RUSIKAKULTUURI PERSEKURSIST: “Sind tuleks metsa öökullidele söögiks viia” – nii ütles Juhan Liivile tema isa. Jürgen Rooste supleb Eestis leviva jõrmluse ning vägivaldse sõnakasutuse lõputus vahus. Millised on tagajärjed?
Kunagi, 00-ndate hakupoolel vist, kohtasin ajaleheputkadel säärast Õhtulehe lööpi, mis paindus luuletusena mu mälusalvestiseks elu lõpuni: “LIPUTAJA OHVRID PIHIVAD MULJEID: siis kargas nässer põõsast välja ja vibutas vändaga!” See kiri ilutses kollastel siltidel üle terve linna, kõigile kaeda ja imestada. Selles lauses on kõik valesti, mis olla saab: see on imeline lause, kohutav lause, ja läbinisti väär! Ja nii üdini süütu!
Nüüd, pea paarkümmend aastat hiljem, loen ma hommikul, mitte küll lööbilt, vaid netiseintelt, säärast lauset: “Aasta ema ähvardas kasulapsel noku maha lõigata ning lõi teda jalaga munadesse.” Seegi võtab tummaks ja sööbib mällu, aga hoopis rängemal moel. Sest loos avaldet kohtuprotsessi materjale lugedes võib öelda, et ajakirjaniku väljendus on küll reljeefne, aga tõene.
“Ma löön su raisa maha!”
See pole üksikjuht, sest väga mitme erineva uuringu ja küsitluse järgi asub Eesti Euroopas (jah, olgem rõõmsad, et see on vaid “tsiviliseeritud, valge heaolumaailma” arvestuses, ja olgem rõõmsam, et oleme “tipus”) nii perevägivalla kui ka üldise vägivallafooni absoluutses esiotsas – isegi, kui üldiselt paistab olevat meil kuritegevus langenud, noh, sest igasugu muid tempe ja vempe pole me palju saanud teha.
Näiteks ei tekita meis mingit rahutust, mingit suuremat ärevust või küsimust, kui mingi suva (õnneks endine) siseminister Mart Helme tõdeb valitsuse infotunnis: “Ja see kirglikkus muideks on noores põlves väga hästi välja löönud ka, kui ma olen olnud väga tubli kakleja ja paljudele inimestele peksa andnud. Niiet ärge minu närvikavas absoluutselt kõhelge ja kahelge!”
Meile on see macho-kultuur omane, lause “ma löön su raisa maha” on joomalauas või tõsisemas intellektuaalses vaidluses kerge puistuma, niisama fraas, mitte pärisasi. Ma pean siinkohal tunnistama, et ma pole erand: ma olen nii kurjaks läinud elus (ma ise arvan, et ma ei pea nois paaris olukorras end õigustama hakkama, aga ju vist tegelikult peaks… järele mõtlema), et olen säärasel moel suud pruukinud, vihafoonile alla andnud ja tundnud ainult raevu ja tahet seda raevu väljendada…
Eks seepärast ei taha me ka eristada vihakõnet vaenukõnest, üldse viha- ja vaenukõnet sõnavabadusest – nagu paljud keskealised mehed langeksid kriminaalsesse gruppi, kui lubatud seksuaalse läbikäimise vanus tõstetaks järsult 16, nagu praegu kavas, või koguni 18 eluaasta pääle, nii langeks paljud meist oma tavapärase kõnepruugiga mõne uue karmi seadusepügala “ohvriks”. Tagasiulatavalt ju ei karistata, tuletan meelde! End parandada võib alati… Aga milleks, kõik ju töötab!
Jõrmid mehed Euroopa serval
Me oleme harjunud olema säärased jõrmid mehed Euroopa serval. Mina, suure soomlaste imetlejana (mingu perse see sakste pseudokultuur, meie oleme pärismehed, pärismatsid, Euroopa põlisasunikud!), olen alati rõõmustanud tolle ajalooseiga üle, et nende esimene piiskop löödi kuskil Turu lähistel, Aura jõe ääres maha lihtsalt sellepärast, et ta ehitas endale koos sulastega kalastusonni, ja kohalik(ud) tulid vaatama – mis saepuru see meie jõge mööda alla hulbib? Kes see kuradi nadikael askeldab mu jõe ääres, ahh? Eestlane elas muiste teisele eestlasele liiga lähedal siis, kui korstnasuits ära paistis… See on nali, muidugi. Nali!
Aga see pole mingi nali, et meil arvab suur jagu vanemaid ikka veel, et laste füüsiline karistamine on kuidagi vajalik või isegi õige. Sest vägivaldne tegevus on tihti pärandatav: löödud laps võib vanemana seda löömist oma lastele edasi pärandada. Võib juhtuda ka teisiti; tean vähemasti kaht mulle väga lähedast juhtumit: vägivaldsete isade lapsed sirgusid teismeikka, andsid ühel hetkel oma isale (ema ja õdede-vendade kaitseks) kõvasti-korralikult vastu hambaid ning ei vägivallatsenud oma elukaaslaste või lastega tulevikus, sest mõte tollest “pärandist” tülgastas neid.
Juhan Liivi näitel
Juhan Liivil oli 30. aprillil sünnipäev. Tema isa kohtles toda kõhetut ja ja liiga pikka, häbelikku-haiglast poissi jõhkralt. Verbaalselt igal juhul (“sind tuleks metsa öökullidele söögiks viia”, on Juhan Liivil endal meeles), aga tõenäoliselt ka füüsiliselt. Liivil läks tegelikult veelgi halvemini. Pöördun siinkohal Friedebert Tuglase Liivi-monograafia juurde, kus ta kirjeldab, kuidas karjapoisid Juhanit-Johannest füüsiliselt (mitmes mõttes) ära kasutasid. Ei, ärge saage valesti aru, tegu pole mingi homoseksualismiga, tegu on noorte “isaste” võimu- ja mõnumängudega, mida kohtab näiteks internaatkoolides ja vanglas, ja mis, vähemasti selle kirjakoha kaudu, paistab olevat olnud ka meie kultuuriruumis kahjuks siiski… mitte haruldane käitumine.
