PISUT HILINENUD KIRJANDUSTEATEID WOODSTOCKIST: Jaak Urmeti vestlus Leo Luksiga luulekogu „Vaene maa“ ilmumise puhul Tallinnas klubis Woodstock.
Baarilärm, melu. Ruum on rahvast täis, siin on igasuguseid. Raske öelda, kes on siin kui luule-, kes kui filosoofiasõber, kes juhtumisi. Mikrofoni ja võimenduse abi kulub väga ära. Eeskavaks on minupoolsed küsimused Leo Luksile, temapoolsed vastused ning vahele temapoolset luulelugemist. Aeg on sealmaal, alustan.
Lugupeetud-lugupeetud, üks-üks, kaks-kaks! Algab meie kirjanduslik õhtu. On väga tore näha, et te siin istute, mina olen Jaak Urmet, kes siin seisab, ja Leo Luks tõuseb ka püsti korra… Tänasel päeval me hakkame tähistama seda hetke, et ilmus raamat „Vaene maa“, mille autor ongi Leo Luks isiklikult.
Aitäh. Tervist kõigile minu poolt, aitäh tulemast ja olemast! Katsume siis Jaaguga vestlust arendada, vaheldumisi luulelugemistega. Minu luulekogu pealkiri on „Vaene maa“, teatud mõttes ilmus see silmas pidades meie Eestimaad, kuigi siin on ka Maast kui sellisest.
Kui keegi ei usu, et ajaleht Sitatorn (1) on kunagi tõesti ilmunud, siis nüüd saab see tõestatud, minu käsigi väriseb, sest see on originaalnumber, leitud Tartu Kirjanduse Maja pööningult tuvisita seest, väga haruldane, bibliofiilne eksemplar. Aga selline see ajaleht oli, tegeles Uku Masingu ja muude oluliste asjadega. Leo, ütle, kuidas sa jõudsid luule juurde ja kuidas sa jõudsid filosoofia juurde, sest sinu elu koosneb ju mõlemast, kas pole hämmastav?
See on tõesti hämmastav. Jõudsin loomulikul viisil, ütleme nii, mis tulema pidi, see tuli. Luule, laiemalt kirjanduse juurde, sellise sügavama kihi juurde jõudsin gümnaasiumi ajal, ja siin oli väga suur roll – ma olen seda oma töödes ka mitu korda rõhutanud – kirjandusõpetaja Krista Nõmmikul, kes andis meile lugeda hästi palju häid inspireerivaid tekste, kuigi me käisime hoopiski reaalklassis. Ma olen ka Lasnamäe poiss, nagu sinagi, Tallinna 60. keskkoolis toimus see kõik. No vaat, sealt ma siis kirjanduse juurde sain.
Aga filosoofia juurde jõudsin ma mingisuguse sisemise intuitsiooni varal, kuigi filosoofia ainet ju toona – 1995. aastal – ei olnud. Aga mul oli selline aimdus, mis tagantjärele on väga õigeks osutunud –, et see kirjandusteadus, eesti filoloogia on lahja kraam, seda nagu õppida ei tahaks. Oleks olnud selline eriala, nagu Taanis või kuskil pool on, loovkirjutamine, kirjanikuks õppimine, siis ma oleks kindlasti sinna läinud. Aga sellist võimalust Eestis ei olnud. Siis mulle tundus, et filosoofia on kõige „sellisem“ asi, mida proovida.
See, kuidas ma luule juurde jõudsin ja see kogu ilmus, on päris imelik teekond ja imelik lugu, sest NAK-i kogumikes ma olin tegelikult pigem proosakirjanik, need keskkooliaegsed luulekatsetused ei ole nii tugevad, et ma oleks loomulik talent olnud. Kunagi, kuus-seitse aastat tagasi hakkas mul kuidagi vohama ja välja tulema lühivormi, epigrammi, kalambuuri vorm, viie aasta eest ilmus mul Kivisildniku kirjastuses epigrammide kogumik „100% Leo Luks“.
Kuidas on sinu korteris raamatutega lood? Kuhu sa nad paigutad? Ja kui tuleb ükskord naine ja ütleb: „Leo, mul on neist raamatutest nii-ii kõrini! Koguvad tolmu igal pool, kõik kapid on täis, minu kleidid ei mahu kuskile. Viska midagi minema, tee midagi.“ Siis mida sa naisele ütled?
