“Ma olen maailma kõige tundmatum rokkstaar,” ütleb Räpinast pärit pikkade punaste juustega kultuurinähtus – Aapo Ilves. Ja pugistab naerda. (Selles ei ole tal paraku õigus, sest maailma kõige tundmatum rokkstaar on hoopis siinkirjutaja hea sõber S.H.)
Täpsem definitsioon kõlab järgnevalt: “Noor, sõjaväeteenistust mitteläbinud, ebasportlik ja alkoholiga liialdav eesti rahvusest heteroseksuaalne polügaam ning vabakutseline kasutute asjade produtseerija.”
“Kasutute asjade” alla käivad proosa, luule, graafiline kunst ja muusika.
Praegu Aapo peamiselt kirjutab. Äsja üllitas ta absurdijuttude kogumiku “Tapu asemel sõime”. Või siis laulab-kitarrib. Vahepeal ansambliga Lõkõriq, vahepeal üksi.
Laiema tuntuse pälvis Aapo aga hoopis luuletajana. 1995. aastal omistati talle “juhuslikult” Luuleliidu kevadkonkursi esikoht. Edasi tulid luulekogud “No Vot!” (1996) ja “Üks pedajas” (1998).
Kõige selle tulemina kukkus Aapole sülle kenake ports kuulsust ja koht Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) juhatuses. Ja ihuvihkajast kriitik.
Nimelt: Berit Selberg kirjutas “Pedaja” kohta Sirbis, et Aapo on mässaja, kes “näib mässavat selle vastu, et teda miski ei vaeva”. Ja enesepiinaja, kelle puhul on tegu “mingi senitundmatu masohhismi vormiga – kirjutada võimalikult ühekülgseid tekste.” (Ilmselt ei meeldinud talle näiteks luuletus “üks pedajas meil kasvas õues / üks pedajas? / ja peded käisid / pussid põues / selt lõikmas tõrusid ja lehti / et nendega saaks endid ehti”. Või siis mõni muu.)
Aapo polnud Selbergiga nõus ja riputas oma koduleheküljele artikli lingi koos kommentaariga: “Rumala vanainimese vaatenurk Eesti poeesiale.” Kord Tartu jazzklubis Illegaard kohtudes hakkas Selberg temaga selle pärast pahandama. Aapo härdus ja võttis lingi maha.
*
Veiko Märka (Tartu NAK’i juhatuse liige): Aapo on väga heatahtlik. Kui ma talle rääkisin, kuidas Tallinna loomaaias rookassid pulmi pidasid ja sellega seoses kõrvalpuuris olevale ilvesele pähe kusesid (see on vist mingi traditsioon), ütles ta ainult: “Heh!”
*
“Minu jäme ja ropp keelekasutus on nagu väike test, sest tekstide lõplik sisu pannakse ju alati kokku lugeja peas vastavalt tema… noh, mis tasemele iganes. Mulle meeldib sellega mängida. Näiteks viimases proosakogus on ka palju abstraktseid sõnamaalinguid – kuna ma praegu pintsliga ei maali, siis tuleb seda teha sõnadega.”
Sporti Aapo ei tee. Sellepärast ei viitsi ta ka oma loomingut konkurssidele ja mujale toppida. “Kui keegi Ilvese käest midagi tahab, siis tulgu küsigu ise.”
Räpina vallavalitsuses saadi sellest aru ja küsiti. Nii valmisid näidendid “Ööpik Võhandu kaldalt” (2002) ja “Wõõbsu palas!” (2003|). Esimene neist jutustab lustaka loo Räpinast pärit “peast huvitavaks” läinud kultuuritegelase Hermann Julius Schmalzi elust, teine
aga kirjeldab 20. sajandi algul Räpina lähedal Võõpsus tegutsenud vabatahtlike tuletõrjujate tegemisi.
Mõlemad tükid etendati kohaliku harrastusteatri poolt sobivais paigus – vastavalt Võhandu jõe kaldal ja Võõpsu pritsikuuri platsil. Kusjuures viimane näidenditest oli pea tervenisti “võro keelen”, mis mõne tallinlase arvates on “veel segasem kui Arnold Rüütli kõned”. “Olen, jah, selline väike nishidramaturg. Lõuna-Eesti kultuuris on peidus tunduvalt rohkem, kui arvatakse. Mina katsun seda jõudumööda välja tuua.”
