IGIKESTEV HALDUSREFORM: Kuidas saada kümne vaese liitmisel üks rikas? Aga õige lihtsasti: kolida nad ühte majja. Kas see on ikka nii? Ülle Madise tahab teada, kuhu pagana kohta on takerdunud haldusreform – ja milline see olla võiks.
Ühismajapidamine tuleb odavam, targem ja lõbusam. (Tõsi, mõnikord, näiteks Andrese ja Pearu puhul, tuleb kahasse hoopis kallim, teadis saunamees „Tões ja õiguses“).
Ambitsioonikad ja vähemambitsioonikad plaanid
Kõige julgemates plaanides on välja pakutud, et Eestis võiks olla umbkaudu 15 valda ja 5 linna, sest kõige lihtsam olevat maakonnad valdadeks nimetada. Teisalt tähendaks sellise mõtte teokssaamine mitte üksnes viletsamate valdade kaotamist, vaid kohalike asjade kogukondliku otsustamise kaotamist üldse.
Veidi vähem ambitsioonikas on mõnede majandusinimeste pakkumine, mille järgi 50 valda-linna oleks paras. Selle ettepaneku taga näib olevat lootus, et niiviisi saab säästa. Paraku näitab teiste riikide kogemus, et isegi soodsama asustustiheduse juures taoliste liitmistega märgatavat kokkuhoidu ei saavuta. Mõningane ametnike koondamine ja mõnede tööde-teenuste ühine korraldamine annab säästu, aga see on köömes. Ehk siis: lihtne üleriigiline piirijoonistamine jätaks tegeliku probleemi lahenduseta.
Ühetaolise vanuselise koosseisuga ja võrdselt jõukaid valdu luua ei õnnestu, isegi statistiliselt mitte, nimetatagu kas või maakonnad valdadeks. Muide, tänasel maavalitsusel ei ole kohaliku omavalitsusega midagi ühist, maavalitsus on riigivalitsemise üksus, mis allub valitsusele.
Kas valdade ühteõmblemisel hakatakse paremini elama?
Kaasaja euroopaliku arusaama järgi ei ole vald valitsuse käepikendus kohapeal, vaid ühe hoomatava (st mitte liiga suure ega eripalgelise) territooriumi valitsemine kohaliku kogukonna poolt. Kogukonnal on põhiseaduslik õigus ja kohustus otsustada kõik kohaliku elu küsimused iseseisvalt: kuhu tuleb tänav, milliseid maju ehitada jne. Kohaliku elu küsimused on sellised, mida oskavad kõige paremini lahendada kohalikud ise.
Hiidvalla moodustamine oleks lahendus vaid siis, kui kolitaks näiteks kümmekonnast vallast ühe-kahe valla pinnale kokku: läheks vähem raha teehoiuks, rohkem oleks tööd ja teenistust. Kui aga teekilomeetreid jääb ikka sama palju (Eestis kokku on u 57 000 km teid!) ja inimesi sama hõredalt, tuleb juurde hoopis tüli, mitte heaolu.
Eurorahasid ehk saaks ühiselt paremini taotleda, sest vallakassade liitmisel oleks omafinantseeringut lihtsam välja panna. Siiski peab küsima, milleks ja kellele euroraha taotletakse ja milline vald uue rajatise endale saab. Lisaks: jäähall või ujula on head küll, aga eeldusel, et inimestel on raha maksta aastaid kinni kütte-, remondi- jm kulusid.
Niisiis ei saa jutt, et valdade ühteõmblemise tulemusel hakkavad kõik Eestis elavad inimesed paremat teenust saama, tõele vastata. Aga esmalt tuleb selgeks saada, miks ei suuda paljud vallad töid küllalt hästi tehtud saada. Põhjus pole ilmselt üksnes vallaelanike vähesus, vaid hoopis liialt hõre asustus, Eesti üldine jõukustase ja elanike tegevuse vähene tulukus.
Arvuta, kuidas arvutad, kümmekonna suure ja rahvavaese valla liitmine rikkamaks ei tee ning „teenust“ ei paranda. Või kui, siis natukene niiviisi, et mõnda tööd satub tegema veidi andekam inimene. Mõistagi ei pruugi.
