MIS ON KÜBERNEETIKA: Vastab professor Andrus Salupere
Mida tähendab teaduslikus mõttes termin „küberneetika“? Kes selle kasutusele võttis ja miks?
Küberneetika isaks peetakse Massachusettsi tehnoloogiainstituudi matemaatika professorit Norbert Wienerit (1894–1964), kes defineeris eelmise sajandi keskel küberneetikat kui teadust, mis uurib sügavamalt, kuidas toimub juhtimine ja kommunikatsioon looduses, ühiskonnas ja tehnikas. Termin „küberneetika“ on tuletatud kreekakeelsest sõnast κυβερνήτης. Kuna küberneetika uurimisobjekt pole materiaalne, siis oli ta Stalini-aegses Nõukogude Liidus keelatud.
Mida vaatleb tänapäevane teadus – küberneetika? Mis suunas on toimunud arengud?
Üldistades võib öelda, et tegu on interdistsiplinaarse teadusega, mis lisaks juba nimetatud juhtimisele ja kommunikatsioonile uurib ka informatsiooni töötlemise seaduspärasusi. Kuna tegu on väga laia nähtuste hulka hõlmava teadusega, siis küberneetika seest on võrsunud mitmeid tunduvalt kitsamaid teadusharusid: näiteks automaatse juhtimise teooria, küberjulgeoleku või küberturvalisusega tegelevad arvutiteaduse harud jms.
Kes ja miks lõi Küberneetika Instituudi?
Küberneetika Instituut loodi 1960. aastal Teaduste Akadeemia instituudina legendaarse akadeemiku Nikolai Alumäe eestvedamisel. See, et Eestis hakati arendama küberneetikat ning sellega seonduvalt ka arvutustehnikat ja programmeerimist, oli lihtsalt ajastu nõue. Näiteks olid toonased Eesti mehaanikateadlaste rakendusuuringud jõudnud seisu, kus ülesannete lahendamisel oli vaja rakendada numbrilisi meetodeid. See tekitas omakorda kaasaegsete arvutite kasutamise vajaduse. Samuti oli vaja hakata tõsiselt tegelema keemiatööstuse automatiseerimise jms tööstuslike probleemidega.
Andrus Salupere on Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi direktor ja Mehaanikainstituudi rakendusmehaanika õppetooli professor.
Vähem hädaldamist, rohkem strateegiat
VIRISEJA OKKALINE ELU: Ajalehe KesKus teadustoimetaja Margus Maidla räägib strateegiliste (riiklike) otsuste olulisusest. Kuidas tõusta väärtuste ahelas kõrgemale, selles on küsimus.
Eestlastele tüüpiliselt on häda alati majas. Maailmavalu, mida endast läbi lasta, on meeletu. Kui raha on vähe, on häda, ja selgub, et kui raha on palju, on kah häda. Kui Euroopa Liit eraldab peamiselt oma netomaksjate kaudu meile lahkesti fonde, et me oma infrastruktuuri, põllumajanduse, keskkonna, aga ka teadus- ja haridussüsteemi jõuliselt välja rebiksime poolesajandilisest sovetiaegsest pommiaugust – ja kui on osatud need euromiljonid suhteliselt tõhusalt ka ära kasutada –, on lahti läinud suur hala, et see moonutavat turgu ning mis meist siis küll saab, kui raha enam ei laeku ja meil tuleb oma vahenditega hakkama saada. Hullemgi, ise peab ka veel netomaksjateks muutuma. Oh, Taara, avita!
Väärtusahelas kõrgemale
Meie liikumist euroopalike normide ja standardite suunas nimetatakse konvergentsi efektiks (protsessiks). Paraku oleme igaüks omal nahal kogenud, et see ühesuunaline liikumine ühtlustab eelkõige meie kulukomponente ehk turuhindu, mitte aga meie tulukomponente, eelkõige siis palku. Nendega on lood keerulisemad, sest arenenud maad on aastakümneid loonud endale eeliseid teatud sektorites (ja ilma halamata suunanud neisse nii oma riiklikke kui ka EL-i vahendeid), mille tõttu nad oskavad toota efektiivsemalt, käituda turul targemalt ja müüa väärtusahelas oma kaupu kallimalt – see kõik aga võimaldab maksta Euroopas töötajatele suuremaid palku ja teenida omanikele suuremaid dividende.
