“Ah et teie loete isegi veel raamatuid?” kuulsin noort ajakirjanikku imestamas, kui ta küsitles telefonitsi üht kodumaist staarkokka. “Ja ostate neid kohe hea meelega?”
Retsept missugune!
Suutmata oma uudishimu taltsutada, uurisin helistajalt, miks raamatute ostmine teda sedavõrd imestama pani. Paljud ju ei loe ega osta, vastas ta ausalt. Väikese positiivse ootusega pärisin sedagi, mis raamatuid tuntud kokk siis ostab? Ja mis selgus – muidugi kokaraamatuid! Iseenesest ju väga tore, kui inimene end oma erialal avatuna hoiab ega pea paljuks teiste sama ala tegijate loominguga tutvuda. Kiiduväärt.
Aga meie raamatupoodides juba aastaid valitsev kokaraamatute võidukäik paneb arvama, et eestlased lihtsalt jumaldavad retsepte. Ja mitte ainult toiduretsepte – neid loevad tuhanded naised ilmselt päevast päeva harda palvena edeva toidujumala kiituseks -, aga ka kõiki teisi kirjutisi, mis annavad justkui valemi, kuidas elada ja olla.
Alles mõne aja eest troonis raamatupoodide edetabelites Robert Kiyosaki “Rikas isa, vaene isa”, mis jagas õpetusi, kuidas rahajõgi enda suunas voolama panna. Lugejale anti omamoodi konspekt, mis kirjeldas, kuidas mõtleb rahast see, kes hiljem külluses supleb, ning tema kõrval hädavares, kes jääbki sente veeretama. Asi tehti puust ette ja punaseks. Retsept missugune!
Osava krati soetamisest
Pole vist mõtet hakata loetlema kõiki neid kümneid ja sadu üllitisi, mis oma kaante vahel eduvalemeid jagavad ja hästi kaubaks lähevad.
Ühe näitena võiks mainida vaid läinud suve tõelist menukit ehk Rhonda Byrne “Saladust”, mida reklaamitakse kui tõelist aardelaegast, mis nüüd lõpuks ometi rahva ette toodud – loovuta vaid tühised paarsada krooni. Otsekui võluri abrakadabra: loed läbi ja leiad end edaspidi maisest paradiisist, kus saad kõike, mida tahad ning teed vaid seda, mida soovid. On ju palju kosutavam lugemine, kui meediast kostev hala majanduskriisist ja kokkuhoiust?!
Samavõrra kosutust võib pakkuda näitleja elulooraamat, kus lisaks võimalusele piiluda võõrasse tagatuppa jagatakse ka “retsepte”, mis õnne või eduni viisid. Seega tundub, et praktiline meel ei jäta eestlast maha raamatupoeski – ka sealt võiks soetada endale osava krati, kes aitaks kergema vaevaga eluvankrit vedada. Kui juba raha välja käia, võiks sest topeltkasu sündida.
Nalja ei saa peaaegu üldse
Retseptimaania kõrval jätkab võidukäiku kergesti seeditav meelelahutus, sest rängast töörassimisest pungil magu ei suuda vabadel õhtutundidel enam midagi “raskemat” vastu võtta. Aga see “kergem toit” piirdub suuresti televisiooni, kollase meedia ja filmidega.
Kord ühel üritusel, kus tutvustati tänapäeva prantsuse menukirjaniku Anna Gavalda loomingut, tõdesid mitmed prouad otsekui kooris, et eestlastel ei ole ühtegi samalaadset kirjanikku vastu panna. Sellist, kes kirjutaks küll naistekaid, kuid nende lugemine pakuks elamust ja oleks nauditav. Sõnal “naistekas” on meil pea alati kehvapoolne mekk juures, kuigi iseenesest ei pruugi naistele suunatud raamatus ju midagi häbenemist väärivat olla. Jäin tookord mõtlema põhjustele, miks põrkun ise eemale raamatutest, mille tutvustuses leidub viiteid, et tegemist on eelkõige õrnemale soole mõeldud teosega? Üks ja peamine – pelgan uppuda tõsimeelsusesse, mis ujutab üle kogu selle kraami, millega naistegelased rinda pistavad. Nalja või head irooniat otsi neist kui tikutulega.