Nagu ei pruugi tegelikult ka vallaametnike ülalpidamise kulud kahaneda. Võtkem näiteks Jõgevamaa: u 36 000 elanikku, kolm linna, 10 valda. Neis 11 alevikku ja 225 küla, koguterritoorium on 2604 km2. Mida nende kokkupanek annaks? Kas see oleks veel tunnetatud territoorium, mis ulatub Peipsist Põltsamaani? Kas jõgevalased oskavad otsustada Peipsi-äärse Kasepää avaliku korra eeskirja? Miks kohalik kogukond seda ise ei tohiks teha? Kui palju ametnikke saaks koondada? Mis muutuks odavamaks, aga paremaks? Kui neile küsimustele ei ole usutaval arvestusel põhinevaid vastuseid, ei ole liitmiseks küllalt põhjust.
Vaja on kohaliku omavalitsuse terviklikku reformi
Lahendus on mujal. Vaja on kohaliku omavalitsuse terviklikku reformi. Mis mõistagi ei tohiks takistada kõrvutiolevate valdade liitumist otsekohe, kui see annab kasu. Häid näiteid on mitu. Samuti ei tohiks suure reformi ootuses jätta liitmata valdu, mille puhul on selge, et liitumine on mõistlik, ent keegi omakasuliselt pidurdab. Sellistel juhtudel saab vallad valitsuse otsusel sundliita, seaduses on vajalikud õigused praegugi olemas.
Kui hiidvaldade tegemise plaani taga on eesmärk inimesed keskustesse suunata, lasta ääremaadel veelgi enam vaibuda ning keskusi tihedamaks ja elujärjelt paremaks muuta, võiks selle otse välja öelda ning otsida mõistlikku lahendust, et kindlustada toit, arstiabi ja liikumisvõimalus neile, kes jäävad üksi ja kaugele.
Kohaliku omavalitsuse reform peaks täitma korraga kolm peaeesmärki: esiteks peaks ühise raha targema kasutamise tulemusel paranema inimeste elujärg, teiseks peaks reformi tulemusel Eesti maa saama paremini korda ja kasutatud ning kolmandaks peaks reform toetama tugevaid kohalikke liidreid ja kogukonnatunnet.
Malli pole kahjuks võtta kuskilt, ei aita meid ei Taani ega Tšehhi mudel. Soomegi kogemus on kasutatav vaid osaliselt, kuna seal on asustustiheduse erisused suuremad (on alad, mis peaaegu päris tühjad), riigi üldine jõukus ja soomlase tegevuse tulukus eestlase omast aga kõrgem. Läti haldusreform olevat paljuski ebaõnnestunud. Seepärast oleks õiglane valitsust analüütilise ja selle tulemusel sugugi mitte ühetaolise lihtsa kirvelahenduse toetamise eest kiita, mitte hukka mõista.
Asustus jääb tulevikus veelgi hõredamaks
Ju vist tuleb esiteks leppida sellega, et tulevikus jääb „päris“ maal asustus veelgi hõredamaks. Maa aga tuleks hoida n-ö kontrolli all, palju maad ja puhast loodust on meie eelis. Seepärast peaks olema hõlpsam asuda maale elama, hankida kas või suvekodu. Seda peaks igati soodustama. Samas ei tasu inimesi petta jutuga, et maale tulevad kunagi samasugused teenused, nagu on tihedalt asustatud aladel. Ei tule ja hea ongi.
Ei saa ega ole mõtet pidada ülal vallaaparaati kõikide mõeldavate teemade tarbeks. Tervishoid ja toimetulekutoetused on juba riigi vastutusele ja rahastamisele võetud, vallad-linnad on pigem vahendaja ja kaasamõtleja rollis. Sama on juhtumas haridusega: gümnaasiumi pidamine ei saa olla tänapäeval valla otsustada ega rahastada.
Kokkuvõttes: mitme n-ö tugevusastmega omavalitsustüübi loomist on varemgi välja pakutud. Väikevallad – kui nende ühendamine kasu ei anna – võiksid jääda alles, ent kitsamate ülesannete ja vähema rahaga. Mida paindlikum ja vastavalt oludele kohandatud on Eesti omavalitsuskorraldus, seda enam saadakse kasu. Lihtsalt võrdsete tükkide tegemine ei anna kokkuhoidu ega paremat elu. Isegi võidurõõm läheks peagi üle.
Lugu 2
Otsitakse külavanemat
REFORM ALTPOOLT: Filmimees ja kodanikuühiskonna sõdur Artur Talvik kahtlustab, et haldusreform on kummivenitus, mis lõpeb sellega, et viimanegi maakas kolib linna ja vallad lõpetavad oma tegevuse. Pumm. Artur pakub välja „külavanemasüsteemi“, mis selle ära hoiaks.
