KUIDAGI KODUNE: On miljardeid inimesi, kes pole kunagi Eestist kuulnudki. On sadu miljoneid inimesi, kes teavad, et Eesti on tavaline võsa kusagil endisel nõukogudemaal. On kümneid miljoneid inimesi, kes on Eestis käinud, vaatavad fotosid ja oskavad meenutada, et see on rabade vahele kiilutud vanalinn. On igasuguseid inimesi. Marek Reinaas uurib põldu.
Keegi ei tea, aga on ligi poolteist miljonit inimest, kes teavad täpselt, mis see Eesti on. Sest nende jaoks on Eesti see üks ja ainuke. Nad tahavad teda austada ja armastada. Nad tahaksid võtta väikese ja pehme Eesti kaissu ning minna koos temaga magama. Teinekord tahaksid nad tema selja taha peitu pugeda, et otsida raskel hetkel varju. Või siis lüüa Eesti läikima ja näidata teda uhkusega kõigile oma kaugelt tulnud külalistele nagu ilmaimet.
Nad tahavad seda kõike teha, kuna teavad, et Eesti on eriline. Tavalist asja ju kaissu ei võtaks, mingi lihtsa puurondiga pole mõtet uhkustada. Tikutopsis on kõik tikud sarnased – vahet ei ole, millise neist võtad ja põlema krapsatad, kirge sellest ei teki. Eesti on eriline seetõttu, et ta on teistmoodi. Ta ei ole üks paljudest, ta on üks ja ainus.
*
Aga mis see on, mis teeb Eesti teistsuguseks?
Me oleme väikesed. Maailm on täis suuri – osad on suured ja lihtsad, teised on suured ja keerulised. Väikestel on aga see eelis, et nad saavad minna paljudes kohtades otse, kus suured ringi minema peavad. Väike ja kerge kepsutab mööda raba, samas kui suur ja raske porisse kinni jääb või lihtsalt laukasse vajub. Väike olla on hea. Ja teinekord ütlemata kasulik.
Tänu väiksusele ja liikuvusele võime letti lüüa eduloo, mismoodi muutuda nõuka-provintsist edukaks Euroopa riigiks. Me võime sellega uhkeldada ja kõminal vastu rinda taguda. Kuid sama hästi võiksime oma kogemusi ja teadmisi teistega jagada. Nii Euroopas kui ka meist ida pool on terve hulk riike, kellel oleks meilt mõndagi õppida. Sõbrad, ega me kadedad ole! Jagame kõigi huvilistega meie tarkust. Las nemad saavad ka selle erilise Eesti maitse suhu. Kui me Eesti tarkust teistega jagame, siis ega me ise sellest vaesemaks ei muutu. Vastupidi – meil on üksnes võita sellest, kui meil on maailmas rohkem sõpru ja vähem teadmatust.
*
Me oleme teistmoodi ja oleme tihti teinud teistmoodi. Nii riigijuhtimises, kultuurielus kui ka majanduses. E-Eesti ja meie digiriik on midagi sellist, mille üle alguses imestavad ja siis kadestavad kõik meist suuremad. Tahavad endale ka. Sest nad saavad aru, et tänu digilahendustele on võimalik inimeste elu palju mugavamaks teha. Aga mis veelgi olulisem – on võimalik kaotada sellised asjad nagu bürokraatia ja korruptsioon. Veebilehel pole vaja, paberipatakas käes, järjekorras seista, arvutile altkäemaksu ei anna, et sabas esimeseks saada. Mis meil saaks olla selle vastu, kui väljaspool Eestit oleks rohkem meile tuttavat Eestit – selliseid lahendusi, millega me võib-olla oma kodus juba liigagi harjunud oleme.
Eesti ettevõtjad teavad, mismoodi väikesest arusaamatust kübemest suur ja kõigile kasulik masin kasvatada. Ega seal muud väga vaja olegi – tarvis on olla uudishimulik, näha kõigile elementaarsena näivaid probleeme, teistmoodi mõelda ja teistmoodi teha. Ning hakkabki kogu maailm omavahel suhtlema skaipides, raha üle kandma ilma panga abita ja tellima sõiduvahendit mitte tänavaserval käega vehkides, vaid sõrmega üle ekraani libistades. Ning järgmised Eestist pärit iduettevõtted on tulemas. See on ju tore, et Eesti on suutnud teistele midagi anda ja maailma paremaks muuta. Ja seda tehes ise jõukust kasvatada.