(Eesti Ekspressile ütles Aapo hiljuti, et kiindumus Räpinasse ja Lõuna-Eestisse on igati loomulik: “Kui maname silme ette Eesti kaardi ja kujutame, et see on anum, siis kuhu vajub kuld ja kuhu tõuseb sitt? Kuld vajub ikka alla ehk põhja ja sitt jääb pinnale ehk latva.”)
*
Vahur Afanasjev (multikulturaal): “Kõndisime Aapoga öösel Tartus Vanemuise mäest alla. Teatrisammaste all jõlkuvad noorukid hüüdsid valjusti, et näe, hipid. Aapo hõikas seepeale süüdimatult ja sõbralikult küsimuse: “Mees, millal sa viimati sitta sõid?” Üks noorukitest karjus vastuseks, et üleeile. Selle peale teatas Aapo kiitev-toetaval toonil: “No väga hea. Aga et sul nüüd kõht kindlasti tühi on, siis mine koju ja söö veel!”
*
Lõuna-Eesti-asja ajab Aapo ka muusikuna. Nii võrokeelses kollektiivis Lõkõriq kui üksikartistina. (Vahemärkus: tänavusel Viljandi Folgil oli eduka plaadiga maha saanud Lõkõriq sunnitud esinema nn Rohelisel Laval. Aapo: “Sõnast “Ando Kiviberg” tuleb kivipäine suhtumine sellesse, mis on pärimus. Ju me siis ei olnud piisavalt.”)
Mõne aasta eest mängis ta ansamblis Galerii. Siis see lagunes ja järele jäi ainult Rii koosseisus Aapo, Jaan Pehk ning Jaak “Jakop” Rämman. Praeguseks aga on seegi projekt “külmutatud”. Aega pole. “Pealegi olen avastanud, et tegelikult täidan ma ka täiesti üksinda päris suure lava ära. Täiesti bändivabalt.” Nii tuulabki Aapo viimasel ajal sageli mööda Eestit ringi. Annab kontserte. Täitsa üksi. Ainult oma kitarriga.
Ometi – ka Aapo laulutekstid on kohati jämedavõitu ja pisut “kummalised”. Võrokeelne lugu “Holdo” (Vene kultusgrupi Kino pala “Bezdelnik” eestindus) kannaks äratõlgituna pealkirja “Jobu”. Räppstiilis “Kräpp” räägib sellest, kuidas räpparil on näpu küljes tatt, mis ei tule ära. Jne. Jne. Jne.
“Hehh. Alati, kui ma “Holdot” laulan, on mõnus vaadata, kuidas päris palju holdosid kaasa laulab. Ja “Kräpp” meeldib koledasti räpparitele. Jõmme parastav “Trenditeadlik mees” näiteks läheb rullnokkadele koledasti peale. Väga lõbus.” Tegelikult on Aapol tõsisema sisuga laule ja luulet ka. Aga ta häbeneb seda pisut. “No mingisugune tore kiiks peab ikka sees olema. Kui liiga ilus on, siis ei saa ise ka aru, et milleks nüüd niimoodi. Jäägu see pigem teistele.”
(Siinkirjutaja peab sellest hoolimata oma kohuseks toonitada, et poeetilisema suunitlusega ansambli Rii salvestatud laulud pole sugugi mitte “liiga ilusad”. Täitsa parajalt.)
*
Kivisildnik (teate küll, noh): “Aapo on andekas inimene, kellel pole mingit õiget rakendust. Tal on kõik eeldused, et töötada religiooni liinis. Kes sobiks paremini poolpaljalt ristil kõlkuma ja naisi hullutama kui Aapo? Milline talent lämbub poeesias ja muusikas! Kahju.”
*
Kõrgemat haridust Aapol pole. Ainus kokkupuude sellega on 90ndate algusest, mil kunstiülikool avaldas soovi teha temast oma graafikatudeng.
Sisseastumiseksamitele eelnenud õhtul tegeles Aapo intensiivselt alkoholi kuritarvitamisega. Seetõttu võisid ülejäänud proovijad järgmisel hommikul näha pikkade punaste juustega poissi, kes esimesel päeval ajas molberti ümber ega suutnud seda püsti tõsta. Teisel päeval ilmus sama poiss kohale suure hilinemisega, tegi siuh-säuh midagi ülimalt ebatraditsioonilist valmis ja lasi jalga. Etenduse tulemus: Aapo jäi kunstikoolist esimesena välja. Õnneks. “Mul tekkis eetikakriis, sest seal oli nii palju inimesi, kes hirmsasti tahtsid sisse saada. Minul oli täiesti ükskõik. Eksamite tegemine oli küll lõbus ja tore happening, aga üldiselt mulle absoluutselt ei sobi ametlik haridus.”
