Oled teinud BFM-i lõputööna Eesti kindlasti ühe vaadatuima tudengifilmi “Tulnukas”. Kuidas sa filmikooli üleüldse õppima sattusid?
Kui keskkool hakkas läbi saama, oli vaja hakata tuleviku peale mõtlema. Ainsad huvitavad alad tundusid kunst ja muusika. Filmitegijaks õppimine tundus sama kauge ja kättesaamatu nagu kosmonaudiks saamine ja selle peale ei osanud tullagi.
Juhtusin ETV pealt nägema mingit saadet, kus räägiti filmi ja video õppetoolist TPÜ-s ja näidati taustaks mingit tudengifilmi, kus kass kõndis mööda õue ja keegi oli sellele jutustaja teksti peale lugenud. See oli nagu ilmutus. Film ise oli kindlasti täielik kaka, aga see jõud, mis minuni jõudis läbi selle näpuharjutuse, oli võimas. See oli umbes samasugune tunne, kui ma nägin esimest korda, et arvutiga on võimalik kodus muusikat teha. Lihtsalt peale seda ei olnud enam teist võimalust, tuli kõik teha, et ma ise sellest osa saaksin.
Olin millegipärast veendunud, et sisseastumisel on vaja omatehtud filmi näidata. Leidsin klassivenna, kellel oli kaamera ja filmisime Kuusalu esimese slasher’i sissejuhatuse – metsas marju korjav Mirja tapeti jõhkralt Potsataja maski kandva Kaupo poolt. Meil oli küll ise tehtud statiiv ja pudel kõige odavamat ket?upit, aga monteerida polnud kahjuks seda geniaalsust kuskil. Kui sisseastumisel küsiti, miks sa varem filme pole teinud, rääkisin oma Potsataja loo ära. Ilmar Raagi silmad küll särasid, ju siis tundis midagi ära.
*
Ise põlveotsas filme teha on tänapäeval päris lihtne. Kas ja mistarvis üks noor inimene filmikooli üldse peaks minema?
Ega ei peagi minema. Nagu Robert Rodriguez tabavalt ütles – kui sa tahad saada rokkstaariks, siis sa ei lähe ju rokkstaaride kooli seda õppima. Kui on piisavalt huvi ja annet, siis pole tänapäeval absoluutselt vaja filmikooli minna. Infot, kuidas ja millega midagi teha, on internet täis – ole ainult mees (või naine) ja vaata. Põhiküsimus on, millest ja milleks, aga seda ei suuda õpetada ükski asutus. Väga paljud suured re?issöörid hoiatavad inimesi filmikoolide eest ja soovitavad pigem psühholoogiat õppima minna. Mine võta kinni! Verner Herzog soovitab näiteks enne kinokooli astumist jalgsi Madridist Moskvasse kõndida. See pidavat õpetama rohkem kui viis aastat filmikooli pinki nühkides?
Põhiline on see, et kirg “reeglite” vahele ära ei kaoks. Kui sul ikka on vaja midagi öelda, siis sa seda ka teed, isegi kui ei ole vastavat haridust. Meie, eestlased, oleme aga suhteliselt laisad – ilma filmikooli suunava toeta ei oleks mina vist küll niipea oma esimese täispikani jõudnud. Õnneks on BFM-is palju vaba mõtlemisega õppejõude nagu näiteks Jüri Sillart, kes on väga chill ega aja reeglitega “juhet kokku”. Sillarti pärast tasub kinokooli minna küll. Eks neid plusse ole veelgi…
*
Vähem kui kuu aja pärast on su esimese täispika mängufilmi “Buratino” esilinastus. See on üks paljuräägitud, aga ikkagi väga popp lugu, kuidas see sinuni üldse jõudis?
Ühel õhtul natuke üle kahe aasta tagasi helises telefon ja produtsent Tiina Lokk pakkus toredat võimalust Venemaal filmi teha. Loomulikult olin nõus, ükskõik, mis jura saama hakkab. Siiamaani ei kahetse, et vastu võtsin.
*
Mispärast sinu Buratino-lugu teistest erinev on? Kuuldavasti ei ole puupoiss seal just mitte lillelaps…
Buratino on filmis täielik lillelaps! Röövib rikkas linnaosas inimesi paljaks ja jagab vaestele tasuta saia. Üritasin nii palju kui võimalik rääkida lugu puupoisist väljaspool muinasjutumaailma – et mida teeks noormees, kes avastab teismeliseks saades, et ta on puust. Loomulikult nõuab selline lähenemine parajalt absurdi ja tinglikkust, loodan, et see õnnestus. Olen seda filmi ise juba nii mitu korda näinud, et ei tee enam vahet, mis on hea või halb. Oksendama igatahes ei aja, see on hea märk!
*
Kas sul on käsil ka juba mõni järgmine filmiprojekt? Või plaanid veel õppima minna?
Õppima minna mul plaanis ei ole, õppida aga küll. Täispikk on ikka hoopis midagi muud kui lühifilm. Nüüd, pärast esimest vasikat, kes tänu hingamisaparaadile ja südamestimulaatorile ikkagi aia taha ei läinud, loodan sünnitada ühe tugeva teravate sarvedega pullipojakese, kes sülgaks ninast tuld ja taoks kõrvalseisjatele sõrgadega munadesse. Pullil ju ikka käivad sõrad, onju?