<1>
Tihti kiputakse unustama, et laps jääb veel pikaks ajaks lapseks ka siis, kui ta ta enam Pampersites ei rähkle. Polegi siis ime, et kõik kohad on täis pubekaid ja pubekahakatisi, kes kindlalt usuvad, et on täiskasvanud, saavad oma eluga hakkama ja suudavad enda eest ise vastutada. Blaa, blaa, blaa!
Vanemad võtavad selle pimedateusu üsna kiiresti omaks, eeldavad oma võsult täiskasvanulikku käitumist ja kui too ei saa hakkama, siis vahivad lapsele vasikasilmadega otsa ja ütlevad: “Sa oled juba suur inimene, kuidas sa võisid nii teha?” Seaduse järgi kuulutab suurekssaamist 18. eluaasta. Ja normaaljuhtudel peab lapsepõlv just nii pikk olema.
PIPI SURI, SEST EI TAHTNUD VIINA JUUA
“Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu,” nii sõnus Pipi Pikksukk koos sõpradega, neelates võlupille, mis pidid säilitama igavese lapsepõlve. Pipi oli tark tüdruk, ei tahtnud klubis jalga keerutada, viina võtta ega elukaaslast otsida.
Tema jaoks peitus õnn puumajakeses, telkimistes ja muudes mängudes, ehk siis lapsepõlves.
Mingil hetkel kadus Pipi aga koos sõpradega ära. Asemele tulid igasugused beibed ja rullnokad, kel pole puumajadest ega peitusemängust halli aimugi. Nemad teavad seda, kus poes viina ja õlut müüakse, kuidas tuhandes erinevas poosis keppi teha, kes müüb odavalt BMW-d ja kuidas kõige paremini tselluliidist vabaneda.
Ning oh seda imet! Maailm on täis alaealisi küünikuid, joodikuid ja pornostaare ning tänaval võib näha tuhmunud ja väsinud silmadega noori, kes ruttavad pärast päevatööd koju. Lapsed, kes käituvad ja näevad välja vastavalt vanusele, on muutunud samasuguseks nähtuseks nagu Semiramise rippaiad – teatakse, et nad kunagi olid, ent nüüd eksisteeri enam mälestustki?
TÄISKASVANULIKKUSE NÕME VÕIDUTSEMINE
Kes on süüdi õnneliku lapsepõlve kadumises? Süüdistada võib ühiskonda ja selle propageeritavat ideaalinimest ? la “Seks ja linn” tegelased, üha kasvavat elutempot ning pideva kiirustamisega kaasnevat ajapuudust.
Ühesõnaga, hundiseadused on muutunud ülimaks tõekoodeksiks, tänu millele lapsemängudel ja muinasjuttudel kui nõrkusel pole lihtsalt kohta.
Täiskasvanulikkus võidutseb kõiges – normaalseid lastesaateid pole, muusikat teevad mingid nn lolitad, koolitüdrukutest seksuaalmaniakid, riidemoeks on lühike niudevöö ning kümnesentimeetrised nõelkontsad; karastusjook, mida kutsutakse limonaadiks, on välja surnud, asemel on õlu, siider ja muud headparemad märjukesed.
Isegi arvutimängudes on valdavaks saanud strateegia ning “loo ja pane tööle oma firma” taolised mängud.
LAMBAKARJA POLE VAJA JÄRGIDA
Trend nõuab, et topitaks endile selga nn. “suure inimese riided”. Õues käimiseks rohuplekkidega kleidike ja püksid ei sobi, kõlbavad vaid mõrvarkontsad ja Nike`i pusa. Tatikatel on tekkinud mingi täiskasvanu hoiak, vaadatakse, kuidas istuda ja astuda. Kadunud on väljast tulnud õhetavate põskedega õnnelikult räpased lapsed, asemel on tekkinud õnnelikult tuikuvad lapsed. Täiskasvanute maailm koos alkoholi ja pidudega on ju nii põnev ja selleks, et karusselliga kaasa sõita, on vaja vastav välja näha.
Vanemad kipuvad tihti ignoreerima, et võsukesel on valed prioriteedid ning et liivakast on unustuse hõlma vajunud. Loomulikult on tore ja täiesti arvestatav, kui porised jalajäljed esikust kaovad, ent see pole normaalne ega pea juhtuma puberteedi algusaastatel. Lapsepõlv ei ole aeg, mil muretseda moe, puuduvate musklite, kehakaalu, kortsude ja muu sellise pärast.
Siin tuleb mängu muidugi tõik, et lapsed kipuvad olema julmad ning teistsuguseid mõnitatakse ja tõrjutakse. Selle peale soovitan ma vanematel oma kallikesele juba maast-madalast õpetada seda, et ülejäänud lambakarja ei ole vaja ainiti järgida, sest saab ka teistmoodi olla.
