SooSoo galeriis näitusega päädinud Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna üliõpilaste kevadist workshop’i võib juba tagasihoidlikult pidada omaette väikeseks traditsiooniks. Keset nüristavat eksamisessiooni toimuv workshop’i-nädal toob üliõpilaste ette huvitavaid tegelasi üle kogu maailma. Sel aastal kutsuti disainivaimu värskendama Eestit juba mitu korda väisanud disainer Finn Ahlgreni Rootsist ning Joy van Erveni Iisraelist.
Mõni tööriist ja asi vask
Finn Ahlgreni, Joy van Erveni ja nende firma Godspeed (http://www.weareonlyinitforthemoney.com/) disainikontseptsioon lähtub põhimõttest, et mööbli loomine ja valmimisprotsess toimub kõigest ühe tunniga. Puuduvad igasugused joonised ning ülemõeldud ja läbi nämmutatud disain. On vaid hunnik puitu, tarvilikud tööriistad, töökäed ja avatud mõtlemine.
Finn Ahlgreni endi sõnul ei plingi ei temal ega teistel kompanjonidel silmis ei loodussäästlik mõtlemine ega taaskasutav mõtteviis, ent sellegipoolest on Godspeedi teguviis päris roheline. Luuakse ju sisuliselt vaid tunniga prahihunnikust unikaalne disainiese, ilma selle valmistamiseks liigseid materiaalseid ja finantsilisi vahendeid kulutamata. Võimsaid elektrisaage ja suuri elektrilisi masinaid ei kasutata, põhilisteks tööriistadeks on saag, akutrell, kruvikeeraja. Olulisteks märksõnadeks on lihtsus ja mobiilsus. Paar vajalikku tööriista on tegijatel alati kaasas.
Finn kirjeldas elavalt, kuidas ta maal ema juures külas olles õue peal paar tooli kokku meisterdas. Käsitsi valmistamine tagab iga mööblitüki unikaalsuse ja ainukordsuse, kahte samasugust eset naljalt ei kohta, juba vana ja kulunud puitmaterjal on kordumatu.
Vanast asjast uus
Godspeedi mööbel on ka tänuväärselt kasutajasõbralik. Tundmata aukartust kõrge disaini ja hirmkallite materjalide ees, ei pea pikemalt mõtlema, kuidas istuda ja kuidas astuda ning kuidas mööblit kasutada ja kuidas sellega käituda. Robustse puidust mööbliga võib vabalt ümber käia, pole vaja karta, et lapsed ?okolaadiste sõrmedega hinnalist materjali rikuvad, ümberläinud veiniklaas katastroofi tekitab, ja on ju teada, kuidas inimestele kritseldada ja sodida meeldib… See kõik kokku moodustab elu, mööbel ei tohiks seda pingestada, vaid otse vastupidi, kutsuda elust osa saama.
Tuginedes neile printsiipidele inimese käitumises otsisid üliõpilased juhendajate abiga uusi ideid ja väljundeid, kuidas mööbel võiks välja näha ja koos püsida. Erinevatelt sisearhitektuuri kursustelt pärit üliõpilasi ootas SooSoo galerii hoovil suur hunnik vanu laudu ja teine hunnik tööriistu. Igasugune aukartus suure disaini ees, kaalutletud ideed, proportsioonid ja mõõtkavad tuli selja taha jätta ning avatud mõtlemisega hunniku kallale asuda. Kui valmis tool või laud end ammendab, võib vanast hoopis uue asja luua. Ning kõige halvema stsenaariumi juures, kui ikka midagi välja ei tule või ese on surmani ära tüüdanud, võib temast ühe korraliku jaanilõkke teha.
Vaeste baari mõte
Üliõpilased lõid galeriiseinte vahele autentse baari õhustiku baarileti, pukkide, laudade-toolidega ning meeleolu loovate valgustite ja kunstiteostega. Kuigi veidi robustsed ja lõpuni viimistlemata toolid ei kutsu võib-olla kohe istet võtma, on nad lühemaks jalatoetamiseks siiski piisavalt mugavad. Ja ega baar ei olegi kohvik või restoran, kus pikalt istuda, vaid nagu läbikäiguhoov, kus hetkeks peatuda. Just nagu need ajutise iseloomuga disainiesemed, mille tulevikku ei tea ette ennustada.
Nn vaese baari mõte tõukus ideest luua ruum, mis erineks harjumuspärasest näitusekeskkonnast ja tekitaks enam sotsiaalseid käitumisi kui vaataja-eksponaadi suhe. Vähemalt näituse avamisel lõid robustne baarilett ning lõbusad värvilised ja tahumata välimusega baaripukid sundimatult vaba atmosfääri, kus mööblit ei vaadeldud pelgalt kui näituseobjekte ja mööblitükke, vaid asuti neid ka kohe kasutama. Loodetavasti töötab baari idee ka argipäevadel ja suunab näitusekülastaja vaatama disaini avatud silmadega. Näib, et üliõpilastele on küll selline spontaanne, avatud ja eksimusi lubav esemeloomine harjumuspärasesse õppeprotsessi üht-teist juurde lisanud. Jääb üle vaid oodata järgmise kevade töökoda koos uute ja rutiinivabade ideede ning teostusega.
* * *
Workshop’ist osa võtnud Marja Viltropi, sisearhitektuuri kolmanda kursuse üliõpilane
Finn Ahlgreni workshop’i nautisid vist kõik eksamistressist nüristunud osalejad. Kindlasti. See oli lihtsalt nii spontaanne, värske… ja sisseõpitud krambist vabastav.
Võta saag ja akutrell ja lihtsalt tee endale see mööbliese, mida parajasti vaja. Ja tee sellest, mis kätte satub. Mõnusalt süüdimatu suhtumine esemekujundamisse. Visandlik. Mõni skits läheb nässu, aga pole hullu, järgmine tuleb parem! Ei mingit tüütut austust suure disaini vastu. Kogu tegevus oli väga praktiline, oluline oli loodava eseme funktsioon. Baaripukk peab seisma püsti, sellel peab saama istuda, jalga võiks ka saada kuskile toetada. Ja kõik.
Paratamatult koolitööd tehes nii hoogsalt mõelda-tegutseda ei saa, ei taha või ei julge – teades, et varem või hiljem tuleb oma loominguga astuda hindajate kriitilise pilgu alla, kus selle proportsioonid ja iga detail põhjalikult läbi analüüsitakse. Juhuslikkus üldjuhul sellises olukorras end ei õigusta. Sel workshop’il olid aga hoopis teised mängureeglid ja eesmärgid, seega oli tegemist väga hea lisaga tavapärasele õppeprogrammile.