainult ehituselt, vaid ka talitluselt. Elu näitab, et tema taluvus looduslike mürade suhtes on palju suurem. Neid talume tehismüradest palju paremini või meelsamini – olgu siis kosekohinat või meremüha või võimsat metsamüha, mis helitugevuselt võib-olla nii mõnegi tehnilise müra tegelikult ületab. Nii et inimese kõrv, inimese kuulmismeel on valiv. Sealjuures annab tema keerukusest märku ka kuulmismeele võimetus taluda äkilisi pauke, väga tugevaid akustilisi ärritajaid. See võib põhjustada osalise või koguni täieliku kurdiks jäämise. Seda on rääkinud sõjast tulnud mehed, mida tähendab lahingumöllus šrapnellide või mürskude lõhkemine ligidal.
Kuulmismeele kahjustused nüristavad ja muudavad meid psüühiliselt ja hingeliselt vaesemaks. Nii et kuulmismeel on midagi, mida me peaksime väga hoidma. Osa kahjustusi on taastumatud. Müradel on omadus kumuleeruda, ladestuda: ta tuleb dooside või hulkadena – ma pean silmas tehismürasid – ja kui oleme saanud mingisuguse müradoosi, kui oleme olnud kuskil kontserdil, kus on hiigelvägev võimendus, siis me võime seda hiljem natukene leevendada sellega, et puhkame ennast välja. Niimoodi on kuulmine taastuv. Aga kui keegi töötab mürarohkes keskkonnas ja kuulmismeel saab kahjustusi pidevalt, siis võivad need olla ka pöördumatud. Näiteid võib tuua põllumeeste seast, kes ei ole kasutanud mürakaitsevahendeid, kõrvaklappe, ja on traktorite peal töötanud, või metsaveotraktoritel töötanud mehed – nad ei kuule… Nad ei kuule lõokese laulu. Mu oma ülikoolikaaslane, kes töötas aastaid Matsalu lahel ja sõitis mootorpaatidega edasi-tagasi, ei kasutanud kõrvaklappe ja ütles mõnikümmend aastat hiljem, et ta ei kuule enam linnulaulu. Ja see oli tema jaoks täielik traagika. Kaovad ka erisused inimkõnes, me ei kuule neid, on raske jälgida artikuleeritud kõnet, rääkimata sellest, et lähevad kaduma inimhääle varjundid. Inimkõnel on ju palju varjundeid: seal on viha, seal on armastust, seal on lohutust, seal on leebust, seal on rõõmu. Ühesõnaga, kui su kuulmismeel on kahjustatud ja su vaim selle läbi nüristatud, siis lähevad inimkõnes kaduma ka emotsioonid.
Aga ka loodushääled. Linnumeestel on üks tore indikaator, üks mõõdupuu – see on pöialpoisi laul. Pöialpoiss on Euroopa väikseim lind, ta kaalub ainult viis grammi, aga muneb kuni kümme muna, võib-olla isegi rohkem. Tema munakurn kevadel, kui ta pesa teeb ja muneb, ületab tema kehakaalu. Peale selle pesitseb ta veel kaks korda aastas, nii et see on tõeline bioloogiline kangelastegu. Praegu me teda siin laulmas ei kuule, aga hommikul kell kolm ta laulis. See on nii juuspeen hääl, et teist niisugust meil ei ole, ja kui inimene hakkab vananedes kuulmist kaotama, siis metsa helipildist kaob kõigepealt pöialpoisi laul. Nii et see on indikaator, mida võime metsas liikudes kasutada oma kuulmisteravuse mõõtmiseks.
Siingi võib ümberringi kuulda linde laulmas. Praegusel kellaajal vähem, aga kui me istuksime siin hommikul kell kolm, pool neli, siis see väike välu, kus me praegu oma juttu räägime – see kõik heliseks. Me ei kuuleks tuult. Praegusel kevadisel ajal ei kuuleks me sedagi, kuidas mets tuules kõneleb. Tuul ju ise häält ei tee – tuul teeb häält siis, kui ta midagi puudutab, midagi võnkuma paneb. Tuul võib häält teha korstnalõõris või aknaklaasi praos, ta võib unnata telefonitraatides, ja ta võib sahiseda, mühiseda, kohiseda… Kuulake, kui palju on eesti keeles sõnu nende häälte väljendamiseks, mida inimene kuuleb tuulises metsas – eestlased on ju metsarahvas. Võrdluseks võib ütelda, et vene keeles on ainult üks sõna: шуметь. See on keelte erisus. Venelased on suures osas stepirahvas. Neid varjundeid, mida eestlane oma maal kuuleb, metsavaikuses viibides, ei kuule kõrbepoeg ega stepipoeg, sest seal ei ole kajasid, seal ei ole sellist ruumi.