EI MAKSA TITEVABRIKUT KÄIVITADA
Lapselikkuse hävitamine toimub osalistele arusaamatu nõiaringina. Vanemad imevad endid tele- ja trendirämpsu täis. Annavad järele n-ö moodsa eluviisi ahvatlustele ning pärast ei ole võimelised last kasvatades eraldama sitta saiast.
Probleem algab sellega, et lapsega rääkimiseks ja tegelemiseks pole mahti, ning lõppeb sealmail, kus laps lisaks endale peab hoolitsema ka noorema venna või õe eest. Olen isiklikult viimase asjaga tuttav ja võin öelda, et tänu sellele ei saanud ma tihti muretult teistega mängida ja ringi joosta. Kogu see aeg rippus kaelas titt, kes nõudis söötmist, väljaskäimist ja magama panemist. Ei saa panna last last kasvatama.
Arvan, et kui vanematel pole aega ning hoidjatädi ei raatsita palgata, siis ei maksa ka titevabrikut käivitada.
RAHANUMBER VÕRDUB KOOSOLDUD AJAGA
Paljud täiskasvanud on valinud oma motoks lause “aeg on raha”, mida tõlgendatakse üksüheselt umbes nii, et üks tund võrdub saja krooniga. Muidugi mõista – kui laps ei mahu selle ühe tunni sisse, siis antakse talle Koidula pihku ja ärgu ta mõelgu, et tema jaoks pole aega. Nõnda tekibki vanemate palavalt armastatud ja enda meelest hästi kasvatatud tibukesel oma elu. Ta majandab ennast ise, käib tundmatutes kohtades tundmatute inimestega ja varsti pole tal vanemate jaoks enam aega. Selle põhjal võiks siis juba öelda, et ta on täiskasvanud, sest tegeleb endaga ise.
Igasugune “krabiseva” väärkasutamine lapse peal annab tõuke tema niigi kiirele suurekssaamisele. Üks parimaid ja ühtlasi ka haigemaid näiteid on, kui lapsele makstakse hinnete eest raha. Olen päris kindel, et õpihimu ärgitamiseks on mitmeid teisigi võimalusi, kas või vanemate kiitus. Lapseks olemise suurim voorus ongi ju see, et ta suudab rõõmustada ka väikeste asjade üle. Ja iseenesest nõme ju, kui kodus on kümneaastane ärihai.
PUBEKAHAKATISTEST ELUMEHED/-NAISED
Ma ei saa aru, millest suhtumine, et lapselikkus on nõme. Fantaasiatoitu peavad asendama mingid väärastunud Mehhiko seebiseriaalid. Ning lapsvaataja hakkab nende mõjul samuti peast kinni hoides imelikke, nuttu imiteerivaid grimasse tegema, või siis läheb Ladina-Ameerika temperamendisüsti toimel naabrimehele kallale. Kuhu on jäänud head ja toredad lastefilmid?
Ka noortele suunatud muusika on oman danud kergelt kahtlase varjundi. Ekstreemnäide sellest on praegu Eestis tegutsev tütarlaste bänd “Ice cream”. Kõik kolm bändiliiget on üheteist-kaheteistaastased ja nende esimese albumi pealkiri on “Oled minu järgi hull.” Huvitav küll, millised on selle kaubaartikli tarbijad? Kui kaheteistaastased mõmisevad praegu sellistel teemadel, siis ootan põnevusega, mis tuleb järgmiseks. Pedofiilia muutub koguni järsku täiesti arvestatavaks seksuaalsuunitluseks, nagu homoseksualismgi.
Ütlen uuesti välja miljon korda ülekorratud tõe, me saame ainult vanemaks. Töötada, armastada ja maailma parandada on aega küll. Muretult õnnelik saab olla ainult lapsepõlves.
POTTERI POSITIIVSUS
Äärmiselt positiivne on kogu selle jama juures minu meelest Harry Potteri fenomen. Vähemalt see raamat ei pillu välja täiskasvanulikkust. Nii paljud praegustest lastest ei ole isegi Lindgrenit lugenud, sellepärast ongi hea, kui vähemalt üks seikluste ja imedega täidetud raamat läbi loetakse.
Praeguse aja viga on see, et pigem usutakse viinakuradisse ja mammonajumalasse kui jõuluvanasse.
Muidugi mõista ei saa kõiges ka täiskasvanuid süüdistada. Eks oma osa ole sellel, et iga tundmatu asi on huvitav ja põnev – eriti uudishimulike lapsesilmade jaoks.
Paneb mõtlema: mida saaks siis teha, et laps ei igatseks nii väga kohe suurte maailma? Lahendus ehk siis praeguse olukorra paranemise võti on igaühe enda taskus. Ainult vanemad suudavad pikendada oma võsukeste praegu nii lühikeseks jäävat lapsepõlve. Ja vahendid selleks ei ole kallid ega keerulised. Vaja läheb aega, soovi ja viitsimist asetada ennast lapsega ühele pulgale.