Ei noh, eks see on väga tuttav olukord. No kuidas ma ütlen. Ma loodan, et äkki ma võidan Nobeli preemia varsti ja saan suurema maja ehitada. Aga probleem on vägagi päevakorras. Õnneks ma elan neljatoalises, mul on kabinet. Mul on töö juures ka kabinet ja üks suur sein on riiuleid täis. Eks see probleem tekib. Siin on mitmeid strateegiaid. Ma tean, et Ülo Matjus on kuskil hruštšovkas oma raamatutele eraldi väikse korteri ostnud. Peab vaatama, mis võimalused avanevad. Aga see on tõsine probleem, jah.
Sinu luulet ma mõistan suurepäraselt ja saan aru, et see on läbinisti heteroseksuaalne luule. Kõige olulisem naine – eksistentsiaalses plaanis – on muidugi ema. Aga kui sa nüüd vaatad ülejäänud naisi – lasteaia rühmakaaslased, kooliõed, klassiõed, igasugused girlfriend’id, siis mida sa oled neilt saanud, head ja arendavat?
Kindlasti on naised ikka poeedi ja mõtleja inspiratsiooniallikas, ilma selleta ei saa, nendega on raske, ilma nendeta on veel raskem, ega siin ei ole midagi teha. Mõjutusi on mitmekesiseid.
Siin kogus on kolm alajaotust: „Vaene maa“, „Vaesed inimesed“ ja „Vaeslapse käsikiri“. Mul oli tükk aega päevakorras ka neljas alajaotus, tööpealkirjaga „Vaene Liisa“, mis olekski olnud naistest. Aga see jäi välja just sellepärast, et see oleks natuke liiga lõbus või seksuaalne olnud. Ma tahaksin lükata ümber su väite, et see luule on läbinisti heteroseksuaalne. Oota, kohe… Kui me avame kogu – kes on juba ostnud, võib kaasa avada – leheküljelt 73, siis on siin lühisalm:
kaks külameest heitsid paari ja
nad käsikäes astusid baari ja
siis sai neist mõlemast paaria
Siin on ka teisi luuletusi tänapäeva elu pingetest ja probleemidest suhete ja seksiga seoses. Näiteks see:
üks mees nägi netis taevalikku porri
mis sisaldas kõik mis oli eal unistand
üks mees nägi netis taevalikku porri
ja hakkas seda jõllitama sellest päevast peale
üks naine nägi seebist taevalikku armastust
ja hakkas seda heietama sellest päevast peale
Kui teemat jätkata, siis on siin väike haikulik
ei rõõmu mehel
kullast köögimööblist
kui puudu piimariiul
Hiljuti käis ajakirjandusest läbi vaidlus aasta ema statuudi üle. Selle kohta mul on ka luuletus, mis mu trennikaaslastele kõige rohkem meeldis, see on võib-olla kõige päevakajalisem siin kogus. Ma tõusen kohe püsti nii tähtsa teema puhul.
Aasta ema
tuli külla üksikema
jalas oli püksik kena
läbinisti pitsist
algul veidi arglik tema
oli mõnda aega
peagi muutus
ja ta keha
minu otsas sitsis
nii et peagi kokku puutus
ärklikambri laega
oigas, kui mul pritsis
hiljem jäin ma mõtisklema
juues viina pitsist
et see kaunis üksikema
andus, kas on lits siis?
Aga palju on ka välja jäänud, just sellepärast, et meeleolu ei kaoks.
Teoloogiline küsimus Urmas Viilmale
Kas hääd peded pääsevad pääle surma päradiisi?
Või selline väike vemmalvärsike:
Ütle, Mary, mu Mary,
miks sa siia mind tõid?
Ütle, Mary, mu Mary,
kas ma lakkuda võin?
Aitäh põhjaliku ülevaate eest naisteemal. Ma jätkaks nüüd nii, et ma seoks sinu luule naisteema sotsioloogiaga. Kui sa oled seda esitanud erinevates seltskondades ja erinevatel lavadel, võib-olla ka raadios, televisioonis, siis kuidas inimesed on seda vastu võtnud? Mind huvitab eriti, kuidas naised on seda vastu võtnud. Kas naistele meeldib ropp luule? Anna meile, teistele luuletajatele nõu. Kas peaksime ka pingutama või ei ole sest kasu miskit?