Me ei kuule ruumi. Aga ma olen mikrofonide ja magnetofoniga palju väljas töötanud ja niimoodi võib õppida ruumi kuulama. Näiteks praegu kuuleme ülelendavat lennukit… ja nõnda võime kuulda ruumi avaramas mõttes. Nüüd kuuleme, kuidas lennukimüra kaugeneb – selle kaudu võime ruumi kõrvadega kuulda. Me oleme nagu nahkhiired, kes võivad leida tee ja püüda saaki absoluutses pimeduses, kasutades oma kuulmismeelt ruumi suuruse, mahu määramiseks. Ja on justkui loomulik, et kui lennuk lendab üle, siis on müra kuulda, või kui rong läheb mööda raudteed, siis rong ei saa vaikselt minna… Aga samamoodi võime ju kuulata ka üle pea lendavat lindu. Ma mäletan, kui mina poiss olin, siis meil olid koolis niisugused küsimused, et mis on kõige suurem müra ja mis on kõige suurem kiirus ja… Mulle tuleb meelde, et kõige suurem vaikus pidi olema see, kui kass läheb kummikingadega üle Pärsia vaiba.
Helid on üldse nagu sool supi sees – seda ei panda sinna selleks, et suppi soolaseks teha, vaid selleks, et sool tooks välja supi maitse. Ja helid meie ümber on ka nagu sool: nad toovad välja vaikuse varjundid, annavad sellele vaikusele maitse. Linnamüra – see on ülesoolatud supp. Päevases linnamüras te ei kuule puiesteedel laulvaid linde. Jah, varahommikul kell kolm võite kuulda aed-lepalindu, sinitihast või metsvinti, kui pargis jalutate, või mõnda muud laululindu – aga peensusi te ei kuule. Siinsamas välul oli mul õnne vaadata aprillikuiseid virmalisi. Ma olen nii õnnelik selle võimaluse üle, sest seda vaatepilti, mida nii harva näeb, nii uhkeid, võimsaid värvilisi virmalisi sain ma vaadata segamata igasugustest kumadest. Linnas seda ei näe, sest virmalistel on oma sära ja linnakuma võtab sellest midagi ära. See on imeline vaatepilt. Aga nii nagu sa võid vaadata virmalisi, võid sa silmad kinni panna ja kuulata ka metsavaikuses helisid. Kui seejuures puuduvad soovimatud mürad, vaat siis me saame aru sellest vaikuse tähendusest, millele ma alguses viitasin – et see on omamoodi loodusvara.
Vaikust võiks ehk nimetada taastuvaks loodusvaraks, mõnes mõttes. Kui rääkisin, et kuulmiskahjustused võivad mõnikord paraneda, siis vaikusegagi on lood nii, et kui müraallikas vaigistatakse, siis taastub ka maastiku vaikus. Kui rääkida linnavaikusest, siis suveöödel kuskilt tulles on mulle meeldinud kuulata ventilatsioonilõõrides kilkide laulu. Pange tähele teinekord. Seda võib kuulda ka Tallinnas, aga see peab olema sügavalt öösi. Nüüd on autosid palju ja neid saab aina rohkem, aga on siiski tänavaid ja kohti, kus sa võid öösel läbi linna tulles – noh, kuskilt peolt või sõbra juurest külast – kuulda järsku kilgi laulu. Jääd seisma – tuleb kusagilt ventilatsioonilõõrist… See on niisugune tore ja omamoodi ilus üllatus.
Ma olen lugenud, et kui üks mootorrattur sõidab läbi öise Pariisi, äratab ta 25 000 inimest. Jaa! See ei ole tegelikult üldse naljakas. Ja kui me räägime uutest mürasaasteallikatest, siis nendeks on ka autode signaalsüsteemid, mis käituvad väga närviliselt: nad võivad huilgama hakata isegi tugeva tuule peale. Mulle meenutavad nad poeuste taha jäetud lapsevankreid, kus lapsed kägisevad sees, kuni mammad sisseoste teevad. Nii ka see tühi auto ei tea, kus on tema peremees, ja aina huilgab seal. Üks jätab huilgamise mõne aja pärast katki, teine huilgab lõputult – öösel on see väga häiriv. No rannikul on nüüd moes skuutritega sõit, see on üks väga ebameeldiv reostusallikas, aga muidugi ka võimsad raadiod, mida eriti nooremad autoomanikud randades ja avalikes kohtades kuulavad. Lükkab oma ukse lahti ja sealt tuleb siis võimas rütmiga tümps – ta arvab, et kõik seda kuulda tahavad.
