VAPRAD KOMMERSANDID: Etnoloog Aimar Ventsel teeb ekskursiooni idanaabrite väikeettevõtlusesse. Venemaal pole väikeettevõtja elu just teab mis meelakkumine. Loe ja võrdle, mille poolest asi Eestist erineb.
Venemaa majanduse arengu kohta on nii sisemaal kui ka välismaal raamatukogude kaupa kirjutatud igat masti enam või vähem analüütilisi teoseid. Olles ise neist vaid murdosa lugenud, oli ka minul tekkinud teatud pilt Vene majandusest. Selle kirjanduse juurde tuleb lisada veel teine paras ports üldteoreetilist majandusteadust, mis on minu peas tekitanud teatud kontseptsiooni sellest, milline peaks Venemaa majandus olema, ehk siis sellest, mille poole püüdleb lääs, kes üritab oma majandusmudelit serveerida kui holistlikku must have’i, ja milliseks peab Venemaa saama, et olla „normaalne“ ehk selline, nagu lääs arvab ennast olevat.
Sõimusõna „kommersant“
Alustades tagantpoolt, moodsa poliitökonoomia vaatenurgast, on keskklassile toetuv ettevõtlus teoreetiliselt kaasaegse lääne majandus- ja ühiskonnamudeli alustala. Eksisteerib erinevaid vaatenurki, kas „päris“ lääneks teeb edukas väikese ja keskmise suurusega ettevõtlus või peaks ühiskond pigem panustama suurettevõtlusele. Näiteks on Eesti lääneks saamise strateegias de facto selles leeris, kus panustatakse siiski pigem suur kui väike osa riigi tähelepanust väikeettevõtlusele. Innovaatilisi iduettevõtteid ja muidu edukaid väikeettevõtteid kiidetakse, tõstetakse esile ja (hoolimata kriitikast) ka toetatakse.
Venemaal on ettevõtluse ja eriti väikeettevõtlusega lood teoreetilisest perspektiivist kehvad, ideaalilähedasest situatsioonist on seal asi kaugel. Korruptsioon, ametnike omavoli ja ebakindlus on ettevõtlusmaastiku üks osa. Peale selle väidab terve plejaad teadlasi, et ettevõtluse reputatsioon on halb, ettevõtjaid peetakse enam-vähem kulakuteks ning külakurnajateks, „kommersant“ on üldiselt Venemaal siiamaani sõimusõna.
No juhtus nii, et sattusin ühte rahvusvahelisse uurimisprojekti Arktika linnakeskkonna jätkusuutlikkusest (urban sustainability), kus minu osaks jäi ettevõtluse uurimine. Johtuvalt asjade loogikast (ligipääs inimestele) keskendus minu uurimus väikeettevõtlusele. Ja ehkki ma olen Venemaa Kaug-Idas tegelenud uurimistööga ja arvasin, et tunnen asja, keerasid selle projekti esmased tulemused asjad minu jaoks peapeale.
Väikeettevõtlus – vaid 6,6% SKP-st
Kõigepealt veidi numbreid. 2009. aastal eksisteeris Venemaa Kaug-Idas 181 514 väikeettevõtet, nendest 80% olid mikroettevõtted ehk kuni 15 töötajaga. Peagu pool väikeettevõtteid on Primorski krais, mis on regiooni väikseim administratiivne üksus. 60% sellistest ettevõtetest tegelevad jae- ja hulgimüügiga.
Regioon, kus ma kõige enam uurimistööd tegin, on muidugi Jakuutia. 2010. aastal oli Jakuutias 4952 ettevõtet, neist 4029 mikroettevõtted. 80% Jakuutia ettevõtetest on koondunud nelja linna: Jakutsk, Lensk, Mirnõi ja Nerungri. Vaid 400 ettevõtet on tegevad põllumajanduses, ligi pool neist jaekaubanduses, 23% ehituses. Samas on peagu 100% kohalikust mikrobussiliiklusest väikeettevõtete käes, enamik turismist, autoparandamisest ja kaubaveost. 73% Jakuutia elanikest on linlased, 40% kohalikust tööjõust töötab väikeettevõtteis, samas kui väikeettevõtted annavad vaid 6,6% regiooni SKP-st.
Kohalikud majandusteadlased on välja rehkendanud, et väikeettevõtluses on väga väike vajadus kõrgelt haritud spetsialistide järele, küll on aga pidev nõudlus madala kvalifikatsiooniga lihttööliste järele. Seda on näha juba sellest, et riikliku innovaatiliste ettevõtete arendamise stardiprogrammi Start raames on alustamisabi saanud vaid 33 regiooni ettevõtet, teised ei kvalifitseeru.