Kõige adekvaatsem oleks, kui sa seda siin publikult küsiksid. Ma olen luuletajana, ilukirjanikuna niivõrd pikka pausi pidanud, minu aktiivsemad esinemised jäid 1990ndate lõppu, 2000ndate algusesse ja siis see luulestiil ei olnud niivõrd hästi väljakujunenud. Ega keegi ei ole sõimama tulnud esinemistel – aga esinemisi on olnud nii vähe, et sotsioloogiliselt ei ole see hulk representatiivne. Meil istub siin statistikaameti endine kõrge ülemus selja taga, nii et selliseid üldistusi küll ei tohi teha.
Sotsioloogiast selleks korraks aitab, ma liiguks edasi ja räägiks kulturoloogiast. Mind huvitab, mida annab roppus luulele ja mida annab eesti roppus eesti kultuurile? Kas sa oled selle üle mõelnud?
Ma ei ole selle üle nii pingsalt mõelnud, üritanud mingit roppuseteooriat välja aretada, aga eks natukene ikka on sellest kirjutatud ja mõeldud. Teinekord see roppus annab vastava meeleolu, annab kujundi. Mõnikord annab kujundi, mida muidu üldse ei saavutaks. Ma võin tuua sulle näite. Mul on siin kogus pikem juhuluuletus või töö käigus tekkinud luuletus „Presidendi pilsner“, ma loen lühikese katke:
kaljurand või kaljulaid
üks puts puha
Jäta see üks sõna sealt keskelt ära, ütle lihtsalt „üks puha“, siis meil ei ole luulelist kujundit.
Järgnevalt tahaksin väljendada oma muret inimkonna pärast, täpsemalt selle osa pärast inimkonnast, mis jääb järele, kui lahutada maha filosoofid. See ülejäänud osa inimkonnast ei saa ju midagi aru, mida need filosoofid teevad ja mis suuri mõtteid nad mõtlevad. On olemas korüfeesid, kes suudavad suuri keerulisi teemasid tuua väga meisterlikult profaanide, lihtsate inimeste ette, näiteks David Vseviov räägib Bütsantsist ja Aleksei Turovski šimpansitest, nii et kõik mõistavad. Ütle nüüd, Leo, kolme lausega, hästi lihtsas keeles, milles on Immanuel Kanti vaimse pärandi tuum?
Ma kohe mõtlen, kuidas seda põimida luulega. Kanti vaimse pärandi tuum, kui tõsiselt rääkida, oli kolm küsimust: Mida ma võin teada? Mida ma pean tegema? Millele ma võin loota? Sellega, mida ma võin teada, luule ei tegele, aga kaks ülejäänud küsimust on ka siin luulekogus. Ma ise olen filosoofias algajate õpetaja olnud, ma arvan, et keerukaid filosoofilisi teemasid võib ka lihtsalt esitada. Kas või siin kogus.
Tõejärgsus
ei valeta kui ütlen:
mul on poolkõva
ometi on see vaid
pooltõde
See on väga hea, et sa selle luuletuse esile tõid, sest minu järgmine küsimus puudutab nii filosoofiat kui ka terminoloogiat. Sa ütlesid, et sa oled õpetaja. Kui sinu juurde tuleks üks 7-aastane poiss ja paluks: „Onu Leo, palun defineeri mulle mõiste „tõde“, siis kuidas sa seda talle defineeriksid – nii et kui Tõnu Viik seda kuuleks, siis ta noogutaks nõusolevalt?
