Tegelik elu kipubki tihti käima maksiimi järgi, mida mängufilmis “Sügisball” soovitab restorani-kabaree Miraa? direktor ?veitser Theole: nimelt peavad direktori meelest töötajad töötama ja kirjanikud lugema raamatuid. Nõnda peab ka Riigikogu liige Peeter Kreitzberg laiutama kahetsevalt käsi küsimuse peale, kui palju saab ta lugeda vabal valikul, kui palju aga töiste kohustuste tõttu.
Heal tekstil on peiteaeg
Kuid valijad võivad kergendatult hingata – olukord pole mitte alati olnud nõnda masendav ning tegelikult on Peeter Kreitzberg suure lugemusega, kirjandust au sees hoidev inimene, kelle elus on olnud päevi, mil ta on saanud tegeleda peamiselt raamatutega.
Nii meenutab ta aega 1990ndate alguses, mil viibis üle kahe aasta Lundi ülikooli juures filosoofiadoktorandina. Ta oli esimest korda pikemalt välismaale pääsenud ning sai Rootsis tõsisemalt pühenduda selliste teoste lugemisele, mida Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes kätte saada ei olnud võimalik. Nende, Lundi raamatukogus inglise keeles loetud autorite kohal olid au sees peamiselt filosoofid Jacques Derrida, Michel Foucault ja Jean-Fran?ois Lyotard.
Peamiselt seega postmodernistid ning nagu Kreitzberg järelemõtlikult tõdeb, polnud need teosed 1990ndate algul enam sugugi teab kui uued. “Tuleb välja,” mõtiskleb Kreitzberg valjult, “et heade filosoofiliste tekstidega on see, et neil on teatud peiteaeg, mis on vajalik selleks, et hakata neist korralikult aru saama.” Ta toob ka ühe konkreetse näite: Thomas Kuhni peateos “Teadusrevolutsioonide struktuur” ilmus 1962. aastal, kuid esmane reaktsioon oli üsna kesine. Läks üle kümne aasta, kuni ilmus raamatu teine trükk ning 1970ndate keskpaigaks oli Kuhni kasutuselevõetud mõiste “paradigma” kõige sagedamini kasutatud sotsiaalteaduslik termin üldse.
Filosoofia juurest on muidugi vaid üks samm selle peamise kasutusvaldkonna ja praktika – hariduse juurde. Ning haridustekste on Peeter Kreitzberg lugenud palju. Alates Aleksander Veiderma elulooteosest “Elu hariduse radadel” kuni haridusküsimustega tegelenud filosoofiaklassikuteni Platonist ja Aristotelesest Jan Amos Komensk?ni.
Elamise rõõm ja maailma hõng
Ilukirjandust seevastu luges Kreitzberg rohkem noorena, kuni umbkaudu 35. eluaastani. Samas sedastab Kreitzberg, et tagantjärele mõeldes oleks temagi pidanud rohkem lugema ja tegema vähem sporti. Ometi ei tähenda see, et ta poleks koolipõlves raamatute vastu üldse huvi tundnud. Põhilised asjad luges Kreitzberg siiski läbi, sest ilukirjandus on noorele inimesele suuresti ka elu mõtte otsingu vahend.
Toona pakkusid huvi eelkõige väliskirjandusteosed nagu Mark Twaini raamatud või Ha?eki surematu “Vahva sõdur ?vejki juhtumised maailmasõja päevil”. Kreitzbergi vaieldamatu noorpõlvelemmik oli aga Romain Rollandi “Colas Breugnon”: “Erakordselt elujaatavas stiilis. See ei paku mitte lihtsalt lugemise rõõmu, see pakub elamise rõõmu!”
Üldse pakkus noorena just väliskirjandus rohkem nii lugemise kui elamise rõõmu, sest selles oli justkui laiema maailma hõngu. Eesti kirjandus jättis Kreitzbergi noorena seevastu külmaks, isegi hirmutas natuke oma lokaalsuse ja kohalikest oludest väljakasvavate muredega.
Praegu, mil Peeter Kreitzbergil ilukirjandusteoste lugemiseks kuigi palju aega ei ole, ei tähenda see siiski seda, nagu ei hoiaks ta oma lemmikautoritel silma peal. Isegi kui see toimub teinekord vaid ajakirjandusliku esseistika vormis, loeb Kreitzberg näiteks alati läbi Jaan Kaplinski kirjutised. “Isegi kui ma ei ole temaga alati nõus, meeldib mulle, et ta kirjutab siiralt,” nendib Kreitzberg, kelle suust see kõlab tõesti tunnustusena, sest vaid hetk varem on ta selgitanud, milliseks piinavaks kohustuseks on talle tema töös igapäevane lehelugemine. Selleks on palju põhjuseid, kuid üks üldisem ja filosoofilisem seisneb selles, et vanemaks saades ei huvita inimest enam mitte see, mida öeldakse, vaid see, kuidas öeldakse. Ja ajalehed ei paku viimast laadi elamusi just väga palju?