“Kuid sest karjaseajast kõneldes oleme sunnitud meelde tuletama veel ühte nähtust, millel õieti kurb ja Liivi nii kehalist kui vaimset haiglust avaldav tähendus. See üksikasi tema eluloost on juba seninigi laiemalt tuttav ja meiegi peame seda puudutama ta edaspidise elu mõistmiseks.”
- Kampmann kirjutab: “Liiv sattus hädaohtu, mis üksiklusse kalduvaid lapsi harilikult sugulise elu valmimise eas varitseb.”
Ja Jakob Liiv lisab omalt poolt: “Nelja talu karjad käisid ühisel karjamaal. Juhan oli üksi oma pere laps, teised palgatud karjapoisid, mõni Tartust, teised kuskilt vene küladest, kes aastate poolest temast märksa vanemad. See asi saigi talle saatuslikuks. – See kurb tõsiasi, millest siin kõne, oli tingitud Liivi haiglasest olemusest ja tingis viimast omalt poolt. See pahe kurnas tema niikuinii juba nõrka organismi ja oli esimeseks põhjuseks tema närvilikkusele, püsimatusele ja tahtejõuetusele. Selle kõrval ei suuda arvestadagi neid moraalseid kannatusi, kahetsusi ja kartusi, mis see tõi kaasa tema nii häbelikule ja peenetundelisele hingele.”
Mitte igast ahistatud, alandatud, pekstud või vägistatud poisist või tüdrukust ei saa suurt kannatavat kunstnikku, kes loob oma rahvuse, oma tulevase rahva ja riigi alus- ja tüvitekste, identiteeti kui sellist. Suurem jagu neist sumbub endasse. Mis ei tapa, see teeb tuimaks, ütles mulle kord Leelo Tungal, kui neist asjadest rääkisime. Või tapab ikkagi lõpuks.
Meie karistused
Ma mõtlen praegu nende karistuste pääle: “aasta ema”, kes rappis oma kasulapsi vaimseteks invaliidideks, aastaid, istub praegu sümboolse aja, mõne kuu kongis. Ta tuleks eluks ajaks “ära panna”, et see asi enam kunagi ei korduks! Aga me seadused ei näe asju nii, me endi valitud meeste (ja natuke ka naiste) tehtud seadused.
Suurem jagu naisepeksjaid, rääkimata “tublidest kaklejatest ja paljudele inimestele peksa andjatest” istub kuid või nädalaid või päevi või saab pigem isegi tingimisi. Pedofiilid, keda kolleegid näevad aasta-aastalt 13–14-aastaseid plikasid “noppimas” ja nendega “suhtes olemas”, pälvivad kolleegidelt ja lapsevanematelt toetuskirju, lapsevägistajad, karmimad juhtumid, saavad 9–10 aastat kokkuleppemenetluse korras 9–10 lapse (mõned neist alles mähkmeis) rämeda vägistamise eest, et ohvrid kohtus või avalikkuse ees ei peaks kannatama… Aasta lapse eest: on see väike või suur hind, mõtleb pedofiil.
Peksa, taha, üle kurgi
Aga ärge muretsege: mõne kilo kanepi maaletoimetamise eest pannakse noored mehed aastateks trellide taha, paistab, et Eesti politseil pole selles riigis praegu suuremat plaani, kui tõmmata igasuguste murusuitsetajate ümber rõngas korralikult koomale ja vaadata, et nood ühiskonnale ohtlikud isendid aastaid trellide taga veedaksid!
Kõik paid lugejad võivad nüüd sellesama lehe otsingumootorisse panna sisse mehe hüüdnimega “Elukas” ning küsida, kus tema praegu viibida võiks. Sest vähemasti, ükskõik, kui kõvasti ei peksaks keegi oma naist või kasulapsi või kuidas neile ka taha ei keeraks (vägistamise asemel on meil kohtusüsteemis kasutusel terminid nagu alaealise suguühtele “ahvatlemine” või “sundimine”), siis nood poisid, kes depressioonis ühiskonda mõne kilo rahustavat muru sisse veavad, on igatahes kindlalt trellide taha ära pandud! Ärge muretsege, nad ei lippa kuskil ringi ega müü muru! Peaasi, et te nüüd oma sõbralikku naabruskonnapedofiili kogemata ei guugelda…
Ja üldse: keskeltläbi peakski virisejatele, kurtjatele, kaeblejatele, ägisejatele, noh, igasugustele ohvritele üle kurgi panema, et nad vait oleks ja meie niigi väsinud isaseid kõrvu ei kurnaks! Sest me kõik oleme olnud noorest peast kõvad kaklejad ja naised on ise süüdi selles, et me peame neid lööma, ja lapsi peabki kasvatama nagu buldoge – taburetiga vastu pead pekstes! – ja isegi biitlid laulsid kunagi (kindlasti vähimagi iroonia või kahetsuseta ja tõelises usus, et kõik lähebki paremaks):
I used to be cruel to my woman
I beat her and kept her apart from the things that she loved
Man, I was mean but I’m changing my scene
And I’m doing the best that I can (ooh)
I admit it’s getting better (better)
A little better all the time (it can’t get no worse)
Yes, I admit it’s getting better (better)
It’s getting better
Since you’ve been mine