Me lähme siin väga erialaseks vabal ajal, see mulle eriti ei meeldi. Aga eks ma talle siis mingisuguse eakohase salmikese või midagi peaksin etlema, viima selle teema kuidagi tema tasandile. Tõde on see, et võid unistada küll, aga kui emal kommi ei ole, siis kommi ei saa. 7-aastane on ikkagi… noh, minu laps on 5-aastane, temaga niimoodi ei tee. Jällegi jõudsime siin filosoofiliste probleemideni – mis on ja mis ei ole, võimalikkus ja tegelikkus. Selle kohta on ka salmikene siin kogus:
oleks küüned perses
istuks seina peal
kui seda seina ees oleks
Jah… Seitsmeaastaste problemaatika mind vaevab, ma seda teemat siis rohkem ei puuduta, aga nõudlus ühiskonnas on olemas – et seletataks suuri mõisteid hästi lihtsalt. Sa küll ei taha rääkida vabal ajal tööasjadest – aga kui sa teed tööd, õpetad filosoofiat, ja siis suhtled kuskil seltskonnas, kus on hästi palju tarku humanitaare, neil on lipsud ees ja nad üldiselt ei tee ettekavatsemata nalja, oletame, et on mingi sümpoosion, sa ilmud sinna ja hakkad rääkima Lacanist või Foucault’st – kas sind võetakse tõsiselt, teades, et sa oled ikkagi Sitatorni väljaandja ja luuletad selliseid luuletusi? Kas keegi on sulle ette heitnud, et mees, sa vaata, mis minevik sul on? Kas sul on olnud sellist võõristamist, diskrimineerimist?
No vaata, sellepärast ei ole, et ma olen lihtsalt nii kõva filosoof, et keegi ei saa selle taha pugeda. Teistel filosoofidel ei ole erilist argumenti, millega mulle naha vahele pugeda. Et ei, seda küll ei ole. Aga see, mida sa kirjeldasid, ei ole minu töösituatsioon – et mu päevad mööduksid keset humanitaare vms. Ma töötan Maaülikoolis, ma olen seal üks ainsaid humanitaare. Ma puutun kokku majandus- ja reaalteadlastega, oma teemade ja silmaringiga viljastan nende seltskonda. Aga et sa mulle kogu aeg tahad filosoofilisi teemasid nina alla hõõruda, tuli mul üks hea Nietzsche tsitaat meelde, millega vestlust tagasi tänastele liistudele tuua. Nietzsche ütles niimoodi – see on minu eestikeelses tõlkes ka Akadeemias ilmunud: „Meil on kunst, selleks et me tõe kätte ei kärvaks.“ (2)
Sul on luuletus, kus ütled, et „türademaa, siin peab elama“. Aga ei pea ju, võib minna näiteks Lätti või Soome, võõrkeeled on sul suus, võid minna kas või Amsterdami elama. Miks sa pead siin elama?
Lätti ma lähen järgmine nädal küll, aga ainult korraks. Ma lähen Tartu esitluse veini tooma. Ma olen keelte alal olnud eluaeg koba. Minu jaoks on nii oluline eestikeelne suhtlus, see, et ma loen eestikeelseid raamatuid ja mul on kellegagi rääkida. Mul ei ole seda valikut, et ma nüüd 40-aastasena koliksin kuhugi… Kui nüüd midagi väga hullu ei juhtu. Kui venelane tuleb sisse, siis ma võtan muidugi kohe pere ja sõidan esimese laevaga Rootsi, seda ma olen otsustanud. Mina sõjaväes pole käinud ega kavatsegi siin hakata midagi tegema. Nii et see on kultuuriline sundus, ma ei ole mingi veresideme ja isamaa-trummitaguja, on lihtsalt juhtunud, ma olen selline sattumuslik patrioot. Aga kuule, kui sa siin filosoofia tahtsid sekka tuua, meil siin üks filosoof on – Tõnu Viik lubas ka tulla, aga ei tulnud –, ma ütlen sulle Juhan Liivi sõnadega, kui sa jälle hakkad jaurama, taas oma luulekogust:
Hoor-Eestile
ärge küsige mult liigitusi
ärge küsige mult midagi
jätke oma teadusnõude-kusi
pistke loll jutt suhu tagasi
ärge küsige mult liigitusi
mina olen kõigest looja, sest
pole mulle vaja liigitusi
mulle täitsa piisab liikudest
Püsin heal meelel luule juures. Tahaksin jaurata su luulekogu pealkirja kallal – „Vaene maa“. Kõigepealt kangastab mulle Brežnevi raamatuke „Väike maa“, ma ei tea, kas sa oled lugenud. Ja seejärel mus tekib protest – kuidas vaene? Kas siis näiteks viljakandev muld ei olegi sinu meelest midagi väärt? Millest selline nihilistlik suhtumine?