Kuskil 1990-ndate keskpaigas kirjutas animatsiooniguru Priit Pärn ühe stsenaariumi, mille tegevus toimus tuleviku Eestis. Selles riigis oli kogu inimtegevus kolinud linnadesse. Linnasid ümbritses mitme kilomeetri laiune prügimägi ja ülejäänud maa oli rahvuspark, kus elasid mõned väga metsistunud maakad. Poliitilise otsustusvõimetuse jätkumisel olemegi varsti eelpool kirjeldatud olukorras.
Ülevalt poolt tulev tarkus ei tööta
Ega maaelu päästa ka haldusreform. Vaja oleks särtsakat ideed maal elamise motiveerimiseks. Seda ideed on raske linnas välja mõelda. Selge on see, et töökohad motivaatoriks olla ei saa, kuna töö maal teeb ära traktor ja robot. Vaevalt et Eesti suurima karja omanik Helenius üldse teab, mismoodi lehmasitt vabas looduses välja näeb.
Igasugu New Age ja ökokommuune võib ju maale ka tekkida, aga see ei tähenda, et sinna ka elama jäädakse. Pealegi on see kõik üks linnarikkurite lust.
Mina kuulun moderniseeritud (rahvus)romantiliste juurte- ja tasakaaluotsijate seltskonda. See on seltskond, kes on küll linnamehe hariduse saanud, aga mõistavad, et ilma rahvuskultuuri (maarahva elu) mõistmata ei ole mõtet ka sellel väikesel riigil. Need minusugused püüavad elada maal, jälgides vanu tegevusi moderniseeritud moel. Ma olen ise seda usku, et nende viimaste hulk kasvab lähiaastatel jõuliselt ning nad võivad ellu kutsuda maaelu renessansi. Õigluse nimel peab mainima, et pea kõigil neil on ka igaks juhuks väike linnakorter olemas.
Kui aga lähtuda nendest paljudest arveametnike seisukohtadest haldusreformi küsimuses, siis võiks kõik vallad laiali saata ning jagada piirkonnad ära põllumajanduse keskkonna ja majandusministeeriumi vahel. Et keskkonnaministeerium annaks välja kogu Eesti metsaraie- ja kaevandusload, põllumajandus- ja majandusministeerium keeraksid ettevõtjate abiga kõik põldudeks ja kaevandusteks. Paari rohelise protesti tõttu jääks alles mõned rahvuspargilaigud.
Arutelu, kust võiks minna piirid ja kui palju valdasid oleks mõistlik alles jätta, on selline ülevalt poolt tulev tarkus, millega tihti midagi teha pole.
Külavanema roll
Kõige paeluvam ettepanek haldusreformiks on minu arvates tulnud Hardo Aasmäelt. Tegemist on hoopiski kohaliku omavalitsuse valimiste muutmisettepanekuga. Sellise ettepanekuga, mis väärtustaks rohujuuretasandi ja hoiaks ära ääremaastumise. Jutt on nn külavanemasüsteemist. Täna on külavanem mingi imelik positsioon – kohustused ja positsioon on, aga võimu pole. Kuidas siis külavanematele võimu anda?
Kogu reform algakski hoopis altpoolt. Nimelt valimisseadusega peaks tekitama olukorra, kus vallavolikogu koosneks külavanematest või asumivanematest. Selleks oleks vaja jagada vald nii mitmeks piirkonnaks, kui on volikogus kohti või siis vastupidi, moodustada nii suur volikogu, kui on selles vallas suuremaid külasid, külakondi ja asumeid. Iga selline piirkond oleks ühemandaadiline valimispiirkond.
Nüüd oleks vaja seadustada külavanem. Täna on see staatus valdade demokraatiaetendamise mängukann.
Seega: kohalikel valimistel valitaks külavanemat. Külavanematest moodustuks vallavolikogu, kes palkaks vallavanema. Kindlasti peaks eksisteerima võimalus külavanem tagasi kutsuda. See ei tohiks küll väga lihtne olla, muidu käiks üks pidev volikoguliikmete vahetus, aga mitte ka ülikeeruline.
Valitsemiskulud või õigemini suured valitsemiskulud on teema, mis häirib valijaid. Kindlasti nõutakse oma külavanemalt valla valitsemise kulude vähendamist. Alati saab kärpida, aga siiski parim viis kulude vähendamiseks on valdade ühendamine. Nii jõutaks ühendamiseni altpoolt tuleva initsiatiiviga. Ent see juhtub ainult juhul, kui volikogus ei istu endale ja oma sõpradele valla kohtadega tööandja, vaid külavanem, kes on huvitatud oma piirkonna arengust.