Graafikat õppimas Aapo ometi käis. Soome ühe esigraafiku Esa Riippa ja Eesti Kunstnike Liidu asutaja Boris Lukatsi juures.
“Boris Lukats? Noh, põhimõtteliselt õpetas ta nägema seda, mis sa ise kokku keerad.
Nii tehnika kui sisu poolest. Õpetas loomingu eest vastutama. Kunstiülkool oleks andnud ainult inforingi – tutvused ja muu bla-bla-bla. Aga tehnilisel või vaimsel tasandil ei oleks ma osanud sealt küll midagi oodata.”
Praegu Aapo otseselt kunstiga ei tegele. “Ei viitsi, jah, nagu. Sisemist vajadust pole.
Ja ateljeepinda ka mitte. Pealegi, kunstnik pole eriti hea olla ka – peab kogu aeg raskeid pilte tassima ja kalleid materjale ostma. Muusik peab ka tihti raskeid asju tassima. Ja kui teised pidutsevad, teeb muusik laval rasket tööd. Kõige parem on olla kirjanik – ostad ainult pastaka, kaotad sellegi ära ja lähed konverentsile, käed taskus. Lihtne.”
*
Jaan Pehk (bändikaaslane; Tartu NAK-i liige): “Türi IV Kunstipäevadel pidi Aapo minu poole ööbima tulema. Tuligi, ainult suure hilinemisega. Nimelt oli ta kokku juhtunud kohaliku nooretkambaga, kes talle pikkade punaste juuste eest tuupi tahtis anda. Kuna kambas selgitati parasjagu välja noaloopimismeistrit, leidis Aapo suurepärase võimaluse oma diplomaatiliste eelduste rakendamiseks. Ta sebis terariista enda kätte ja virutas selle paarikümne meetri kauguselt otse sihtmärgi keskele. Kõvasti ja korralikult. Tõnnõnnõnnõnnnn. Senimaani räägitakse meie väikelinnas pikkade punaste juustega robinhuudist, kes ühtlasi kohalikel “linnavalvureil” kogu õlle ära jõi.”
*
Tartus Toomemäel on avaliku korra eeskirju eiranud Aapo tabamiseks korraldatud haarang. Ta on istunud politseiniku solvamise eest neli päeva vangis ja sisenenud Helsingisse laeva korstna otsas. Ükskord otsustas Aapo segastel asjaoludel peolt läbi akna koju minna. Aken, paraku, asus kolmandal korrusel. Tulemuseks mitu nädalat haiglas aparaatide all.
(Vahemärkus: Aapo on kolmekümne kolme aastane. Täiskasvanud mees. Varsti võiks presidendiks pürgida.)
(Teine vahemärkus: 1999. aasta kohalike omavalitsuste valimiste aegu kandideeris Aapo Isamaaliidu nimekirjas ja sai 12 häält.)
“Hehh. Olavi Ruitlane ütles, et ma olen, jah, ilmselt juba liiga vana selleks, et suureks saada. Aga valimistel üles astumine oli samalaadne happening nagu kunstiülikooli katsedki. Lõbus. See tuli lihtsalt võimalikult vara ära teha. Enamik inimesi teatavasti ootab, kuni neil viimnegi arunatuke kadunud on, ja kukub siis kandideerima.”
Tegelikult Aapo kuulsusest ei vaimustu. “Üldiselt, jah, ma ei viitsi ennast eriti niimoodi kuhugi toppida. Pärast “Ööpiku” etendumist ütlesin igaks juhuks tänaval kõigile tere. Poes oli ka raske käia – läks jube palju aega. Ma olen seda kõike kõrvalt ka näinud – ükskord läbisime Villu Tammega Viru tänavat kolm tundi. Hirmutav kogemus.”
Lõppsõna? Aapo koduleheküljel on 1999. aastast pärinev lause: “Looming jätkub. Kellele see ei meeldi, võib persse minna.”
Öeldu kehtivat ka praegu. “Absoluutselt. See on selline demokraatlik värk – võib persse minna küll, aga võib ka mitte minna. Mina sinna kedagi sunniviisiliselt ei aja.”