Ei noh, muld on väga väärtuslik – eriti kui mullatoidule sattuda. Kuidas ma sulle ütlen. Ega luulekogu ei sünni nii, et mul on mingi ideoloogiline tees ja siis ma hakkan seda arendama, kuskilt värssi kiskuma. Et siin on nii palju riimi, see ka üllatab mind. Tavaliselt inimene langeb riimi ohvriks ja siis võib diletantismi langeda, eks vaatame, mis kriitika ütleb selle kohta.
Aga „Vaese maa“ vaesuse kujund tuli nii, et Facebookis on üks luulegrupp Lennuk, kuhu ma kuidagi sattusin liikmeks, ja kuskil 2015. aasta kevadel tegi Margo Vaino üleskutse, et teeksime vaesuseteemalise luulekogumiku. Et saatke kaastööd. See kogumik on siiani tegemata, pidi Kivisildniku kirjastuses ilmuma. See üleskutse kumises mul kõrvus ja tekkis esimene impulss, kus minu isamaa-kallakuga tekstid sündisid, esimene tsükkel neist. Siis hakkas see märksõna kuidagi oma elu elama ja sai paari järgmise loomingulise purskega lahenduse. Ei saa võtta nii, et luule koosneb inimese kui mõtleja või eraisiku või kodaniku teesidest. Siin on vormimängu ja vorminalja ka. Aga ma arvan, et mõned probleemid, ajastu märgid, mis siin sees on, need on päriselt ka olemas, ma ei ole neid välja mõelnud.
Aastal 1997 hakkasid välja andma ajakirja Sitatorn, andsid ikka mitu head aastat välja. Ajakirjal Looming täitub varsti 100 aastat, ajakiri Keel ja Kirjandus tähistas 60. aastat. Miks ajakiri Sitatorn lõpetas tegevuse? Kas konkurendid astusid hänna peale või ostis Eesti Ekspress ära?
Tehingu tingimused on konfidentsiaalsed, neid ei saa siin kohe kõiki avalikustada. Aga probleem oli selles, et ega Sitatorn ei olnud minu enda eraisikuliselt täis kirjutatud lehed, see oli vahva informaalse sokraatilise seltskonna mõtted ja naljad. Tekkis mingisugune kriitiline mass ühiselamuga seoses. Ühikatoas, kui rahvas kogunes, siis pohmas peaga läks jutt ikka millegipärast sita peale. Selline elu reegel oli. Ühiselamurahvaga sai selle algus tehtud, ja kuna see ilmus ka veebis – mis oli uuenduslik sellel ajal –, siis hakkas ka mingit muud kaastööd tulema. Aga 1999. aastal ma kolisin ühiselamust ära, mul oli siis paar aastat korterikommuun, siis enam loomingu loomulikku pealevoolu ei tulnud.
Igati loomulikul või loomingulisel moel see Sitatorn vajus lihtsalt ära. Aga ma tean, et see sind nii väga huvitab ja kuna ma sulle täna siin palka maksta ei saa, ma kogusin arhiivist ja paljundasin sulle – need pole nüüd originaalid, need on koopiad – kõik ilmunud Sitatornid läbi aegade. Palun!
Sa oled astunud uue sammu, mis on maailmale võib-olla küll väike, aga Leo Luksile suur – sa oled hakanud kirjastajaks. Sa ju tead, et selle tööga rikkaks ei saa, see on puhas auasi. Räägi oma kirjastamiskogemustest, millised on sinu plaanid?