Tulin kunagi rongiga Moskvast ja hakkasin tüdrukutega juttu rääkima: kuhu te sõidate, kuidas elate, kus õpite ja… Ma olin ise siis noor mees. Ja üks neiudest ütles, et ta sõidab sõbratari juurde suvilasse, aga et ta seal arvatavasti kuigi kaua olla ei saa, sest seal on страшная тишина, „hirmus vaikus“. Ma küsisin, et aga mis sind siis Moskvas niimoodi lohutab. Ta ütles, et hea, kui piimamees hommikul tuleb ja kolistab – ta elas kuskil äärelinnas –, et see annab talle mingisuguse pidepunkti, muidu tal hakkab õudne. Vaat sellepärast inimesed ei talu vaikust. Aga oluline on meeles pidada, et vaikusel on oma mõõt, nagu ma juba natukene rääkisin, ning et see erineb indiviiditi ja isegi sotsiaalsete kihtidena – see sõltub haridustasemest näiteks. Ma olen kuulnud üht psühhiaatrit kõnelemas, et inimese intelligentsuse taseme üle võid otsustada selle üle, kui palju ta tekitab enda ümber tarbetut müra: kui palju ta lärmab, kui palju ta kolistab, kui palju ta mängib valjusti raadiot – et see on omamoodi indikaator, mis inimesest küllalt palju räägib.
Kui saastusest rääkida, siis nüüd jõuamegi ka sotsiaalse probleemini. Üks asi on see, et Eestis arvatakse olevat umbes 100 000 inimest, kes töötavad ebatervislikus keskkonnas, tähendab: üle igasuguste normide ulatuvas mürareostuses. Ma olen kuulnud, et kuulmishäiretega noori on ligi 40 protsenti. Siin mängib olulist osa ka komme kuulata väga valju tümpsu nendest taskus või vööl rippuvatest karbikestest. On juhuseid, kus just sellise konservmuusika kuulamisest, liiga valjult, otse kuularite kaudu, on saadud selliseid kahjustusi, et kuulmine ei ole taastunud kuude kaupa – kui üldse.
Müral – eriti tugeva tasemega ja rütmilisel – on ka omadus tekitada sõltuvust. Seda on uuritud, tal on joovastav toime. Diskorid teavad seda, sellepärast nad mängivad noortele hästi valjusti tugevat rütmimuusikat, sest see paneb purju. Seda mehhanismi ei ole suudetud lõpuni selgitada, aga rütmimuusika mõjustab arengulooliselt vanemaid ajustruktuure. Ta on omamoodi mõnu- ja naudinguallikas ja nii nagu alkoholist, narkootikumidest või arvutist, võib sõltuvus tekkida ka mürast.
Mürareostus ei tähenda mitte alati kõrget, lausa kuulmiskahjustust põhjustavat helinivood – me saame sellest rääkida ka ülekantud tähenduses. Kujutage ette mobiiltelefoni helinat jumalateenistuse ajal kirikus. Või näiteks kontserdisaalis. See paneb tõeliselt võpatama. Kujutage ette mootorsae häält kevadises metsas. Möödunud kevadel oli palju juttu, et peaks kehtestama niisuguse korra, nagu oli enne sõda: metsatööd pidid olema lõpetatud märtsis, õieti aprilli alguseks – siis, kui metsis hakkab mängima. See nõue kehtis sellepärast, et ka loodus vajab rahu! Ja mis olid sel ajal metsatöö vahendid? Aga ikkagi raiuti ja saeti, inimene liikus metsas ja rikkus seda rahu. Praegu on maikuu lõpp lähenemas, kui me siin istume, ja ümberringi käivad metsatööd…
Raadioprogrammid – see on terror. Ma nimetaksin seda ühe sõnaga. See on terror, mis toimub avalikes kohtades, bussides, ka laevas ülesõidul. Hiiumaale sõites ma palusin kord, et kas laeva salongis oleks võimalik maha vaigistada see rütmimuusika, mis seal tümpsub. Siis ütles mulle nupukeeraja naeratades: „Aga reisijad panevad pahaks, kui ma selle maha keeran.“ Ma mõtlesin, kes siis mina olen – kas mina olen reisijat meenutav olend? Mina ei pane talle seda pahaks, no kui peab olema, siis peab olema, aga ma pean jälle minema kapteni käest paluma vaikuse varjupaika.