Appi võib kutsuda varjaagi
Suurimaks hirmuks haldusreformi (loe: valdade ühendamise) ees on see, et võim kolib inimesest kaugemale. Külavanematesüsteem tagaks selle, et võim jääks rohujuure lähedusse.
Tänase valimissüsteemiga koondub kohalik võim aina enam keskustesse. Kui aga keskuses istub külavanemate seltskond, siis on kindel, et ka ääremaaga tegeletakse ja tegelikult ääremaa jääks tekkimata. Sel juhul võivad ka vallad üsna suured olla.
Külavanemasüsteem peaks olema – väikese kasuga ääremaa poole. See tähendab, et asumites (asula või linna osades) moodustuks üks ringkond 2–3 korda suuremast rahvahulgast kui ääremaal. Paljud ütlevad kohe, et külad on väikesed (meie kandis umbes 50 inimest), et kas selle hulgast leiab piisava võimekusega tegelasi? Sellele küsimusele vastaksin, et esiteks see nn külavanem peaks ikkagi katma piirkonda, mis oleks umbes 200–300 elanikuga, ehk olema pigem külakonna vanem. Kui sellest piirkonnast väärilist tegelast ei leita (ma kahtlen selles sügavalt), siis võiks kutsuda varjaagi mõne suvitaja või muud moodi piirkonnaga seotud inimese näol.
Aga arvestama peaks sellega, et varjaag peaks ka tegelikkuses külavanema kohustusi täitma.
Võimu käest andmine
Kokkuvõtteks tundub mulle, et haldusreformi saaks teha ainult omavalitsustasandil võimu sõnniku kombel horisontaalselt laiali laotades nii, et tekiksid tõelised OMAvalitsused.
See eeldaks kohaliku tasandi lahtiparteistamist ja poliitbroilerluse lõpetamist ning küla- ja asumivanematele võimu andmist. Muidugi tähendaks see seadusemuudatust, mille parlament peaks heaks kiitma.
Võimu käest andmine on üks ebameeldiv protsess muidugi, aga kui järgmistel valimistel toimub valimisliitude suurvõit (ka linnades), siis ehk tuleb ka parteilastel aru pähe ja nad on nõus midagi muutma hakkama.
3. lugu
Omavalitsuste remont
SOOME HALDUSREFORM: Soome haldusreformi katsetuste tagamaid kirjeldab poliitikas tegutsev roheliste partei liige, kolumnist ja saatejuht Jukka Relander.
Valdu on üldse liiga palju. On suuri valdu, mida ka linnadeks nimetatakse, on keskmisi valdu, kus vanemad inimesed tegevusetuse üle kurdavad ja noored bussijaamades hängivad ning osa nendest hängijatest kolivad esimesel võimalusel linna. On veel ka väikesi valdu, mille elanike keskmine vanus küünib saunatemperatuuri numbriteni ning haiglakohtadest on sama suur puudus kui tööealistest asukatest. Kõikidel valdadel tundub olevat üks probleem: valdade pakutavatele avalikele teenustele on palju rohkem kasutajaid kui maksumaksjaid.
Mille eest vald vastutab
Soomes vastutavad kohalikud omavalitsused (vallad) tervishoiu ja hariduse eest. Ja kui vallas on sama palju tööl käivaid elanikke kui invaliidsustoetuse saajaid või haiglaravil viibijaid, on olukord ikka väga halb. Ja paljudes valdades see nii ongi.
Prantsusmaal on 37 000 valda, mõnes väiksemas elab seal vaid paar elanikku. Seal ei pea vald üleval mitte ühtegi teenust osutavat asutust – ei haiglaid, koole, raamatukogusid ega ka vallavalitsusi. Kõik vajalikud teenused osutab riik otse, mitte valdade juhitavate paralleelstruktuuride kaudu. Ehk siis asi seisneb valdade ja riigi omavahelises tööjaotuses.
Kui omavalitsustelt võtta kõik kulukad ülesanded, nagu eelarveliste asutuste (haiglad, koolid jm) ülalpidamine, ei oleks vahet, mitu valda on. Aga praeguses seisus tuleb valdu liita sel lihtsal põhjusel, et nad ei saa hakkama.
Soome lama
Nagu teada, kukkus Soome oma ajaloo suurimasse majanduslangusesse 1990-ndate alguses, kui pangandussektor ja Nõukogude Liit üksteise järel kokku varisesid.