Varem leidis Kreitzberg muidugi ka aega lugeda Kaplinski luuletusi. Rääkides luuletustest meenubki minu vestluskaaslasele kohe uuemate ja vanemate klassikute nimesid. Ta tunnistab, et Jüri Üdi luuletused meeldisid talle väga ning suure huviga sai loetud ka Marie Underi tekste, kuid “kõige geniaalsem sõnakasutaja on kahtlemata Shakespeare.” Enda sõnutsi naudib Kreitzberg lihtsalt seda, kui osavalt on võimalik ennast väljendada: “Vapustavalt võimas keelekasutus!”
Mudelite ehitamine
Kui jutt juba geeniuste ja geniaalsuse peale veeres, siis teiseks suureks geeniuseks inimkonna ajaloos peab Kreitzberg Albert Einsteini, kuid ruttab kohe selgitama, et nii tähtis kui Einstein ka oli, jäid tema mõtlemised selgelt ühe eluala avaldusteks ning neid ei ole kerge tõlkida laiemalt arusaadavaks, sest mõtlemise aluseks on inimeste puhul ikkagi keel.
Matemaatikuharidusega mehe suust kõlab see mõnevõrra ootamatult, kuid kohe järgneb ka selgitus: “Kõik need mudelid, mida kasutatakse ka teaduses, baseeruvad tegelikult ikkagi tavakeele kasutusel ja kujutlustel, mida on võimalik hankida raamatutest või suhtlemise teel.” Seejuures on mudelite ehitamise hinnaks tihtipeale keele mitmekülgsuse kadu, mida näeme väga elavalt ka arvutite kasutuselevõtu laienemises. Viimased soodustavad teatud liiki mõtlemist ja arutlemist, samal ajal kui inimeste omavahelises suhtlemises on keel alati mitmekülgsem, keerukam, nüansirikkam.
Matemaatika ja elav keel
Arvutitega võib seostada ka probleemi, millest alles tänavu suvel oli ajakirjanduseski põgusalt juttu – nimelt on Eesti laste võime ilukirjandusest aru saada üks Euroopa madalamaid, vaid Soomes ja Iirimaal on olukord veel hullem. “Olen täitsa kindel, et see annab tagasilöögi mõtlemisele üldse, ka teistes valdkondades,” nendib Kreitzberg mõrult ning lisab veidi hiljem, et mida aeg edasi, seda enam tunnistab ta kirjanduse kui mõtlemisõpetuse ülimuslikkust matemaatika, ajaloo või mingite teiste distsipliinide ees.
Võib-olla ongi just matemaatikaharidus see, mis laseb Kreitzbergil nüüd vaimustuda elavast keelest ja selle võimalustest rohkem, kui see oleks ilma säärase haridustaustata võimalik olnud. Ta meenutab, kui raske oli kirjutada esimesi leheartikleid, sest teda kammitses “matemaatiline kretinism” – soov valitseda iga sõna tähendust -, millest ta on nüüdsest ammu üle saanud. Selle asemel tunneb ta rõõmu keele eripärast, mis tingib selle, et keegi “ei suuda pidurdada inimesi andmast keelele uusi tähendusi, uusi nüansse, sest keele tähenduse määrab ikkagi selle tarvitaja.”
Filosoofia joonealused märkused
Jõudes filosoofia juurde, muutub teemana vältimatuks ka haridus. On ju filosoofia juuredki suuresti kinni inimeste kujundamises. “Kui lugeda Platonit,” selgitab Kreitzberg, “siis on näha, et filosoofia on otsinud vastust küsimusele, kuidas kasvatada vooruseid, kuidas kasvatada head riigikodanikku.”
Osalt on see jäänud nõnda tänini. Kreitzberg lisab veel muigamisi, et suur osa lääne filosoofiast kujutab endast joonealuseid märkuseid Platonile, kes mainis suurt osa probleemidest, millega talle järgnenud filosoofid sellest ajast peale tegelevad. Teine filosoofia algusaegade suurkuju, Aristoteles, on samal ajal väga tugevalt mõjutanud hermeneutilist filosoofiat, mis omakorda on jällegi tihedas seoses haridusprobleemidega.
Nagu juba vestluse alguses selgus, on Kreitzberg filosoofiat lugenud üsna palju ning ta selgitab, et kõige enam lähevad talle korda sellised filosoofid, kes on üritanud midagi lahti mõtestada, selgitada ja arusaadavaks teha – ning kelles on tugev maailmavalu. Sellisteks peab Kreitzberg Platonit, Wittgensteini või näiteks Ameerika filosoofi John Dewey’t.