Kogemust on niipalju, et see on esimene kirjastusprojekt, ja ma ei ütle, et ma olen hakanud ainult kirjastajaks, ma olen hakanud mikroettevõtjaks või loomemajandajaks, juba aastast 2015. Aga kirjastajaks hakkasin puhtalt proovi pärast, ma ei ütle, et ma nii palju jätkan, nii avantüristlikku projekti, nagu see raamat on, ma millegi muu kui iseenda raamatu puhul ei julgeks teha, sest ma ei saanud ei kultuurkapitalist ega kuskilt mujalt mingit toetusraha. Ma loodan oma sõpradele-tuttavatele, keda mul on palju, ma loodan, et see luulekogu kõnetab inimesi ka muudelt elualadelt, kuni kirjandusliku taustaga inimesteni välja. Ega sellega rikkaks ei saa, aga kui saab teha mingi raamatu, mis on tore, siis seda võiks teha, hobi korras. Mingit autokummi kuskil müüa või vahendada, seda ma ei viitsiks teha, ikka loomemajandus. Majandus on vorm, mida meie riik peale surub – ettevõtjana peab loomeinimene tegutsema, siis on asjadel mingi majanduslik mõte. See on ajastu surve.
Aitäh, Leo.
1 Sitatorn – ajavahemikus 1997–2002 ilmunud Tartu Narva mnt 27 ühiselamu üliõpilaste omakirjastuslik jätkväljaanne, „Sita Ringi ametlik häälekandja“. Ilmus kokku 6 numbrit + 1 eriväljaanne: 1997 kaks numbrit, 1998 eriväljaanne Kõhutuul, 1999 kaks numbrit, 2000 üks number, 2002 üks number, kokku 28 A4 formaadis lehekülge. Ilmumata jäid plaanis olnud erinumbrid (Kirjandus, Kusi). Oli kättesaadav ka internetis PDF-ina. Sisu oli väga mitmekesine, juhtkirjadest, reportaažidest ja esseistikast rahvaluule, ilukirjanduse ja isegi luuletõlgeteni. Toimetusse kuulusid Leo Luks, Siim Vatalin, Tiina Pai, Siim Kokk, Margo Engel jt, autorite ringi väljaspool toimetust Contra, Valdo Valper, Olavi Ruitlane, Vahur Afanasjev (DJ Jumal), Albert Gulk, Triin Ploom, Kadri Tüür jt. Tiraaž 260–300, Kõhutuul 100 eksemplari. Lähtuvalt olemusest võib seda väljaannet nimetada nii ajaleheks kui ka ajakirjaks.
2 Just siinkohal tasuks ära mainida Leo Luksi korraldatud legendaarsed pornoseminarid, mis toimusid peamiselt Anna Haava tn 13 üüripinnal ja hiljem Luksi Kastani tänava kodus ning kujutasid endast seltskondlikku koduses interjööris pornofilmi vaatamist ja nähtu analüüsimist humanitaarteaduste meetoditega. Luks ise meenutab (2019): „Interdistsiplinaarsed pornoseminarid leidsid kõige aktiivsemalt aset sajandi esimese kümnendi keskel. Seminarid koondasid huvilisi erinevatelt elualadelt. Enamasti analüüsiti mõnd 1970-ndate kultusfilmi („Sügav kurk“, „Alice Imedemaal“), kuid toimus ka puhtteoreetilisi seminare, näiteks üritati välja töötada seksuaalakti piisavalt avar definitsioon. Kuulsaimaks seminaril osalenud mõtlejaks oli Helsingi ülikooli professor Timo Airaksinen, kes on kirjutanud rahvusvaheliselt tuntud raamatu de Sade’i filosoofiast – tema osalusel toimunud seminaril analüüsitigi de Sade’i seksuaalsuse kontseptsiooni. Airaksinen viibis Tartus TÜ Eetikakeskuse külalisena ning lahkus seminarile jõudmiseks õilishingedest tulvil pidulikult dineelt varakult, mistõttu pornoseminar pälvis ka mitte ehk ülemäära sõbralikku tähelepanu väljastpoolt.“
Leo Luks:
„Sündinud olen 13. novembril 1976 Tallinnas. Seal valitseva mentaalsuse eest põgenenuna elutsen Tartus. Täidan oma elupäeva filosoofia, bridži ja õpetamisega. Kirjutada meeldib väga, kuid kirjandus- ja kultuurielu edendavad institutsioonid ajavad oksele. Olen avaldanud jutte NAK-i „Heas raamatus“ ning Vikerkaares. Loomu poolest rahumeelse inimesena ei väsi ma siiski võitlemast variserlikkuse ning võltsviisakusega, mis kõikjal üha enam võimust võtab. Koos võitluskaaslastega annan alates 1997. aastast välja ajalehte Sitatorn.“