Valitsus, teadagi, reageeris rahvuskriisile säästes ja kärpides. Ja kuna valitsusse kuulusid kõik teised poliitilised jõud peale maainimesi esindava Keskusta partei, kärbiti kõige enam just väiksemate valdade arvelt.
Tolleaegne valitsus rääkis häälekalt nn arengukeskustest. Neid arvestati olevat viis: muidugi Helsingi, ja lisaks muud suuremad linnad – Oulu, Tampere, Turku ja Jyväskylä. Nendes linnades hääletasid inimesed reeglina valitsuspartei poolt, mitte keskparteid. Ja nendesse linnadesse investeeriti need vähesed vahendid, mis maapiirkondade toetamistest kokku hoiti.
Ja siis ilmus välja Euroopa Liit. Saime liikmeks ja arengukeskusteks valitud piirkondadesse hakkas voolama euroraha. Ametliku ideoloogia järgi pidi heaolu levima arengukeskusi ümbritsevatesse aladesse, tegelikkuses aga need arengukeskused lihtsalt imesid kõik ümbritsevad piirkonnad kuivaks. Maapiirkonnad närbusid.
Euroopa Liitu saamine purustas Soomes süsteemi, mille põhimõtteks oli tagada üleriigiline asustatus kuni väikseimate äärealadeni välja. Eurotoetused soosisid maaelu koondumist (toetuse saajatest olid eelistatud suuremad piirkonnad/tegevusulatused), mitte väikeste maanurkade elushoidmist.
Aga mida peaks siis tegema nende kiratsevate valdadega nagu näiteks alla 3000 elanikuga Puumala? Elanike arv on kukkunud võrreldes 15 aasta tagusega kahe kolmandiku võrra. Iga teine elanik on pensionär, kohe kinni minevat keskkooli oli tänavu lõpetamas üheksa õpilast.
Kohe Puumala kõrval on samas olukorras vald nimega Ruokolahti, aga kahest halvast teadupärast ühte head ei saa. Natuke rohkem linna moodi keskused on juba kaugemal: Mikkeli 70 km, Savonlinna 80 ja Imatra 65 km. Ühinemisläbirääkimisi peetakse teemal „kelle vaguni külge end haagime“. Iga „vaguni“ puhul tuleb pensionäridel ette võtta kenakesti pikk retk, kui nad peaksid vallakeskusesse uute hambaproteeside järele minema.
Maapiirkondade taandareng
Peaminister Matti Vanhase keskparteilikult juhitud valitsus soovitas valdadel liituda vabatahtlikult või siis luua ühendused, mis pakuksid teenuseid mitmes vallas korraga. Praegune valitsus ei pea sellist lähenemist piisavaks lahenduseks olukorrale, aga praeguse opositsiooni arvates olid needki pakutud variandid juba ilmne liialdus.
Maapiirkondade taandarengu ja isolatsiooni poliitiline hind tuli eriti hästi nähtavale eelmisel kevadel. Põlissoomlaste partei kasvas väikesest populistide ühendusest suureks tegijaks, nii nendes piirkondades, kust inimesed ära kolivad, kui nendes, kuhu siis vastavalt „sisse rännati“. Keskusta partei sai põrmustava kaotuse, üheks põhjuseks just nimelt omavalitsuspoliitika. Nüüd istub Keskusta opositsioonis koos Põlissoomlastega ja kritiseerib praeguse valitsuse halduspoliitikat.
Haldusreformi omavalitsuspoliitika suunised pandi paika eelmisel kevadel Säätytalol, valitsuse spetsiaalselt peetud selleteemalisel nõupidamisel. Aluseks võeti valla suuruse määratlemine vastavalt sellele, kui palju seal inimesi tööl käib. Töökohtade olemasolu järgi oleks Soomes vähem kui sada valda, praeguse 300 ja enama asemel.
Järjest kõvemaks ja tugevamaks muutuv kriitika on hakanud juba mõjuma. Haldusreform oli plaanis ellu viia juba sellel kevadel, aga Põlissoomlastele hääli kaotanud sotsid (SDP) hakkasid üllatuslikult seletama, et milleks selliseid „harjutusi maakaardiga“ vaja, ennegi proovitud jne. Ja varsti saigi selgeks, et ei mingit omavalitsusremonti enne kohalikke valimisi sellel sügisel ei tule.
Eks vaatame siis seda asja. Ühte võin aga kindlalt ennustada: aasta pärast on Soomes rohkem kui s