Kui energiahinnad saab viia turupõhiseks – nagu mõnes araabia muinasjutus, lausa üleöö: õhtul on ühesugused ja hommikul hoopis teistsugused, umbes 30–40% kallimad, ja nii jääbki –, siis palkadega nii talitada ei saa. Uutele euroopalikele palgatasemetele peame liikuma samm-sammult, visalt ja sitkelt, tehes tarku valikuid ja pöörates oma tähelepanu nendele sektoritele ja globaalsfääri tuluahelatele, milles eurooplased on võib-olla oma valvsuse minetanud või milliseid lihtsalt veel ei eksisteerigi. Need sektorid asuvad kõrgtehnoloogia kommertsialiseerimises ning on teaduse ja teaduspõhisusega otseses kausaalses seoses. Me ei saa kunagi tõusta väärtusahelas kõrgemale, kui üritame prantslasele eestimaist veini või juustu müüa, sakslasele Eesti autosid turustada või soomlastele „Eesti Nokiat“ müüa.
Ostukorv ja sissetulekud
Kui Tartu ülikoolis 2. novembril 1959 Ülo Kaasiku visal eestvedamisel esimene Eesti arvuti Ural-1 käivitus ja aasta hiljem, 1. septembril 1960, Küberneetika Instituut akadeemik Nikolai Alumäe sirgeselgsel juhtimisel tööd alustas, siis ei osanud nad midagi teada internetist või internetipangandusest, e-valitsusest, e-maksuametist, e- ja m-parkimisest, digiallkirjast ja -retseptist või muust taolisest. Unistasid ja visioneerisid ehk küll kaudselt samasuunaliselt, aga vaevalt et enamat. Aga nii Nikolai Alumäe kui ka Boris Tamm (nimetati 1962 Küberneetika Instituudi teadusdirektoriks) ning neid kõige kõrgemal tasandil toetanud Gustav Naan panid aluse Eesti interaktiivsele eduloole, mis on täna rahvusvaheliselt üha enam omandamas meie kui rahva ja riigi kaubamärgi kujundit.
Tänased investeeringud Eesti teaduse infrastruktuuri ja uued strateegilised valikud (2014–2020) EL-i eelarveperspektiivi vahenditest peavad looma eeldused Eesti majanduse kiirendatud ja jõulisemale tõusule lõpptoodete ja -teenuste ahelas, mis peavad konvergeerima ka eestlaste sissetulekud tasemele, kus juba on nende ostukorv, eluasemekulud ja energeetika. Ja seda mitte pool sajandit hiljem, vaid soovitavalt lähema kümnendi jooksul.
Mõtlemise, mitte virisemise koht
Nüüd, kus olemasoleva eelarveperspektiivi raames on uue „betoonkesta“ saanud paljud akadeemilised institutsioonid, mis on varustatud nüüdisaegse sisuga nii laboratoorse tehnika kui ka kvalitatiivse lähenemise osas, on viimane aeg tõsta „lauale“ kõik need strateegilised algatused, milles on omavahel mastaapselt seotud akadeemiline teadmistepõhisus ja teisalt majanduslik rahateenimise perspektiiv. Häbenemata ja julgelt. Ja häbenemata ja julgelt hakata neisse raha panustama. EL-i raha. Meil pole neid projekte palju, kuid siiski on.
Seejärel ei jää muud üle, kui soovida otsustajatele helgust ja valgust, et vahet teha, mis toob Eesti ühiskonda suuremat rikkust, kas see, kui anda kahele „toomasele“ raha uue lõigukese euromaantee ehitamiseks või samade vahendite eest terve Eesti rahvastik üle viia personaalse meditsiini paradigmale. See on mõtlemise koht!
Pildiallkiri:
Noor arvutiinsener Heiki Sumre ja osa arvutist M3 1960. aastate Küberneetika Instituudis. Tänased nutitelefonid meie taskus on jõudluselt mitu korda võimsamad kui M3 ja Tartu ülikooli arvuti Ural-1.