Kuna ma kümne aastaga rikkusin ära oma kuulmise – või kujundasin või arendasin ta välja, nagu mulle on öeldud; mina ütlen, et „rikkusin“ ta ära –, siis ma elangi rohkem kõrvade kaudu ja kuulen kõike ümberringi, alateadlikult. Ja ma olen käinud kõikides Põhjamaades, Gröönimaa välja arvatud, peale selle ka mitmetes Euroopa riikides, aga niisugust terrorit, millele ma äsja viitasin, ei ole ma kogenud üheski teises riigis. Kõige meeldivama mulje jättis viibimine kahe nädala vältel Fääri saartel. Seal koheldakse inimest – bussis, avalikes kohtades, kohvikutes, restoranides – sootuks teisiti kui siin. Nii et seal on vaikus kui loodusvara väärtustatud ka sotsiaalsel, ühiskondlikul tasandil.
Aga teisalt võin teile tunnistada sedagi, et ka niisugustes välisriikides, kus viibimist ma olen väga nautinud, ootan ikkagi tagasitulekut. Siin ei ole kõik puhas ja siin ei ole kõik vaikne, siin ei ole kõik nii, nagu ta võiks olla või koguni peaks olema – aga ta on oma. Minu tänav on täis koerasitta ja auke, aga ta on minu tänav. Ja ma tunnen omamoodi naudingut, kui ma tulen, kott seljas, kuskilt kaugelt maalt ja jõuan oma kodutänavale. No olgu see koerasitt ja olgu need augud, ma astun sealt üle – aga ma olen jälle oma tänaval! Nii et see on see, mida sa omaks võtad.
Ma kujutlen inimest kui rabataime. Eestis hakkasid rabad arenema 12 000 aastat tagasi, siis kui taandus viimane mandrijää. Nii et meie rabad on umbes 10–11 000 aastat vanad ja nende turbakiht on keskeltläbi neli-viis-kuus meetrit. Kõige paksem turbakiht Eestis on üksteist meetrit, aga see on erijuhus. Rabas kasvavate taimede juured ei ulatu läbi selle mitme meetri paksuse kihi mineraalsesse aluspõhja – nad on atmosfäärsel toitumisel. Sama lugu on paljude inimestega, eestlastega kah – me oleme ju enamasti linnainimesed. Eestlane linnastub, ta linnastub isegi linnas elamata: linn ja linna väärtushinnangud ja linna elulaad läheb ka maale. Seda võiks võrrelda sellega, et sa kaotad taimena sideme oma mineraalse aluspõhjaga ja oled ainult atmosfäärsel toitumisel. Sa elad sellest, mida toovad sulle tuuled, mida toob sulle vihm, mida toovad sulle korstnatest heitgaasid – kõik see kokku on see, millest elab rabataim.
Ja see, mis tuleb neist torudest, millest ma enne rääkisin – küll kohvikutes, kauplustes, bussides, meedias, raadios, igal pool –, see on ülekantud tähenduses samasugune atmosfäär, vaimne atmosfäär. Seda me hingame oma vaimuga. Kui näiteks bakterite ja paljude viiruste suhtes on meil kaasasündinud kaitse – nahk, limanahad ja muud vastupanumehhanismid –, siis vaimul ei ole seda kaitset. Inimese vaim on avatud. Inimene on manipuleeritav, eriti auditiivselt. Visuaalselt muidugi ka: suured värvilised kirjad ja plakatid ja kõiksugused ahvatlused… Aga see, mis tehakse auditiivselt, kuulmismeele varal, selle vastu ei ole üldse kaitset – inimese vaim on ju avatud.