Ümbrikupalkasid ei kontrollita
Kõigepealt peaks alustama sellest, et väikeettevõtlus Vene provintsis on kõike muud kui ühiskonna alustala ja ideeline tegevus demokraatia levitamise rindel. Enamik ettevõtjaid alustas oma tegevust 1990-ndate putkamajandusega ja sellepärast, et riigitööl palka ei makstud. Siiamaani üritavad ettevõtjad säilitada kasvõi fiktiivse seotuse riigisektoriga: enamik minu informante töötab näiteks poole või täiskohaga õpetaja või raamatupidajana või mõnes muus sellises ametis. Need, kes on iseseisvad, kavatsevad umbes kümme aastat enne pensionile minekut riigitööle minna. Põhjendus oli kõigil üks: riigitöötaja saab paremat pensioni, talle makstakse haigusrahasid, temale korvab riik vähemalt ühe Venemaa-sisese reisi aastas ja lapsed saavad paremat abiraha.
Üldiselt jäi mulle mulje, et enamikul juhtudel on oma firma pidamine pigem asjaolude kokkusattumisel tehtud samm, mida inimesed ise peavad ajutiseks, mis sellest, et peavad poodi või töökoda juba oma 20 aastat.
Teine iseloomulik nähtus Kaug-Ida väikeettevõtluses on madala profiili hoidmine. Paljudel ettevõtetel pole tänaval isegi firmasilti, kliente leitakse suulise reklaami abil. Üks põhjus madalaks profiiliks on muidugi ümbrikupalkasid saav personal. Kui ma küsisin, kas kontrolle ei kardeta, naerdi mind välja. Tuleb välja, et Jakuutias eksisteerib süsteem, kus ettevõtteid kontrollivad ametnikud saavad osa trahvisummast. Seepärast on ametnikud huvitatud suurte kontsernide trahvimisest, kus summad on ka mitu korda suuremad. Teinekord ei viitsi ametnikud väikeettevõtteid isegi siis kontrollida, kui keegi mingist rikkumisest maksuametisse koputab: ametniku osa mõne tuhande rubla suurusest trahvist ei motiveeri korda looma.
Väikeettevõtja raske elu
Iseloomulik sellisele ettevõtlusele on veel tihe seotus perekondliku võrgustikuga. Enamikul juhtudel on suuremate ettevõtete puhul kõik juhtivad positsioonid täidetud sugulastega. Põhjus on lihtne: sugulane on kõige usaldusväärsem. Nii intervjueerisin ma inimesi, kes tegelevad toiduainete veoga kaugetesse põhjarajoonidesse. Jakutskis elab naine, kes korraldab kauba ostmise ja transpordi. Vastu võtab laadungi teine õde, kes peab kaugel põhjas poodi. Tema saadab osa toiduainetest teise külla, kus kolmas õde peab poodi. Sarnaselt funktsioneeris ka üks teine ettevõte. Tegemist on kala ja metsloomalihaga kaupleva firmaga, mille rajas ema, kes pärast surma pärandas ettevõtte perekonnale. Vanem tütar elab Jakutskis ja korraldab kala-liha müüki kohalikele suurostjatele ning ajab asju bürokraatiaga. Tema mees omakorda otsib kokku jahi- ning kalastamisvarustust, paneb selle kõik praamile ja saadab mööda Leena jõge alla Põhja-Jäämere äärde Tiksisse, kus muu perekond elab. Tiksi sugulased tegelevad aasta ringi kalapüügi ning põhjapõdrajahiga. Kui pargas varustusega tuleb, siis laaditakse kraam maha ning täidetakse pargas kala ja lihaga, millele Jakutskis pesitsev vanem õde on juba ostja leidnud. Selliselt toimivaid ettevõtteid on jalaga segada, see on reegel, aga mitte erand.
Ning lõpetuseks ettevõtluse reputatsioonist. Võib-olla on see vaid Kaug-Ida spetsiifika, ent ma olen väga vähe kohanud vaenulikku suhtumist väikeettevõtjatesse. Suur osa väikeettevõtjaid ei ela rikkalt, ent on oma firma üle uhked. Eneseuhkus väljendub kasvõi selles, et nendega intervjuud tehes keeldusid need inimesed reeglina mul laskmast enda kohvi või tee eest maksta. Rahva vaenulikkus on pigem suunatud suurte kontsernide ja nende omanike vastu. Enamjaolt ka õigusega. Suured kontsernid saavad Venemaal eksisteerida vaid juhul, kui nad on seotud onupojapoliitikaga riigi tippstruktuuride tasemel. Väikeettevõtjatesse suhtutakse – ja tihti õigusega – kui inimestesse, kes on raske tööga oma ettevõtte üles ehitanud, et sugulasi ja lapsi toita. „Molodets“ on üks väljend, millega kirjeldatakse väikeettevõtja rasket elu.