*
Või näiteks geenivaramu. Milline teine riik suudaks kokku korjata oma elanike geeniandmed, selleks, et viiekümne aasta pärast oleksid Eesti inimesed kõige tervemad maailmas. Ja me ei peaks kalli raha eest sööma peotäite kaupa tablette, vaid suudaksime olla haiguste ennetamisel ja ravimisel palju täpsemad, palju nutikamad. Eesti on edukas siis, kui meil on võime vaadata aastakümnete taha ja, tänu sellele erilisele võimele, teha otsuseid, mis paljudele tunduvad veidratena. Kuid lõpuks osutuvad kõigile kasulikuks.
Me oleme teistmoodi, sest me mõtleme teistmoodi ja teeme teistmoodi. See ongi teinud meist erilise riigi. Ja erilise rahva.
*
Viimasel ajal on aga Eestis levima hakanud mõtteviis, kus teistmoodi olla ei ole enam hea. Erilisus ei ole enam voorus, pigem on see midagi, mis on häbiväärne. Sellist mõtteviisi vabandatakse demokraatiaga – et kui enamus midagi tahab, siis nii peab ka olema. Kui enamusel on õigus, siis järelikult vähemusel ei ole õigus. Kui enamus ütleb, et joome kisselli, siis vähemus transistorraadiot kuulata ei tohi. Kõlab väga lihtsalt. Ja suurelt. Kuna suurtel on õigus, siis väikestel ei ole õigus ja nad olgu vait. See mõtteviis on vale ja sellel pole demokraatiaga midagi pistmist.
Kahjuks on maailmas nii, et teistsugused ongi seetõttu teistsugused, et neid on vähe. Ühesuguseid on palju, neid on lõputu hulk, nagu tikke toosis või piisku meres. Teistsuguseid aga pole nii palju, sest muidu nad oma nime ei vääriks. Ja eriti tugevasti armastame me neid, kes on erilised. Need ainsad – üks inimene, üks pere, üks rahvas, üks riik. Ükskõik, kui teistmoodi nad ei oleks. Me oleme alati nende poolel, me anname neile kõik andeks.
Mõtteviis, mis teistmoodi inimesi alavääristab ja kiusab, ei ole Eestile kohane mõtteviis. See on meile võõras. Me peaksime selle mõtteviisi vastu olema kogu oma väikese jõu ja suure tarkusega, sest see ohustab kõike, mis meile armas on. Eesti ei saa olla teistmoodi olemise ja teistmoodi mõtlemise vastu, sest Eesti ise ongi teistmoodi. Eesti ise ongi kõige ehedam tõestus sellele, et eriline on hea.
On hirmutav mõelda, kui eelkirjeldatud mõtteviis pärast europarlamendi valimisi saab oluliseks kogu Euroopas. Vaat siis me oleme tõelises hädas. Eestis oleme üle elanud katku, küüditamise ning Tammsaare kogutud teosed, küll me siin kodus saame ka selle mõtteviisiga hakkama. Kahjuks Euroopas oleme me iga oma ihurakuga väikesed ja teistmoodi. Me ei tahaks end avastada Euroopas, kus erilisus ei ole voorus. Kus suurte õigus kuulutab väikeste õiguse valeks. Kus teistmoodi olemine on põhjus kiusamiseks ning ignoreerimiseks. Siis oleme peagi olukorras, kus väike ja eriline Eesti võib saada väikeseks ja tavaliseks oblastiks.
Ma tahaksin 26. mail – europarlamendi valimiste päeval – võtta väikese ja pehme Eesti kaissu ning minna koos temaga magama. Ja mitte ärgata järgmisel hommikul üles Euroopas, kus ma pean tundma hirmu ning mõistma, et Eesti kaitsva selja tagant varju otsida ei ole võimalik. Hoiame oma erilist Eestit.