Inimene vaikuses on inimene iseendaga. Kui sa oled vaikuses, siis sa jääd iseendaga üksi, iseenda seltskonda. See on väga tore seltskond, aga nagu teada, inimene on iseendale ka timukas, nii et alati ei tarvitse see seltskond siiski nii tore olla. See võib olla põhjus, miks tahetakse viibida müras. Ma rääkisin vaikusest kui kaubast, ja ma olen üritanud mõnes kohvikus vaikust osta – see ei ole võimalik. Siis öeldakse mulle, et ma ei saa seda raadiot kinni keerata, sest siis lähevad külastajad ära. Ma olen mõelnud, et põhjus on vist selles, et siis ta jääb üksi oma mõtetega ja need ei tarvitse talle üldsegi meeldida. Iseendaga koos elamine on üks raske asi. Seda õpitakse vist eluaeg. Inimene on sotsiaalne olend ja ta ei saa üksinda olla ega elada. Kujutage ette maailma ilma inimeseta. Te olete äkitselt ühel päeval siin maailmas täiesti üksi. On küll kõik linnud ja taimed ja kõik, aga… Ma ei tea, kas te suudate kujutleda oma seisundit? No hea küll, lähme sealt veel edasi: kujutage ette ilma lindudeta – taimed küll on olemas kõik, aga ühtegi heli ei ole. Te olete üksinda maailmas, kus ei ole helisid…
Mul on meeles, et olen olnud ühel talvel Viidumäel, kui 11. veebruaril oli nii soe ilm, et majaseintel jalutasid kärbsed ja sarapuu õitses. Ja ma kuulasin seda! Kõik kevade märgid on olemas: päike paistab, lumi on sulanud, seda polnudki sel talvel, putukad on liikvel – aga mitte ühtegi linnuhäält… Mul hakkas õudne. Aga sel on omad põhjused, miks minul õudne hakkab: on elus vaikus ja siis on olemas hauavaikus. Hauavaikust võite kogeda siis, kui lähete vanadesse kaevanduskäikudesse, kus ei ole kajasid, kus isegi riiete kahin ei peegeldu seintelt tagasi, vaid sumbub kuskil liivakivi urgetes ja käikudes. Kui sa siis kuulama jääd, ei kosta ühtegi heli ega kaja. Muidu on vaikusel ikka oma värvid, oma varjundid: täielik vaikus ei ole kunagi täielik vaikus, tal on ikka elu sees – aga niisugune maa-alune vaikus… Midagi analoogset võite kuulda, kui lähete värskesse kohevasse lumme mattunud metsa. Lähete metsa, aga ei kuule äkki ühtegi heli. Te ei kuule ruumi, sest ruum on täidetud paksu koheva lumevatiga. Siis hakkab ka natukene õudne, ja on hea meel, kui sa järsku kuuled kaugelt varese kraaksumist või külas haugatavat koera. Siis läheb süda kergemaks. Rääkisin enne metsavaikuse aadressil ülistusi, ja ma armastangi teda, aga teisest küljest – ega ma ikka päris üksindust, päris vaikust, hauavaikust, maa-aluse käigu vaikust, elutut vaikust kaua ei talu. Ma tahan, et tal oleks elu sees.
Kui nüüd tulla tagasi vaikuse kui loodusvara juurde, siis selle loodusvara kaitset peaks võtma väga tõsiselt. On mõttetu rääkida loodusturismist, sellest, et me nii-öelda meelitame välismaalasi Eestisse oma loodusrikkustega, kui me ei suuda neile pakkuda vaikuseelamusi. Seda peaks kindlasti mõtlema inimene, kes tegeleb loodusturismi organiseerimisega ehk teisisõnu: me Eestimaa looduse müügiga. Vaikus peaks kindlasti kuuluma selle hinna sisse, mida maksab välismaalane võimaluse eest imetleda kõike seda, mis meil siin Eestis veel on – ma pean silmas eelkõige metsi, mis praegu pindalalt kiiresti kahanevad; ma pean silmas vaheldusrikkust, jõgesid, meie laiustele iseloomulikke ilusaid suuri rabalaamasid; ma pean silmas kasvõi praegust võimalust kuulata seda seppa, kes väikese kuldse vasaraga hõbedasel alasil vasardab. See on väike lehelind, kes meie pea kohal siin kase otsas laulab…
Seda võimalust mürareostuse puhul enam ei ole, siis on juba supipotis tõrvatilk. See on väärtus, mille juurde inimesed jõuavad väga sageli siis, kui seda enam ei ole. See on umbes nii nagu tervisega, mille kohta öeldakse, et tervis on haige inimese kõige kallim vara. Või nagu õnnega, mille kohta olen kuulnud öeldavat, et õnn on midagi, mida kunagi ei ole, aga mis ühel päeval sulle selja keerab.