Fundamentaalse tähtsusega asjad
Need autorid – kes Kreitzbergi meelest on filosoofiaharidust ja filosoofiateemalisi arutelusid Eestis mõjutanud kahetsusväärselt vähe – on samas kirjutanud sedalaadi teoseid, mida Kreitzbergi arust peaks üks haritud inimene tegelikult tundma ja olema ideaalis ka läbi lugenud. Kuid samas – kui isegi lähtuda eeldusest, et elu jooksul on parem läbi lugeda pigem viisteist väga head kui viisteist tuhat ükskõik millist raamatut – on alati võimatu leppida ühiselt kokku, mis on need kõige-kõigemad teosed.
Igaühel on erinev arusaam ning tänapäeval on olukord info ülekülluse tõttu muutumas üha hullemaks. Samal ajal, leiab Kreitzberg, peaks näiteks kohustusliku koolikirjanduse osas olema võimalik mingi kokkulepe leida. Isegi kui ei suudeta kokku leppida kõikides teostes, on ometi olemas fundamentaalse tähtsusega raamatuid, mille lugemise vajalikkuses ei kahtle keegi.
Nii on Peeter Kreitzberg koolisüsteemile väga tänulik selle eest, et teda sunniti lugema läbi Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” ning sellega avati ta silmad tegelikult ka edasistele lugemiselamustele.
* * *
Elu väikesed ja suured tasandid
Meenutades ilukirjanduse lugemise päevi, nendib Peeter Kreitzberg, et päris läbi pole need veel nüüdki. Samas kipuvad katsed üht või teist asja päriselt läbi lugeda, lõppema teinekord tulutult ning läbilugemata ja pooleliolevate teoste virn Kreitzbergi maakodus kasvab. Nii on ta korduvalt alustanud – aga mitte kunagi lõpetanud – raamatut, mis “on ju üks ameeriklaste piibel”. Selle all peab Peeter Kreitzberg muidugi silmas Margaret Mitchelli suurteost “Tuulest viidud.”
Üldiselt ongi aastate jooksul ilukirjandus pidanud tegema ruumi ühiskonnateadustele ning taandunud puhkuseaegseks hobiks. Samal ajal on varasemad eelistused muutunud ning mõnikord Kreitzberg mingis mõttes lausa naudib põgenemist suurte ja üldiste filosoofiliste probleemide eest, millega tihtipeale tuleb kokku puutuda erialases kirjanduses. Samas toob vabal ajal loetud raamatud tihti kätte juhus.
“Sageli on need üsna juhuslikud asjad,” näib Kreitzberg justkui vabandavat, “mis ma olen maakodus kätte saanud, sest olen nii suvel kui talvel väga palju maal.” Kuid see ei tähenda, nagu ei võiks juhus pakkuda põnevaid leide.
Nii jutustab Kreitzberg õhinal ühest väga omapärasest teosest, mida on õigupoolest ?anriliselt isegi raske määratleda. Vahest kõlbab selleks kroonika? Raske öelda. Kuid tegu on Kanadas koostatud kolmeköitelise Eisma küla ajalooga (Lembit Valter. Eisma ja mälestusi naaberküladest. Oma Press, Toronto 2003|. – Toim.) mis sisaldab endas nii klassikalises mõttes ajaloolist ülevaadet, külarahva elulugusid, “kohalike luulemeistrite” luuletusi kui ka pärimuslikku kohavaimu kirjeldust. “See pakkus mulle ülisuurt huvi,” lausub Kreitzberg muiates ning tegelikult ei tundu see üldse imelik.
Mees, kes on viimased aastakümned tegelenud filosoofia ja sotsiaalteaduste, eelkõige pedagoogikaga, tahab ju kindlasti vaadelda elu tema kõige väiksemal tasandil. Nõnda on võimalik näha nii seda, kas ja kui täpselt teooriad elu kirjeldavad kui ka leida nende teooriate sünniallikat – elu tema detailides ja seostes.
* * *
Peeter Kreitzberg on sündinud 1948. aastal Pärnus, üles kasvanud Rakveres. Matemaatikaalase kõrghariduse omandas ta Tartus; esmalt Leningradis ja siis Tartus sai Kreitzberg pedagoogikahariduse. Tartust siirdus ta Lundi ülikooli, kus kaitses 1993. aastal doktorikraadi haridusfilosoofias. 1992-1996 oli Tartu Ülikooli haridusteooria professor, 1995. aastal kultuuriminister ning 1996-1999 Tallinna abilinnapea. 2001. aastast alates on Peeter Kreitzberg Riigikogu liige.