Aastaid tagasi Helen Fieldingu “Bridget Jonesi päevikut” lugedes nautisin just selle hoogsat stiili ja lõbusalt iroonilist teksti. Paraku jääb see näide vähemusse. Pahatihti kumab juba esimesi lehekülgi sirvides tülpimust tekitav perspektiiv kaevuda naiseks olemise ränkraskesse “tegelikkusesse”. No ei viitsi!
Udu kõrgpilotaa?i pähe
?anrikirjandusest rääkides tuleb nõustuda, et häid kodumaiseid krimkasid meil peaaegu ei ilmugi. Läinud aastast meenub vaid Andres Anvelti “Punane elavhõbe”, mida lugejad kiitsid hea ainesetundmise ning lobeda stiili pärast. Jõulude eel läks raamat kaubaks nagu soe sai. Miks neid siis nii vähe ilmub? Tõenäoliselt seepärast, et head kriminaalromaani pole üldsegi nii lihtne kirjutada. Usun isegi, et unelev-udune kirjandus, mida esitletakse vaimse kõrgpilotaa?i pähe, sünnib palju vähema vaevaga, sest seal võib vabalt hämada, jätta kõik sogaseks ja lasta lool lootusetult puntrasse joosta.
Krimka-sõbrad niisuguse asjaga juba ei lepiks. Pealegi tuleks ainesega tutvumiseks kõvasti vaeva näha, et mitte haledalt mööda panna: ega Agatha Christie ilmaasjata omanud teadmisi ja kogemusi rohusegamisest ja mürkidest. Ilmselt kukuks suur osa kirjanikest lihtsalt läbi, kui anda neile ülesandeks kirjutada üks haarav kriminaallugu. Pealegi, kui suurem osa võhmast kulub igapäevase leiva teenimiseks, siis võib krimka jaoks eeltöö tegemiseks paratamatult ka aega nappida.
Igati lahedad reisiraamatud
Palju parem lugu on viimastel aegadel eestlaste sulest ilmunud reisiraamatutega, sest neid võib julgelt soovitada. Kõigi kohta ei oska pead anda, kuid loetutest oli vaieldamatult parim Krister Kivi ümbermaailmareisist sündinud teost “Eesti maja”. Reisisõltlasest Kivi ei halasta seal endale ega teistele, kirjeldades inimesi ja olukordi terava ning peene irooniaga, kuid see pole mingi õel hammustamine, vaid tavatu nurga alt kirjeldatud maailmanägemine. Kohati olid tema võrdlused nii värvikad, et kandsin neid kõva häälega ette, kuna lugesin raamatut pikemal autosõidul ega suutnud end taltsutada. Selles suurepäraselt kirjutatud raamatus justkui ei juhtugi midagi, sest paljudes eesti majades haigutab suvine tühjus ja mahajäetus, kuid samal ajal suudab autor pidevalt pinget üleval hoida, jutustades oma äpardustest, lennujaama-traagikatest ja marutaudi-paanikast.
Värvikate kirjelduste ja mahlase teksti poolest ei jää Kivi raamatule palju alla ka Lii Undi “Parim näitleja linnas.Varanasi päevaraamat”, mis on raamatupoodide edetabeleid vaadates saavutanud ilmselt kohustusliku kirjanduse staatuse kõigi nende hulgas, kes kavatsevad Indiasse rännata, tulevad just sealt või alles unistavad sinna minekust. Mõlema raamatu tugev pluss on seegi, et autorid kirjeldavad ausa otsekohesusega ka endaga seonduvat, mitte ei võta täditsevat või onutsevat hoiakut.
Reisiraamatutest väärib kindlasti esiletõstmist ka Ivar Soopani “Tappev uudishimu”, mis mõjus hea üllatusena. Esialgu arvasin, et olen nüüdseks Iraagi sõja teemast parasjagu küllastunud ega soovi seda veel ühe raamatu kujul endasse neelata. Aga ma eksisin. Asudes seda teatava eelarvamusega sirvima, leidsin end juba mõne aja pärast suure huviga lugemas, kuni lõpuks ei pannudki enne käest, kui viimane lehekülg lõpetatud. Igal juhul hästi kirjutatud, inimlik ja kohati ka humoorikas raamat.